Tagasi

Üks klišeeküsimus: miks on alati nii, et kõik head asjad mööduvad nagu silmapilk ning halvad asjad ei saa ega saa läbi? Mu kolmenädalane Eestisviibimine sai nagu naksti läbi ning mu kaks päeva tagasireisimist venis nagu karkudega tigu, ent ometi sai nende viimaste pikkade tundide jooksul kusagil transpordivahendis loksudes või ootesaalis passides kogu jõuluaeg läbi seeditud ning tehtud uusi utoopilisi plaane.

Eredamalt jäid meelde esimesed päevad kodus, koeraga hiiglaslikes lumehangedes möllamine ja hiljem saunalaval ülessoojenemine; isa keedukartulid smooritud liha kastme ja hapukurkidega; Pauli ja oma emaga köögilaua taga asju arutades ema enda tehtud vaarikapuskari mekkimine ning muidugi jõulud, kus mu isa suutis mind hingepõhjani üllatada – kui mitte öelda šokeerida - sellega, et luges (küll kohmakalt) meile Marie Underi luuletusi ja jõi minuga Calvadost, mille ema oli ostnud selleks, et ma saaks ikka sajaprotsendiliselt aru, millest Remarque kõigis oma raamatutes kirjutanud on. Ka Sindispaa protseduurid (mis enamjaolt koosnesid lõputust söömisest ja jutustamisest) tüdrukutega olid mõnusad, nagu ka õhtud Tartus Kärdi; Liisa ja Matsi ning Katriini ja Jürgeni pool. Klassikokkutulekul sai üle pika aja pea et kõiki klassikaaslasi näha ning „max gossipit“ aretada ning hiljem üritasime ka „bailatada“, aga Bravo ei imponeerinud kohe kuidagi. Teiste Pärnu sõpradega oleks tahtnud rohkem kohtuda, aga nagu lõpuks paraku välja tuli, siis ei suutnud ma piisavalt oma aega Pärnus viibimisele pühendada, nii et see on täitsa mu enda süü. Samas need vähesedki ja paljuski spontaansed kohtumised olid ju vahvad. Aasta viimane päev algas Tartu vaksali perroonil sõpradega kohtudes ning läks edasi vahva rongisõiduga pealinna, kus sai mu reisi ainuke kultuurne asi ehk Kumu külastus ette võetud ning hiljem sai veel kinno Avatari vaatama mindud ning lõpuks üllatas Kärt meid oma elu esimese päris ahjupraega oma Nõmme talvevõlumaa majas. Uue aasta esimesed päevad möödusid raamatuid lugedes (kes pole veel lugenud, lugege Sofi Oksaneni „Puhastust“!), nautides külma, karget ja imeliselt lumist ilma, ja mööda Eestit tiirutades, kuhu mahtus ka piknik metsas keset talve ja saunast nii suurde lumehange hüppamine, et oli tunne, nagu sukelduks basseini. Mõndasid sõpru nägin rohkem kui teisi ning mõnda kahjuks üldsegi mitte, kui mul tuli juba laupäeva öösel kell 2 aeg bussiga Riia poole lahkuda, et seal kella kümnese lennukiga Saksamaa kaudu Hispaaniasse startida.

Aga muidugi ei läinud see niisama lihtsalt. Olnud külmas Riia lennujaamas kuus tundi pingi peal passides lõdisenud ja unega võidelnud (kartsin magama jääda, sest muidu ongi pagas ukradina, nagu isa mind Kiire-situatsiooni eest hoiatas) ja hommikul värskena lennujaama saabuva Triinuga kohtunud, saime teada, et lennuk jääb neli tundi hiljaks. See omakorda põhjustas muidugi selle, et kui lõpuks Düsseldorfi jõudsime, jäime maha ka oma Malaga lennukist. Jooksime ühe infoleti juurest teise juurde ning keegi ei olnud eriti abistav ega sõbralik. Oli üleüldine paanika ja peataolek ning me polnud ka ainsad – päris paljud jäid esimese lennu hilinemise tõttu oma teisest lennust maha. Saime tuttavaks kahe lätlannaga, kes Cadizis mingit mereinseneri värki õpivad ning ühe tsikiga, kelle täiusliku hispaania aktsendi tõttu inglise keelt rääkides olin ma täiesti kindel, et on hispaanlane. Saime teada, et ainuke võimalus oli lõpuks osta 130 euro eest uued piletid järgmiseks hommikuks Alicantesse ning öö lennujaamas veeta. Istusime lõpuks mingisse lennujaama sööklasse maha ning sõime Triinuga kumbki kausitäie friikartuleid ära, sest need olid kõige odavamad ja ketšupit võis isegi tasuta peale panna. Isu nagu väga polnudki, kuigi olin päev läbi ainult ema poolvägisi kaasapandud muffinitest (aitäh!) ja oma kahest kaasavõetud võileivast elatunud. Üsna õnnetu olemine oli meil mõlemal seal, küllap keerlesid meil mõlemal sarnased mõtted peas: polnud mingit isu Hispaaniasse tagasi minna. Mõtlesin Paulile ja sellele, kuidas ta mulle termosetäie tee ja kotitäie pirukatega kolm nädalat tagasi Riia lennujaama autoga vastu oli tulnud. Mis mind nüüd Hispaanias ootab? Pinnapealsed sõprused, koerasitased tänavad, odav vein ja jääkülm korter. Nice! Ja et veel niipalju vaeva näha, et sinna tagasi saada. Ainuke hea asi tol õhtul oli see, et leidsime lennujaamast mingi välivoodite ja tekkidega varustatud mõnusa magala. Mina vaatasin veel Triinu läpakast boheemlasmuusikali „Rent“, mis tuju paremaks tegi ning sain ka mõned tunnid üsna korralikult magada. Poole viie paiku hommikul kobisime siis oma Alicante lennukisse, jätkasime seal magamist ning ärkasime juba Hispaanias. Alicante jättis üsna pommiaugu mulje, sõime seal koos lätlannade ja hispaanlannaga mingis eriti rotikas kebabikohvikus hommikust ja jõime kohvi, tegime pilti ja vahetasime numbreid ja saime teada, et hispaanlanna on tegelikult Eestist pärit venelanna, kes on kolm aastat juba Hispaanias elanud ja seal päikeseenergia süsteeme välja töötab. Suhtlesime terve aja omavahel inglise keeles, patroniseeriva fašisti tunne tuli peale, kui peast käis läbi mõte küsida, kas ta eesti keelt ka räägib ning siis ei küsinudki. Varsti oligi aeg bussi peale minna, mis – oh rõõmu – pidi 7 tundi sõitma, ning isegi mitte otse Jaeni, vaid Granadasse, kust pidime minema järgmise bussiga edasi Jaéni. Bussiaknast polnud ka midagi väga vaadata, sest tee viis meid läbi Kagu-Hispaania kolkalinnade ja kõrbestunud välimusega küngaste. Lohutasin end sellega, et vana-aasta eelviimasel õhtul ülikooli raamatukogu kohvikus Kruusamäega kohvi juues sain teada, et Kruusamäe oli ise kunagi bussiga Hispaaniast Eestisse sõitnud, mis pidi olema ikka palju pikem tripp kui minu seitse tundi Hispaania piires. Aga talle oli keegi vahva Gibraltari väikepoeomanik paksu tolmukihiga kaetud pudeli konjakit tee peale kaasa kinkinud. Mõtlesin bussis selle üle, kas mul üldse tekib siin kunagi võimalus üldse nähagi pudelit iidvana konjakit, kas mul õnnestub näha viinamarjaistandusi, kas ma sõidan praamiga Aafrikasse ja autoga Portugali randadesse, nagu ma unistanud olen? Unistan paljudest asjadest – sellest, et suudaksin hispaania keeles ilukirjandust lugeda (või noh, kas või normaalset ja sisukat vestlust pidada), minna peole Vahemereäärsesse rannabaari, kus naistel on seljas kleidid ja juustes lilled ja keegi mängib nurgas kitarri, nii nagu filmides; õppida paella- ja sangriavalmistamise saladusi; õppida tantsima salsat ning minna vaatama flamencokontserti; avastada mõni privaatne paradiisirand, kus pole ei soome ega inglise turiste; vaadata Madriidi Prados Hieronymus Boschi „Lõbude aeda“ ning liuelda El Greco, Goya, Velazquese, Miro, Dali ja Picasso pintslitõmmetel. Ma pole seni oma aega siin üldse täisväärtuslikult ära kasutanud; ma elan ju Hispaanias – mul on siin nii palju võimalusi, nii palju põnevat ja ilusat, mida vaadata, teha ja kogeda. Otsustasin, et selle pika ja tüütu reisiga saab alguse veelgi põnevam ja seiklusterohkem aeg Hispaanias, kui see, mis oli sügisel.

Kenad plaanid, jah. Aga paraku pole mu elu nagu filmis, kus saan teha kõike, mida tahan ja millal tahan. Alati ei paista siin päike ning eriti pärast viimast mõttetult kulukat reisi Ryanairi feili tõttu ei ole mul kuskilt neid vabasid eurosid enam välja tõmmata, et meeldivamaid seiklusi ette võtta. Hetkel pole mul Jaénist pääsu. Siin sajab paduvihma ja väljas on nii kõva tuul, et mu akna taga olevad pesunöörid ähvardavad iga hetk seina küljest lahti karata, rääkimata sellest, et toas on meil umbes sama soe kui õues ning dušiotsikust tuleb vahelduvalt tulikuuma ja jääkülma vett. Jätkuvad mu päevad 12 km per päev ülikoolivahet kõndides ning peatselt algab ka eksamiteksvalmistumine. Ootan kevadet. Siis on kõik ilusam. Ja võimalikum.