Adios, mis polacos!

Täna sõidavad Radek, Kasya ja Justyna tagasi Poola. Päriseks. Mis saab siin ilma nendeta?

Kurb on, tühi on.

Eile oli nende ärasaatmispidu. Justyna oli terve õhtu klammerdunud oma hispaanlasest kuti külge, kellega ta viimast õhtut koos sai veeta, Kasya oli õnnelik, et saab tagasi oma poola kuti juurde minna ning Radek üritas oma seitse tundi järjest mehiselt võidelda endale silma ronivate pisaratega ning kallistas igaühte vähemalt viis minutit järjest. Head reisi, sõbrad! Valetame, et kohtume veel. Ei, siiski, loodame.

Valerijs nõudis tungivalt, et saadab mind, Triinu (Trinzat) ja toda külastavat sõbrannat Triinu (Triinit) koju. Asi lõppes muidugi sellega, et kell neli hommikul jõime Victoria pargis pool pudelit rummi ära.

„I can kill with my eyes.“ ütlesin Valerijsele mingi hetk, kui ma millegipärast (loe: sellepärast et ta kuradima tüütu oli!) pahane ja tusane olin ning teda oma mõrvarliku pilguga torkisin, nii et ta ei julgenud mulle lõpuks enam otsa vaadata.

„No, you can't kill. You can just make people to commit suicide with your look.“ vastas Valerijs sellepeale. (See kõlas lihtsalt nii poeetiliselt, et pidin selle endale kirja panema.)

Ludinal, ludinal, ludinal.

Vahepala: Ann ja Miralles lähevad märtsi lõpus koos Eestisse kaheks nädalaks ja Miralles on juba praegu jõudnud end poolsurnuks paanitseda selle õudse hetke pärast, mis teda ees ootab, kui ta Anni vanematega kohtub. Asja ei tee muidugi Mirallese jaoks meeldivamaks see, et Anni isa on kaks meetrit pikk elukutseline sõjaväelane. Mida ma siis esmakohtumisel su isaga tegema peaks? Ikka kaks põsemusi andma jah?

Ava fail: naked thumbs. Ma ei osta endale enam kunagi kindaid. A) ma suudan nad kas alati ära kaotada või B) nad osutuvad nii ebakvaliteetseteks, et hakkavad pärast esimest kandmist igast otsast hargnema.

Tervitused Renéle, kellest muljetades me tema põhikooli klassiõe ehk mu praeguse elukaaslase sõbrannaga Hispaania jaaanuariöös pargipingi peal istudes ühise keele leidsime. Trinza ja Valerijs leidsid samal ajal ka ühise keele. Neil oli juttu millestki taolisest, et Trinzal on kõik asjad pikemad kui Valerijsel. Hmm?

Vaheküsimus: kuidas juhtida emaseid jalgrattaid?

Viimase paari nädala jooksul olen kohtunud ja vestelnud üllatavalt paljude matemaatikutega. Lausa kahega! Mis on täpselt kaks korda rohkem kui mu kahe Tartus elatud aasta jooksul. Esimene neist Stefania matemaatikust õde Fransesca, kes meil siin vahepeal külas oli ning kes on ühtlasi andunud bridžimängija. Oma üllatuseks sain teada, et ka Stefania ise on mänginud Itaalia riiklikus meeskonnas bridži. Nii et Andres, kui külla tuled, siis ega sa siingi bridžist ei pääse. Matemaatik number kaks, Triini, on Treffnerist võrsunud matemaatiline statistik-analüütik või midagi sellist. Värskendav on ikka reaalalade inimestega ka aeg-ajalt suhelda. Hoiab mind ennast ka natuke rohkem maa peal. Ent avastasime Triiniga kahepeale, et lõppude lõpuks oled sa hea, osav ja edukas ikkagi ainult selles, mis sulle meeldib, mida sa mingi teatud loomuliku andega valdad ja peaasi: mida sa naudid. Heureka!

(Meenutus minevikust: pig's language in a jar.)

Minule meeldib keel. Mulle meeldivad erinevad keeled, nende kõlad, nende aktsendid, nende semantilised ja süntaktilised eripärad; see, kuidas nad ajast ja kohast ja kasutajast sõltuvalt muutuvad ja kohanduvad ja arenevad. Mulle meeldib see, et siin Hispaanias olen ma lingvistika vallas täiesti ilma akadeemilise pingutamiseta niipalju targemaks saanud kui mingi keeleteaduse kurus mulle iialgi annaks ja et täiesti suvalisel hetkel täiesti suvalisel peol võin ma leida end viie eri euroopa keele võrdlevas analüüsis mingeid põnevaid tulemusi avastamas (mis küll tihtipeale pärast pidu enam meeles ei ole). Vahel viskab küll see walking dictionary funktsioon, mida paljud minus kui filoloogis iseenesestmõistetavaks peavad, üle, aga no pasa nada. Mul on mu kunst, kuhu põgeneda saan.

Epiloog: Kuna mul on püha plaan alustada täna õppimist esmaspäevaseks kirjanduseksamiks, kus pidavat olema 40 eri eksamivarianti, siis ma olen üsna kindel, et leian kõikvõimalikku muud tegevust. Näiteks peaks köögi ära koristama või põrandaid pesema või seda blogi kirjutama või Barcelona pilte vaatama, millest osad on nüüd üleval SIIN, või niisama internetis passima või kusagile tapa's baari maanduma või ujuma minema... Viimast vast siiski mitte, eriti pärast üleeilset kogemust, kus ma Triinult laenatud roosade ujumisprillide ja täiesti mittesportliku ujumiskostüümiga nelja musklis mehega ühe raja peale suplema olin pressitud. Kolm neist olid mu peale hirmus pahased, sest ma jäin neile pidevalt jalgu, ent neljandal tüübil polnud midagi selle vastu, et minust 20 sentimeetrit tagapool ujudes mu perset jõllitada. Nii et peab vist täna ikkagi õppimise kasuks otsustama. Ent arvan, et pärast Pilvi kirjanduseksamitest saadud karastust ei suuda enam ükski hispaania Carmelo mind murda.