nii-nii

2010 Hispaanias on seni ikka väga rahulikult minu jaoks alanud ning vahepeal on tunne, et siin on liigagi rahulik, häirivalt rahulik. Võib-olla on mul lihtsalt kontrastiks mälestused ja selle blogi näol ka kirjalikud tõendid igasugustest hulludest pidudest ja põnevatest seiklustest, mis mind pea mu esimesel päeval siin saatma hakkasid. Nüüd tundub, et uus ja põnev oleks läbi ja on alanud tavaline, reaalne elu. (Loe: rutiin ja igavus.) Seda süvendab muidugi ka see, et mu suured reisiplaanid lähitulevikus sunnivad Jaénis olles rahakotti kapinurgas peidus hoidma ning seega olen ise igasugu pidusid ja väljaskäimisi vältinud. Nädalavahetuse ainuke meenutamistväärt osa oli vast laupäeva õhtu, kui me Triinuga kahekesi pool Jaéni läbi jalutasime eesmärgiga minna jaanitulele. Jah, te lugesite õigesti: keset jaanuarit teevad hispaanlased siin jaanituld - pannakse püsti suur lõke, pered ja sõbrad kogunevad kohale, juuakse õlut, kusagil tümpsub mingi süldimuusika ja kõik on rõõmsad. Midagi erilist seal niisiis vaadata ei olnud, aga hea oli lihtsalt jalutada ja saada tagasi see tunne, et Jaén ikka pole päris pommiauk. Natuke nagu on ja natuke ei ole ka. Pigem ei ole.

Esmaspäeval kell 19.30 algas meil hispaania keele eksam, mille mina lõpetasin natuke pärast poolt kümmet õhtul esimesena viiest viimasest kirjutajast. Ma muidugi ajan absurdse eksamikirjutamiskellaaja kaela selle, et see mul täiesti-täiesti pekki läks. Tagantjärele piinlik mõeldagi, missuguseid põnevaid grammatilisi vorme ma sinna lünkadesse sisse surusin. Küllap saab Sergio kõva kõhutäie naerda või siis pettunult pead vangutada, et mis selle tubli Liisaga nüüd juhtunud on. Las naergu. Terve kursus oli nii igav ja mõttetu, et kuul pähe - täiesti vastupidine meie superkihvtile intensiivkursusele septembri alguses. Tuleb välja, et ükski õppeaine ikkagi pole siiski ainult õpetaja karisma vastutusel, vaid õpetaja ja õpilaste koostöös, mis sellesemestrilise suure grupiga väga hästi ei toiminud. Loodan, et järgmine semester saan uue õpetaja või saan kihvtimasse gruppi.

Pärast eksamit kõndisime mõnda aega Yao (Togost) ja ühe sakslannaga, kelle nime ma ei mäleta linna poole ning leppisime kokku, et Ann kui semiprofessionaalne salsatantsija hakkab mulle ja Yaole salsatunde andma ning siis lähme kõik koos lõpuks sinna salsaklubisse, millest ma siin juba kuid heietanud olen. Selle mõttega läksime eksamilõppu tähistama Jaéni parimasse (ja ilmselt ka odavaimasse) kebabiputkasse, kus araabia võileivakokad üritasid blondide välismaalastega jutu peale saada. Kusjuures see suurepärane kebabiputka asub praktiliselt Burger Kingi kõrval, aga ma tõesti ei saa aru, kes tahab Burger Kingi ülehinnatud burksi osta, kui sellise taevaliku araabiapärase käki sealtsamast kõrvalt vähemalt poole odavamalt saab. Toiduga varustatud, läksime edasi Santa ja Valerijse juurde Barcelona koosolekule, ent kuna nad olid äsja naasnud Põhja-Aafrika kolkalinna reisilt, siis enamik õhtut möödus teed ja kohvi juues Aafrika üle muljetamisest ja suveniiride näitamisest. Sealt saab ikka päris hea hinnaga maailma kihvtimaid nahkkotte osta, rääkimata igasugu põnevalt lõhnavatest vürtsidest-ravimtaimedest-jms. Tahan ka, tahan ka!

Eile ärkasin üles mind üdini valdava mõttetuse, lootusetuse ja feiluri tundega. Üleeilne eksam oli täiesti persse läinud ning ma olin nii väsinud, et ei viitsinud end oma ainsasse hommikusse loengusse kohale vedada, mis süvendas veelgi minu saamatuse tunnet. Meilisin poole päevast emaga ning ühes kirjas ütles ta mulle sellise elutõe, et sõprus on elus kõige tähtsam, kõik muu on vähemtähtsam. Nõustun täielikult! Kõik muu tuleb ja läheb, aga tõeline sõprus jääb. Sõprade Kaisa ja Liinaga msnis rääkimine tegi tuju lõpuks päris heaks. Pärastlõunal läksin sõber Triinuga üle tee asuvasse ujulasse ujuma. Päris mõnus oli, kuigi tunnen, et tunniajasest ujumisest ei saa ma päris sama laksu kätte, mis 30-40 minutilisest jooksmisest. Samas lõõgastusspordina sobib mulle hästi. Või kui ma kiiremini ja parema tehnikaga ja üldse ilma puhkamata ujuks, oleks ka teine asi.

Õhtul tuli sõber Martina meile külla pannkooke küpsetama. Esimesed kolm kõrbesid küll panni külge kinni, aga järgmised olid täitsa head. Istusime vähemalt keskööni koos, ajasime juttu ja oli tore. Just nagu vanasti.

Ja nüüd päeva parimad uudised: 1) sõbrad Kärt ja Helen tulevad mulle 28.03 – 04.04 siia külla. Vahetult pärast selle väljakuulutamist sain teada, et Agata plaanib täpselt samal ajal siia oma itaalia sõbrad kutsuda. Aga kuna need sõbrad on tal juhtumisi meessoost, siis ma arvan, et noh – madratseid saate ju omavahel jagada :D

2) Sõber Kätlini anekdoot (mälu järgi): Krokodill otsustas oma nime Krokoks muuta. Kroko ema küsis sellepeale: mis siis tillist sai?

PS. Täna peame ilmselt öö veetma Granadas, kus on üsna tõenäoline, et Mirallese sõber Miguel meid kusagile peole tarib. Ent ülehomme, ent ülehomme!!! BARCELONA baby!