luuleluul

mis võiks olla suurem kink

kui luulekogu autorilt?

suurem sõprusavaldus

kui sisemaailma saladus?

siin külmetan, su ridu loen

mil teispool seina sina juba uusi lood

neelan mõtteid, neelan sõnu

neelan kurbust, valu, armastust ja mõnu

see pole mitte kade võistlus

ega tühi pretensioon,

vaid siiras austusavaldus

ja inspiratsioon

Enamjaolt on luulekogu luuletused pealkirjata, ent kui mina saaks valida, siis sellele paneks nimeks "Pohmell" ja samastaks endaga.

Migreen ja ibuprofeen -

vanad sõbrad mõlemad.

Endale jälle kohvi teen,

kuniks mõtted põlevad.

Põletan nad kõik

nagu mõttetu makulatuuri

Silmist peegeldub must laik,

tuhk lendab vastu tuuli.

Viskan mündi üle õla

ning vaatan tagasi.

Suitsuvine hääletu kõla

viib nüüd vaid ainult edasi.

- Triin Eamets