BARCELONA

Chica de Jaén con amigos neli päeva maailma kõige šefimas linnas ehk lombaka seiklused Muinasjutumaa unenäos.

Barcelona on tõeline suurlinn, ent ometi on tas midagi, mis teeb ta erinevaks kõigist teistest Euroopa suurlinnadest. Linnapilt ise on juba täiesti uskumatult kihvt – see on Hispaania, ent samas kõigi nende euroopalike elementidega, mida ma Andaluusias olles igatsen: seal on meri, rand ja mäed; seal on kihvtid laiad tänavad; seal on palmidega ääristatud alleed ning samas ka üsnagi põhjamaise loodusega avarad pargid; seal on palju (põnevaid) inimesi, erinevaid kultuure, erinevaid keeli; seal on moegurusid ja lihtsalt gurusid; seal on kunsti ja disaini, arhitektuuri ja kultuuri ning hommikuni kestvaid pidusid igale maitsele. Ning meie olime piisavalt kavalad, et täiesti minimaalse eelarvega sellest kõigest viimast võtta!

Maailma kõige rotim hostel ever??

Paar päeva enne sõitu otsisime netist välja kõige odavama hosteli, mille leida suutsime ning otsustasime selle kinni panna ainult neljapäeva ja reede ööseks, mis sest, et pidime Barcelonas olema kuni pühapäeva hommikuni. Lugedes varasemate hostelikülastajate kommentaare, siis meile jäi küll mulje, et see on vast midagi Patarei vangla sarnast, aga otsustasime, et vaeste tudengitena ei hakka püssi põõsasse viskama ning elame need kaks ööd kuidagi üle. Kui lõpuks Barcelona kesklinna peatänava La Rambla kaugemast otsast maja number 84 juurde jõudsime, siis minu esimene mõte oli, et see ei saa küll meie hostel olla – see nägi selleks lihtsalt liiga kihvt välja: vanaaegne maja ägedate rõdude, šefi old-school lifti ja nikerdatud käsipuudega treppidega. Retseptsioonis oli keegi jumalast tšill kutt, kes meile võtmed ja voodilinad andis ning meiega perfektses inglise keeles suhtles. Olime oma viiese seltskonnaga (neli eesti tüdrukut + üks läti poiss) kuueses toas, kus küll mitte kui midagi peale kägisevate naride ei olnud, aga vannituba oli super ning korrus allpool oli ka köök, kus sai ise süüa teha ja niisama tšillida. Esimesel õhtul me sinna väga kauaks muidugi ei jäänud, vitsutasime Triinuga oma kaasavõetud pakisupid õhtusöögiks sisse ja jalutasime mööda kuulsat elust kihavat La Rambla tänavat Kolumbuse kuju juurde, kes näpuga Ameerika poole näitas ning paari meetri pärast leidsimegi end juba väga mõnusast jahisadamast, kus mere ääres pingi peal istudes jalgu puhkasime.

La ciudad del arte

„It's like a dream in a fairytale!“ õhkas Triin, kui me reedel lõpuks Gaudi parki sattusime. Enne seda olime veel kesklinnas uudistamas käinud kahte kuulsat Gaudi maja ning kohustuslikku vaatamisväärsust ehk maailma ühte põnevaimat kirikut La Sagrada Familiat. Valerijs lisas, et Barcelona ei oleks Barcelona ilma Gaudita ja küllap on tal õigus. Gaudi oli 19 - 20ndal sajandil tegutsev kuulus arhitekt, kes juugendi, sürrealismi ja gooti stiile miksides maailma kõige ägedamaid hooneid ja parke disainis. Need on ornamentidest väänlevad, kirevad ja värvilised, uskumatu fantaasia ajel ehitatud majad. Gaudi disainitud park Park Güell oli kusagil künka otsas ning sinna pidime sõitma tänavatel asuvate eskalaatoritega - päris mugav, eks ole, aga tõus üles künka otsa on tõesti nii järsk, et mingi paarikümne meetrine jupp, kust pidime ise üles ronima, võttis juba lõõtsutama küll. Esmalt istusime parki ühe rõõmsa kitarri mängiva hipi lähedusse maha ning ladusime välja kaasaostetud piknikukraami. Ostsime enda meelest täiesti tavalisi asju, ent hiljem järele mõeldes tuli meil kokku väga hispaanialik sööma: jamon serrano, juust, tuunikala, salat, croissantid, oliivid ja mida kõike veel ning kõhu sai väga mõnusalt täis. Ilm oli super ja tuju veelgi parem: lebotasime seal päikese käes päris kaua, jõime õlut ja elasime kaasa südamekujuliste päikeseprillide ja kitarriga varustatud veits hullumeelsele hipile, kes Johnny Cashi ja muid rokilugusid jauras. Kui lõpuks viitsisime end püsti ajada, avastasime, et see park oli nii tohutult suur ja kihvtilt ära liigendatud, et seal oli umbes viis muusikut veel, kes oma annet turistidega jagasid. Ent põhilised selle pargi juures olid ikkagi need piparkoogimajakesed, mosaiikidest kokkupandud sürreaalsed kujud, trepid, tunnelid ja käigud, selle kõige keskel Gaudi enda majamuuseum (millised toolid, millised peeglid, milline voodi!) ning kogu kupatus jättis tõepoolest mingi kauge muinasjutumaa mulje.

Barcelona on üleüldse üdini kunstikeskne linn: seal on tänavad, mis on otsast lõpuni täis moodsa kunsti galeriisid; üks lõik La Ramblal oli pühendatud Auguste Rodini skulptuurigaleriile; teine lõik „elusskulptuuridele“, kes on end täiesti geniaalselt suutnud end ära maskeerida, aga eks nende funktsioon jääbki pigem turistirahakottide tühjendamise tasemele. Üleüldse on Barcelona kesklinnas sadamiljonit muuseumit pühendatud erinevatele ajastutele ja kunstnikele ja kunstivormidele. Meil õnnestus käia ära Dali muuseumis Figuereses, mis on väike väga armas linnake Barcelona lähedal ning ühes Gaudi majas toimuval Maillol'i skulptuurinäitusel. Dali muuseum jättis muidugi unustamatu mulje, kuna kogu maja ise on üks suur sürreaalne objekt ning pealegi veel Dali enda kujundatud. Natuke kahju oli sellest, et enamikke tema kõige kuulsamaid töid seal üleval ei olnudki, ent need, mis olid, olid muidugi täit tähelepanu väärt.

Alla 18aastastele ja nõrganärvilistele lapsevanematele mittesoovitatav:

Erootikamuuseum, mille sissepääsupileti osas ei jäänud keegi meist mõtlema, et kas tasuks 8 eurot kulutada või mitte.

„Okay, I've seen enough culture. I don't want to do anything deep now.“

„Let's go to the museum of erotica then... It shouldn't be too deep... Or, on the other hand, it might be the deepest of them all...“

Kollektsioon erootikamuuseumis oli tõepoolest väga deep. Seal olid väljavõtted Kama Sutrast, sai tutvuda selliste Vana-Kreeka vaasimaalingutega, millest kunstiajaloo tundides tavaliselt vaikitakse, sai süveneda 17sajandi Jaapani pornosse (öäkk!), primitiivrahvaste puust(!) nikerdatud dildodesse (nobody needs that much), 19 sajandi Saksa tsirkuseerootikasse ning igasugusesse pornosse veel, mis mul praegu enam meelde ei tule. Hiina parfüümipudelite dekoratsioonid ja transvestiit- ja sadomaso Barbiede sektsioonid olid ka päris huvitavad. Veel olid seal 1950ndate Playboy kaanepildid ning Ameerika sigarettipakkide nilbed maalingud. Huvitav oli ka saal, kus keskseks eksponaadiks oli mingi rauast kettide ja igasugu kolakatega varustatud pink, mis mulle esimese muljena meenutas piinapinki, ent mille nimi tegelikult oli Naudingute Tool ning unustamatu on ka videosaalis näidatud 1926(!) aastast pärit erootikafilm, mille peale me kõik kõhud kõveras lihtsalt naersime.

Pärast muuseumikülastust olid meil kõigil kõhud tühjad – as always after erotica – ning läksime üle tee asuvale hiiglaslikule turule. Vau! Seal oli lihtsalt KÕIKE! Kilomeetrite pikkused mereandide letid täis elukaid, keda ma pole elu sees varem näinud, mõned neist veel (pool)elus; hurmavalt lõhnavad singi- ja juustuletid; sülge jooksma panevad šokolaadikommidetornid ning kirevad puuviljavirnad... Ent kuna see asus siiski La Ramblal, siis hinnad olid erinevalt enamikest maailma turgudest mitte odavad vaid megakallid, nii et me ei jäänud sinna kauaks endale isu tekitama, vaid asusime mõnda odavamat söögikohta otsima.

Kõik teed viivad jazzini

Kui me neljapäeva õhtul oma kolmandasse baari õlut jooma maandusime, mängis seal ülimõnus popjazz muss ning seal me otsustasime, et järgmine õhtu läheme kindlasti ühte jazziklubisse, mida me ennist märganud olime. Ajasime juttu ja oli mõnus; nautisin seda, et reisin nii mõnusa seltskonnaga, eriti arvestades seda, et kõik me olime vägagi kunstigaleriide ja jazzi teemas sees. Järgmine päev kusagil metroopeatuses rongi oodates (Barcelona metroo on kusjuures samuti väga äge) hakkas ka seal lambist eriti mõnus jazz mängima ning siis me mõtlesime, et kohe kindlasti peame selle jazziklubi ikka üle vaatama. Ning lõpuks, laupäeva õhtul vedasimegi end jazziklubi juurde kohale. Sissepääsu juures seisis väga võluva välimusega neiu külalisteraamatuga ning pakkus meile poole odavamad piletid, kuna kontsert oli juba pool tundi tagasi peale hakanud. Läksime sisse, musta pintsakuga kelner juhatas meid lauda ning istusime maha. Klubi oli väike, peen ja hämar, seinte peal olid suured jazzimotiividega maalid ning lava peal jammis neljane seltskond klaveri, trompeti, trummide ja kontrabassiga jazzi mängida. Tellisime pudeli valget veini, mida samuti üsna esmaklassiliselt serveeriti ning nautisime kontserti. Tol hetkel ma mõtlesin, et see pole mitte ainult mu elu parim reis, vaid elu parim päev!

Kui nüüd lõpuks jõuda mitte kunstikultuuriliste vaatamisväärsusteni, siis tuleb ära mainida Barcelona olümpiastaadion, kus laupäeva hommikul käisime ning kus ma hardunult Eerika Salumäele mõtlesin, ning jalutuskäik mere ääres reede pärastlõunal. Sumpasin läbi liiva ikka vee äärde välja ja panin näpu lainesse. Vesi tundus olevat soojem kui õhk ning mõnusalt soolane nagu Vahemeri ikka.

Raha pole? No pasa nada!

Olime küll naeruväärse hinnaga lennupiletid saanud, kõigest 4 euroga edasi-tagasi, ent mis kohapeal peale hakata, kui raha napib? Esiteks avaldus meie nutikus selles, et enamikes metroojaamades käisime ühe piletiga mitmekesi väravatest läbi, millega nii mõnegi väärtusliku euro kokku hoidsime, ent võrreldes järgnevate kokkuhoidudega polnud see veel midagi. Laupäeva pärastlõunal läksime siestale jahisadama kandis olevasse baari nimega Traveller's Port, kus Triinu ja Anniga juba neljapäeva õhtul käinud olime. See oli mingi inglise või iiri sadamapubi, kus kitšilangemist oli suudetud isegi natuke vältida ning seega jättis endast üsnagi eheda mulje. Isegi teenindajad olid inglased ja üleüldse oli seal väga mõnus olemine. Laupäeva pärastlõunal oli see praktiliselt tühi, nii et hõivasime endale ühe suure mõnusa diivani, leidsime laia aknalaua pealt hunniku flaiereid, tasuta sissepääsmeid klubidesse ja igasugu muid voldikuid, tellisime endale esimesed õlled ja jäime biitleid kuulates sinna tunniks-paariks tšillima. Ühe voldiku vahelt leidsime flaiku, millega seal samas pubis tasuta õlut sai küsida. Baarmen muigas selle üle, et me oleme esimesed kliendid, kes selle sealt üldse avastanud on ning serveeris meile mõnuga värsked õlled. Tegime plaane ka samaks õhtuks, sest laupäeva ööks polnud me raha kokkuhoiu mõttes hostelit kinni pannud. Mida siis öö läbi teha? Pidutseda muidugi! Kuna kusagile kesklinna baari ei tahtnud väga raha laiaks lööma minna, siis otsustasime osta poest midagi juua ning end hostelisse siiski sisse smuugeldada ning hosteli köögis peole minemiseni süüa-juua ja end valmis sättida. Lõpuks leidsime hosteli teise korruse köögist (me ise olime salaja tsillinud kolmanda korruse „out of order“ köögis, kus peale meie ja ühe prantslaste seltskonna kedagi ei olnud) mingi kamba purupurjus lätlasi ja kurat teab mis rahvusi veel. Üks itaallane pakkus meile viie euro eest pileteid klubisse, kus muidu oli sissepääs 20 eurot. Kui ta meile piletit näitas, siis me avastasime, et olime sealt tasuta õlle klubist enne täpselt samad piletid kaasa võtnud. Itaallane ütles selle peale, et see pilet, mis meil oli, ilma allkirjata ei kehtinud ning tegi saatusliku vea, et näitas meile seda allkirja. Kui ta selja pööras, siis ma muidugi võltsisin meie piletitele kärmelt sama allkirja taha ja ega see midagi keerulist ei olnud, kuna see oli suht kuueaastase poisi tasemel soditud kritseldis ning läksimegi tasuta peole, mis muidu maksis 20 eurot. Minu ainuke probleem oli selles, et elegantselt disainitud pileti peal oli kirjas dresscode: elegant. Muidugi polnud meil ränduritel mingeid elegantseid riideid kaasas, eriti mul, kes ma kolm päeva olin käinud oma tanksaabastega, mis mu päkkade alt vere olid välja hõõrunud ja millega ma nagu Quasimodo mööda Barcelona võluvaid tänavaid ringi kooberdasin. „Elegant, yes. I'm a fucking bloody elegancy itself with my fucking bloody feet in my fucking bloody boots“ rõkkasin üle Barcelona teel linna kõige elegantsemasse klubisse. Klubi ukse taga oli poole tänava pikkune järjekord end viimseni üleslöönud pihvidega ning nurga taga vastu seina kusevate Armani pluusides noormeestega, ent lõpuks avastasime, et oli veel teine järjekord ka, kust siis kutsete või noh, tasuta piletitega inimesed sisse said. Mitteelegantsuse pärast meid igatahes turvad välja ei visanud (äkki võlus neid meie loomulik ilu?) ning saime lõpuks sisse. Klubi ise oli väga suur ja päris lahe, ainult et ühestki kolmest saalist ei tulnud minu maitsele meeldivat muusikat. All põhisaalis tuli hip-hop/räpp/r'n'b, teise korruse ühes otsas tuli trance/techno, kust me kohe kaarega eemale hoidsime (Liisile oleks meeldinud!) ning teises otsas retro, mis oli põhiliselt täpselt sama mis Illusioonis või Sal y Pimientas, nii et see oli nii äraleierdatud kui äraleierdatud saab olla. Ega me kaua ei saanudki seal olla, sest varsti pidime minema lennujaama bussi peale ning kell seitse juba lennuki peale istuma.

"What if we're so drunk that we'll miss our plane?" - "No pasa nada!"

Aga ei jäänud lennukist maha ning jõudsime Jaéni, täiesti teistsugusesse Hispaaniasse ilusti tagasi. Valerijs oli korra varem ka Barcelonas käinud ning tema Facebooki Barcelonale pühendatud album kannab nime „I left my heart in Barcelona“. Kui ma seda pealkirja esimest korda nägin, siis ma mõtlesin, et no mis pagana sentimentaalsus nüüd ühe 25aastase noormehe poolt see veel on. Mina jätsin, küll mitte tahtlikult, Barcelonasse oma Londonist ostetud kindad; täiesti vastu oma tahtmist natuke nahka ja verd oma taldade alt ning absoluutselt vabatahtlikult oma südame ka. Õnneks jäi mul seal veel nii palju põnevaid asju tegemata-nägemata, et ma lihtsalt pean sinna tagasi minema! Läheks kas või kogu eluks.

PS. Paari päeva jooksul panen Picasasse reisipilte ka.