Päike paistab

Lõpuks lajatas mulle jälle pähe, miks mulle Hispaania nii väga meeldib. Õigemini, mulle ei lajatanud MIKS, vaid, ET. Seda tunnet, mis mul siin olles hinge poeb on vist võimatu sõnadesse panna. See lihtsalt on. Mingi õigsuse tunne, mingi rahulolu tunne.

Ei oska küll midagi konkreetseks näiteks tuua, mis selle tunde jälle esile kutsuda võis. See ei ole sellest, nagu Jaén oleks mingi Lõuna-Euroopa paradiisilinn, sest seda pole ta kaugeltki mitte. See pole ka mingi üleüldine õhkkond siin, sest tean, et teistel siinsetel eestlastel ei ole selle kohaga päris nii tugevat connectionit tekkinud, nagu minul. Midagi väga isiklikku on vist minu ja Hispaania vahel.

Samas ajan ma võib-olla niisama mingit suurt ja keerulist mulli, sest tegelikult on sel nädalal päris palju huvitavat ja vahvat juhtunud, mis väga otseselt tuju heaks teevad ning mingeid enigmaatilisi põhjusi polegi vaja otsida. Näiteks see, et juba oma esimesel päeval siin sain jälle kahe uue hästi toreda inimesega tuttavaks. Miks on küll nii raske näiteks Eestis võhivõõraste inimestega kohtuda, vestelda, sõbraks saada, ent siin nii tavaline ja igapäevane ning kogu protsess ei hõlma endas ilmtingimata alkoholist saadud julgust? Mõlemad uued tuttavad on hispaanlased, üks neist mõnusa huumorisoonega andunud lingvistikaspetsialist, kelle suurimaks kireks on prantsuse naised; ning teine noormees, kes on üle poole oma elust veetnud USAs ja Kanadas ning sekka elanud ka Pariisis ning nüüd naasnud oma juurte juurde Hispaaniasse. Teoreetiliselt olen neid mõlemat teadnud juba oktoobrist saadik, ent vaat mis kõik võib välja tulla, kui lihtsalt öelda kellelegi „Hola“ ning avastada juba esimese vestluse käigus niipalju põnevat inimese juures, kellest seni oled vaid ükskõikselt mööda kõndinud.

Kindlasti teeb siinolemise paremaks ka see, et Stefaniaga saame nüüd jälle ülihästi läbi. Kohe, kui tagasi jõudsime, võttis ta meid ülisoojalt ja südamlikult vastu, tegi meile süüa ning oli isegi meie voodid ära teinud, sest aimas, et me võime väsinud ja näljased olla. Kodus on täiesti harmooniline ja mõnus õhkkond praegu, täpselt selline, nagu päris alguses, kui võisime end pikaks ajaks jutustama unustada ning hiljem naerad nii, et pisarad silmis. Küllap tuli see kolmenädalane puhkus korterikaaslastest meile kõigile kasuks.

Ilmselt parandas mu tuju ka see, et mu seminaritöö ja eelmise poolaasta jooksul tehtud kirjandusanalüüsid olid mu õppejõule väga sügavat muljet avaldanud, mille ma üleeilse täiesti spontaanse ja ootamatu seminaritöö kaitsmise ajal teada sain. Hea tunne on teada, et peale suure elunautimise olen ma siin intellektuaalselt ja akadeemiliselt ikka ka millegagi hakkama saanud.

Ning lõpuks eilne kotletiõhtu Anni ja Mirallese juures. Miski pole mõnusam kui toredate sõpradega kooskokkamine ja jutuajamine. Meie pooleksperimentaalkotletid, ahjukartulid ja tomati-kurgi-hapukooresalat tulid päris hästi välja ning viisid isegi hispaanlastel keele alla.

Kuidagi paradoksaalsena tundub see, et Eestis olles tundus mu Hispaania elu nii kaugena, ent ometi nüüd, siin tagasi olles, harjumas uuesti siinsesse rütmi, paistab jälle Eesti elu nii uskumatult kaugena. Mõlemas kohas on hea ja kodune olla. Kummastki kohast ei taha ma tagasi teise minna, ent kui olen lõpuks läinud, on seal teises kohas täpselt sama hea, kui eelmises, mis sest, et – nagu elu on näidanud - reaalselt ühest kohast teise saamine on una mierda! Aga alati olen ma pärast igasugu seiklusi kohale jõudnud, oma seitsme maa ja mere taha, olgu selleks kohaks siis kas Eesti või Hispaania. Mõni inimene ei leia võib-olla terve elu jooksulgi ühte kohta, seda „oma kohta“. Mul on siis vist hullupööra vedanud, et mul on neid kohti lausa kaks.