Hispaania hommik

Ärkasin täna hommikul kõige idüllilisemal viisil, mida ette võib kujutada - kardinate vahelt läbi tungiva ereda päikesepaiste ja kõrvalkorterist kostuva akustilise kitarrimuusika peale. Sügisel harjutas kõrvalkorteri muusik viiulit, aga see tal küll väga hästi välja ei tulnud. Ilmselt oli viiuli kitarriga väljavahetamine päris hea mõte tal.

Otsustasin nurgatagusesse poodi hommikusööki ostma minna, ent esmalt suutis üks pisike tühiasi mind hingepõhjani liigutada. Nimelt nägin oma seitsmekümneaastast küürus selja, valgete kalosside, lillelise kitli ja keemiliste lokkidega naabrinaist oma koju tulevale mehele lifti ust avamas (siinsetel liftidel on vaja ise uks lahti teha) ja siis teda rõõmsalt suudlemas. Mis on võib olla ülim tõestus armastuse igavikkulisest kui need harvaesinevad vanapaarid, kes käivad käest kinni või kes ikka veel teineteise naljade üle naeravad või kes iga kord pärast lühikest eemalolekut suudlevad?

Lõpuks jõudsin poodi, möödusin mereandide letist, kus vuntsidega turske kalakaupmees meetripikkuste ja kümnekiloste kaladega kauples ning mõtlesin, et peaks ikka järele uurima, kuidas igasuguseid põnevaid mereelukaid maitsvateks roogadeks moondada, et siinse kalaturu võimalusi ära kasutada. Kuna hetkel aga ühtegi retsepti pähe ei karanud, siis ostsin mingeid pelmeenilaadseid asju, kus aga liha asemel on tuunikala-tomati segu ning seisin kümme minutit pagariäri järjekorras, et endale krabada viimane šokolaadisõõrik ning osta otse ahjust võetud pikk valge saiapäts.

Täna tuleb ilus päev. Pärastlõunal võiks ühest muuseumist läbi käia.

Eile õhtul Agata ja Stefaniaga köögis teed juues ja juttu ajades tuli välja, et nad teavad juba lausa kolme eestikeelset sõna: kuule; (ma ei) viitsi ja tissid. Seda viimast mina neile küll ei õpetanud, ajan kogu süü teiste siinsete eestlaste kaela.