Tulen koju

Kiire-kiire sissekanne minu viimasest õhtust Jaénis aaastal 2009, enne kui mu silmad lõplikult kinni vajuvad, sest et homme võtan ma ette üli-ülipika reisi tagasi Eestisse, et oma fantastiliste sõprade, armsa pere ja oma kõigekallimaga koos jõule veeta.

Täitsa lõpp. Nagu oleks alles tulnud siia ja juba lähen jälle ära. Õnneks siiski mitte lõplikult. Täna korraldasime Triinuga väga mõnusa õhtu oma värskelt suurpuhastatud korteris (millest peaks lausa pilti tegema, et ta NII puhas ja kaunis välja näeb): kutsusime külla Anni ja Mirallese, Kristini, Valerijse ja Radeki ning veetsime vesipiibu, hõõgveini, küünlavalguse ja mõnusa muusika seltsis ülitsilli jõuluõhtu. Sain täna aru, et inimesed, kellest ma paar kuud tagasi veel mitte midagi ei teadnud, on mulle ikka väga kalliks saanud ning mõnes mõttes on isegi kahju lahkuda. Mõtlesime küll veeta väga rahuliku max paaritunnise head-aega ütlemise ürituse, aga praegu, kui kõik külalised on läinud, on kell ikka juba 03:36, mis Hispaania mõistes on isegi suht vara veel, aga kui arvestada seda, et pärast viie-kuuetunnist und on ees on vähemalt 24 tundi ärkvelolekut, siis oleks olnud targem veits varem magama minna. Aga miks peaks 21aastased inimesed targalt käituma? No way.

Igaljuhul homme, või siis täna, kell 12 hakkame siit kodust Eesti poole põrutama; saame Düsseldorfi lennujaama pinkidega terve öö läbi tutvuda, nagu Triin ütles, ning reede varahommikul paneme edasi Riia poole, kuhu õnneks tuleb mu suurepärane noormees mulle autoga vastu, et ma oma kõige paksema riietuseseme ehk kampsuniga -25 kraadises Riias seigeldes ära ei külmuks.

Eestis olen siis eesti numbri peal ka ning jään sinna 10. jaanuarini.

Hasta luego, Jaén! Bienvenido Estonia!

PS! Paul: Valerijs ütles, et „lennujaam“ läti keeles on „lidosta“ vms. Aga et ingliskeelsed sildid peaksid ikka ka üleval olema. Ülehomme, kallis!!!!

PPS! Sel ajal, kui ma teel olen, siis kuulake SEDA LAULU ja teadke, et ma mõtlen parasjagu just teile ja kojutulemisele..

Laupäev

Poolteist! :)

Reede

Käisime eestlaste, poolakate ja hispaanlastega Santal, Valerijsel ja Simone'il külas. Äärmiselt hoolitsevad kostitajad nagu nad on, oli ka seekord laud ilusasti ära kaetud ja meeleolumuusika peale pandud. Jõime hõõgveini, sõime mandariine, pähkleid ja iseküpsetatud kooki ja oli tunne, nagu oleks täitsa kodus. Proovisime ka "õunapirukat" ehk maailma parimat šotti: Smirnoff vodka + õunamahl + kaneel + apelsiniviil. Mmm.... Hiljem sai jõuluteemalisel diskol ka päris korralikult möllatud, keset ööd mänguväljakul lapsepõlve meelde tuletatud ja varahommikul tagasi Santa & co juures hõõgvein lõpuni joodud.

Toredad sõbrad on mul.

PS. Kirjandusloengu kild:

Radek: "Which religion did George Orwell belong to before converting to Catholicism?"

Professor Carmelo: "World War II"

Neljapäev

Eile jõudis korraks mul juba jõulutunne peale tulla. Nimelt siis, kui toidupoe kõlaritest „Frosty the snowmani“ mängiti ja ma igasugu jõulumaiustuste riiulite vahel ringi liikusin. Ning siis astusin oma poekottidega 20+ kraadisesse soojusesse, nii et mu kevadsügisjakiga hakkas väljakannatamatult palav. See nüüd küll mingi jõuluilm ei ole, aga ega ma ei kurda ka.

Õhtul auditooriumi ukse taga kirjanduse loengu algust oodates tuli meie juurde üks hispaania kutt ja ütles puhtas eesti keeles meile „Tere“. Hmm... Milliselt peolt nüüd tema pärit oli ja millal ma talle eesti keelt jõudsin õpetada? Ja muidugi, mis ta nimi üldse on? Üritasin oma segadust varjata nii hästi kui võimalik, ajasime paar minutit juttu nagu vanad sõbrad üldse ning leppisime kokku, et lähme täna õhtul ka peole. Aga kurat küll, kes ta ikkagi oli? Ahjaa. Lõpuks tuli meelde, et see oli üks Mirallese sõpradest, kellega me eelmine nädal pidutsenud olime. Cristobal vist. Okei, siis võib küll tema seltskonnaga välja minna täna.

Kui meie kirjandusloeng lõppes, panime kogu auditooriumiga tormijooksuga kõrvalauditooriumisse, kus parasjagu „The International Cookie Project“ toimus. Tegelikult oli tegu selle sama Libby Advanced Englishi kursusega, kus ma ise ei käi, aga kus vähemalt pool kursust on välisüliõpilased ning siis eile toimuski neil selline üritus, kus kõik pidid oma riikidele omaseid küpsiseid ja kooke küpsetama, et küpsetamisterminoloogiat õppida. Suht aimetammolik üritus, kas pole. Tuli kohe meie 12 klassi inkarühma jõuludeaegne piparkoogi- ja teeõhtu meelde. Peale meie kirjandusseltskonna tormasid küpsisepeole ka kõik õppejõud ja muud tegelased üle terve maja ja päris lõbus oli ning sai kõhu tasuta head-paremat täis süüa.

Koju läksime koos Santa ja Valerijsega, nagu neljapäeviti ikka ja tegime plaane järgmiseks õhtuks. Kodus olin jõudnud aga alles oma kümme minutit olla, kui Ann juba helistas, et poole tunni pärast on väljaminek. Hispaanialiku hilinemisega jõudsime me Triinuga lõpuks kohale ning oligi tegu selle sama eelmise nädala hispaanlaste seltskonnaga, aga too kutt ei ilmunudki välja, kes mulle tere oli käinud ütlemas. Käisime kolmes baaris, sõime-jõime, ülimõnus oli. Antonio avastas sellise põneva asja, et Triinu nimi kõlab nagu „Drink“ ja et Veer on nagu „Beer“ ja et kokku tuleb „Drink beer“ - hahahaaaa, küll sa oled naljakas, kallis Antonio! Jälle üks pedrotaoline tüütus. Aga õnneks teised kutid seltskonnas olid veits huvitavamad vestluspartnerid. Bodegonis oli kolmest baarist ka kõige mõnsuam olemine ning seal olles mõtlesin, kui väga Annale oleks sealne õhkkond ja pidu meeldinud. Õhtu lõpetasime poolalternatiivklubis Iraquais, kus seekord oli mingi underground vs oldschool rocki pidu, nii et sai nii ACDC ja Nirvana kui Queeni ja biitlite ja ka mulle täiesti tundmatute rokilugude järgi juukseid loopida. Mõtlesin, kui väga Helenile oleks seal meeldinud.

Iraquais juhtus ka minu jaoks üks üsna veider asi. Oli nimelt vaja tualetti minna ning üks hispaania tüdruk meie seltskonnast, kellega ma aga paraku too õhtu võib-olla ainult paar lauset olin jõudnud vahetada ja kelle nimegi ma ei mäletanud, tuli ka minu seljataha järjekorda. Kui siis minu kord tuli, tuli hispaania tsikk millegipärast minuga koos vetsu sisse. Eeeem... nojahsiis. Mingi hea sõbrannaga läheks veel peol koos vetsu, aga päris võõraste pihvidega ikka väga ei kipu koos pissima. Mõtlesin, et mida nüüd siis peale hakata ja kuidas see ebamugav olukord delikaatselt ära lahendada. Tema siis ütles, et tahab ainult riideid vahetada, et mina mingu poti peale ja kooris end paljaks. Hmmm... Okeeeeei. Ebalevalt üritasin siis kiiresti oma asja ära teha, sel ajal kui tema rinnahoidjate väel rõõmsalt ringi keksis ja minuga juttu rääkida sädistas - „Mis sa sellest pluusist arvad?“ - „Jajaa, väga kena“ - „Või paneks hoopis selle? Küll siin on ikka palav“- „On tõepoolest,“ (grrr, no otsusta juba ära!) - nagu oleks see kõige tavalisem olukord üldse. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga vanamoeline, aga eelistan teatuid asju ikka üksinda teha. Two girls one kemmerg pole ikka väga minu teema. Kui tema endale lõpuks pluusi selga ja mina püksid jalga sain, tormasin sellise hooga vetsust välja, et mul õnnestus uksehaagiga oma sõrm päris korralikult veriseks tõmmata, nii et nüüd jääb see arm mulle eluks ajaks meenutama võõrast hispaania senjoriitat, kes minuga koos paljalt kempsus käia tahtis.

Ülejäänud peo jooksul üritasin tualetiskäimist vältida ning pidu nautida. Ja tegelikult oli päris raju.

Kolmapäev

Üks suvaline mees ütles mulle tänaval, et tahaks minuga last saada.

PS. Mul on martsipanikoogi isu, kuigi ma pole vist kunagi martsipanikooki saanud. Aga ma kujutan ette, kui hea see olla võiks. Kohupiim võiks sees olla. Vot.

Tasakaal

„Uno tinto mas para senjorita guapa,“ hõikas minu kõrval istuv itaallane kelnerile ning hetkega olin järgmise klaasi sidruniveiniga varustatud. Tähistasime ühes üllatavalt normaalse sisekujundusega pubis väikese seltskonnaga jõule, sest alates sellest nädalast hakkavad kõik erasmuslased vaikselt mööda Euroopat laiali valguma ning varsti polegi enam aega kõiki enne vaheaega näha. Demi tegi siis jõulupidude otsa lahti. Seltskonnas olid peale meie veel kaks itaalia poissi, kolm poola tüdrukut ja üks poola poiss. Ühel hetkel taipasin, et alles nüüd on esimest korda rahvusvahelise seltskonna ühiseks keeleks saanud inglise keele asemel hispaania keel ja absoluutselt no problemo. Jõime, sõime, arutasime Eestimaa eksootilise looduse üle, rääkisime Poola ajaloost ja Itaalia poliitikast, peale nende muidugi ka ülikooliasjadest, tegime järjekordseid reisiplaane jne. Mul oli igati hea meel, et ma hoolimata suurest väsimusest pärast tervet päeva õppimist siiski end välja vedada otsustasin.

Esimene tasakaal ongi mul töö ja lõbu vahel. Viimased päevad on möödunud väga intensiivset õppekütet andes ning õhtud/ööd sõpradega väljas käies. Üleeile sain näiteks üle pika aja kokku ka Rocioga, mis oli väga vahva. Enamuse aja rääkisime poistest ning õppisin juurde kasulikku sõnavara, mida Sergio meile ei õpeta.

Teine tasakaal on kolme aktiivselt kasutuses oleva keele vahel. Olen päris uhke selle üle, et mulle ei valmista erilisi raskusi üht keelt olenevalt olukorrast teise ja kolmanda vastu vahetada, samas kui paljud kurdavad, et see olevat ikka raske ning eelistavad rääkida ühes kindlas võõrkeeles. Samas, 23 lehekülge ingliskeelset akadeemilist teksti kirjutada on kökimöki ning 2-3 realise hispaaniakeelse e-mailiga näen päris palju vaeva. Jällegi, väljas käies ei mäletagi, millal viimati inglise keeles suhtlesin ning nagu Rocio ütles „joder grammatica y vocabulario“, seni kuni end arusaadavaks teha suudad. Eesti keeles ei tule mul vahete-vahel mõned lihtsad sõnad meelde, nagu näiteks tolmuimeja, ning kasutan imelikke grammatilisi vorme, aga kuna skaibis ja Triinuga räägin iga päev ikka eesti keeles, siis püsib see ka enam-vähem elus. Kuigi järgmine aasta plaanin Tartus mõne eesti keele õigekirja kursuse võtta ja reegleid meelde tuletada, et ma tõlkijana väga puusse ei paneks.

Kolmas tasakaal on – üllataval kombel - mu pangakontol. Kuigi väga ohtlikult siiski tasakaalu kaotamise ääre peal, polegi olukord kõige hullem ja mu stipendiumid peaks mind suveni ikka katuse all hoidma.

Neljas tasakaal on minus endas. Ikka täiega hea on Hispaanias elada.

para ti

te echo de menos.

kohv ja pannkoogid

Praegu on reede õhtu, jõudsin just loengust koju, küpsetasin endale hunnikutäie pannkooke, mille järele mul juba kolmapäevast saati meeletu isu on olnud, keetsin kohvi (tänu Triinu kannatlikule juhendamisele paari viimase nädala jooksul saan juba ise joodava kohvi tegemisega päris normaalselt hakkama) ja mul on mingil täiesti seletamatult põhjusel lihtsalt ulmeliselt hea tuju. Ongi viimane aeg, sest Londonist tagasitulemisest saati – kui arvata välja eelmise nädala pidu Juani juures ja pühapäevane Granadas käik - olen lihtsalt päevast päeva tegelenud tühjapassimise, mittemidagitegemise, niisama vegeteerimise, igasugu asjade ülemõtlemisega ning õnneks nende kõrvalt ka ühe asjaliku tegevuse - õppetööga. Mu Joyce'i töö ei taha aga kuidagi valmis saada, sest ma kogu aeg ainult leian uusi-põnevaid materjale juurde, mida ma kohe kuidagi ei saa kasutamata jätta, nii et nüüd hakkab see juba suht bakatöö mõõtmeid võtma. Üritan siiski sel nädalavahetusel ta valmis saada.

Hea tuju hakkas mul tagasi tulema tegelikult juba eile õhtul, kui ma pärast tervet päeva raamatukogus ja loengutes istumist ja siis poole üheksa paiku koju jõudmist endale eesmärgiks seadsin õhtul välja minna ja masendusest lahti saada. Ann kutsus mu ühte vanalinna baari, kus ma varem käinud polnud ning tutvustas mind seal hunnikule Juan Antoniodele, Jose Miguelidele, Cristobalidele, Rafaelidele, Javieridele, Terezadele jne (nagu oleks kusagile Ladina-Ameerika seepi sattunud, eks ole), kes olid kõik Mirallese sõbrad ning tuleb välja, et ka üks kõige-kõige sümpaatsem ja toredam hispaanlaste seltskond, keda ma seni siin näinud olen. Hispaanlastega on siin üldse raske heaks sõbraks saada, sest kui oled blond, pikk (ma olen siinsete standardite järgi ikka päris pikk) ja siniste silmadega tüdruk, siis hispaania poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning hispaania tüdrukud paraku saavad aru, et nende hispaanlastest poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning seega kujutad endast lihtsalt ühte pikka, blondi, sinisilmset ohtu. Vähemalt see on minu teooria. Mirallese sõprade kamp oli aga hoopis teistsugune, kõik olid üliavatud, toredad, sõbralikud, vahvad ning nii kuttide kui tüdrukutega oli väga äge vestelda ja pidu panna. Muide, üks kutt oli hispaanlase kohta isegi nii intelligentne, et oskas peale oma emakeele veel rääkida inglise, jaapani, ladina, prantsuse ja saksa keeli ning teadis ka paari lauset soome keeles. Ma olin väga impressed sellest - polüglottist hispaanlane on ikka sama haruldane nähtus kui neegrist eskimo, vabandust väljenduse pärast. Kui vanalinna baaris sai paar õlut ära joodud ning rahvaga paremini tuttavaks saadud, liikusime edasi Sal y Pimientasse, kus ma polnud oma sünnipäevast saati käinud. Jällegi oli väga mõnus pidu, sai üle pika aja korralikult tantsida ning kui lõpuks normaalne klubimuusika salsarütmide vastu vahetati, siis sai ka mõned kohmakad salsasammud meelde tuletatud. Kahjuks osutus see suurepärane polüglott aga umbes sama heaks tantsijaks kui eesti meeskorporandid – st mehed, kes on viis aastat tagasi kusagil tantsukursustel käinud, korra aastas suure õllejoomise vahelt mõne tüdrukuga samme meelde tuletanud ja nüüd kujutavad endale ette, et oskavad tantsida, aga no ei tule ikka kuidagi välja. (Mitte kõik muidugi, tuli just üks teatud erand meelde.) Pärast Sal y Pimientat läksime ühte veidi alternatiivsemasse pubi/klubisse Iraquaisse, kus tulid järjest vanad svingilood. Tol hetkel tuli mulle meelde mu ema, kes ühel ammusel laupäevahommikul öösärgi väel köögis süüa tehes ja muusikat kuulates mingi 60ndate laulu peale nii pöördesse läks, et toidu panni peale kõrbema jättis ja mulle ka õige svingimise selgeks õpetas; praegu klubis polnud mul küll ei öösärki ega pannilabidat, aga õpetus tuli kasuks siiski. Svingi juurest aga liikus muusika üsna pea edasi Ray Charlesi ja eriti mõnusa funky/soul/jazz tantsumussi juurde, mis mulle täiega meeldis ning siis ma tantsisin senikaua, kuni pistma hakkas ja koju läksime alles siis, kui klubi kinni pandi.

Ja siis, kui täna kooli läksin, avastasin, et päike paistab ja termomeeter näitas isegi 20 soojakraadi, mis viimasel ajal siin ikka üsna haruldane on (see nädal on alla 15 olnud tavaliselt), nii et see tegi tuju veel paremaks. Täna läheme vist kusagile päris salsaklubisse, kus tuleb ikka korralikult osata salsat tantsida, mitte nii pooleperseliselt (sain aru, et mõnedele see sõna meeldis :D) sal y pimienta stiilis nagu ma seni teinud olen, nii et eks näis, mis kino seal saama hakkab. Küllap tuleb mul see tantsimine seal täpselt sama hästi välja, kui eesti meeskorporantidel :)

maa ilm siin seal

Tahaks, et oleks igatsetud sõpradest mõni veel suurem magnet, mis mind Eestisse tõmbaks. Aga ei ole selleks ei must leib ega kohupiim ega Savisaar ega aasta läbi lörtsi. Praegu tõmbavad kõikvõimalikud muud magnetid mind hoopis teistes, hoopis kaugemates suundades. Eestlane olen ja eestlaseks jään, jah, sest mitte kuidagi ega mitte kunagi ei tahaks ega oskaks ma olla ei hispaanlane ega keegi muu. Eestlane on hea olla, aga mitte ilmtingimata Eestimaa piirides. Võib-olla see ongi parem, sest tänu mulle on vähemalt paarkümmend inimest saanud teada, et Eestis elavad eestlased, kes räägivad eesti keelt ja kes ei ela igludes ja kellel on kodus internet ja kes käivad agaralt end 100 kraadise kuumusega punkris kaseokstega peksmas ja hüppavad siis lumehange ning kes samaväärselt naudivad ka soojasid suvesid kaunites põhjamaistes randades. Kiidan kodumaad kõigile huvitundijatele nii agaralt kui vähegi võimalik, aga kas ma ka ise sellesse Eesti ja meie, eestlaste täiuslikkusesse nii väga usun... Kahtlen.

Otsustasime Margega teiega jagada oma mõtteid ja kogemusi sellest, kuidas minna Taisse ja mida seal näha saab, miks minna Austraaliasse, mida vaadata Hispaanias ja kuidas näib meile Eesti ja sealne elu kaugemalt vaadates.

Marge says:

hei kullakene

oled väga hõivatud?

Liisa says:

tsauuu!

pole üldse

Marge says:

tead liisakene, anna mulle andeks

ma kogu aeg alustan uut kirja sest nii palju on vahepeal muutunud

ja ei jõua ja ei jõua seda lõpuni

nii kiired mõtted mul siin praegu peas ja täitsa segased

ühesõnaga uudist niipalju, et ma eile otsustasin järgmine pühapäev pooleks aastaks austraaliasse sõita

Liisa says:

ooohhh

Marge says:

seda mõtet mul peas on olnud juba viimased kuud, aga eile tõmbasin kuupäevale kriipsu alla

Liisa says:

oooohhhh .. vauu!

äge!

aga miks siis selline reisiisu ja on ka mingi plaan, mis seal tegema hakkad?

Marge says:

tead sai seal tais ära käidud ja tagasi tulles kohe üldse polnud rahul sellega, mis siin on: külm, tööd ega tegevust pole konkreetset, reisijärgne masendus ja siis ma peaaegu pidin juba tööle minema (jälle K. juurde) aga viimasel hetkel liina ütles, mida sa teed jobu, mine minema, tahtsid ju, praegu õige aeg (tahan järgmine aasta kooli minna)

et siis selleks ajaks tulen tagasi

seal üks sõbranna ees

working holiday viisa tegin

seega töö ja ringi rändamine

Liisa says:

see on väga õige otsus, et sa tahad rändama minna! sellest tuleb kindlasti su elu parim poolaasta!

ja veel austraalia.. vau! seal on kindlasti superilus

kuhu täpsemalt lähed?

Marge says:

esialgu melbournei

ja sealt hakkab edasi vaatama

märkide järgi elama

:D

(lugesin alkeemiku läbi lõpuks)

/---/

Liisa says:

kas sa enne austraaliasse minekut siit ei viitsi läbi hüpata?

Marge says:

ikka viitsin

kahjuks panen riiast istanbuli

kurjam, oleks võinud uurida seda varianti

deem

/---/

Liisa says:

nii et augusti lõpuni plaanid olla seal?

Marge says:

eiei

plaane pole

hiljemalt juulis tulen tagasi

aga vb juba aprill, tont seda teab

Liisa says:

nojah, saad seal olles vaadata, et kuidas elu on ja kuidas meeldib.. ei pea end mingite tähtaegadega siduma

Marge says:

just, see ongi põhiline

aga räägi kuidas sul endal?

ikka elu nagu filmis?

Liisa says:

mul on praegu üks salaplaan, millest keegi ei tea

/---/

Marge says:

ah loomulikult, elame kas või unistustes. kui kõik läheb nii, siis ainult meeldiv

kes seda teab, mis selle ajaga toimunud on, ei saagi ju kindlat midagi väita

Liisa says:

just nimelt

aga kuidas teil siis Tais läks?

Marge says:

ma kirjutasin sulle sellest....jube pikalt....jube detailselt....liiga detailselt....läks liiga pikaks.....hakkasin kustutama

Liisa says:

ääähhhh!

Marge says:

aga tais oli fantast! ja seda ma saan sulle siin ka rääkida

sõna "paradiis" - see ongi see!

ühesõnaga

see magusa aroomiga pea kumisema panev soe ja niiske õhk on lihtsalt nii hea, et sellest ei saa küllalt

see kui sõbralikud ja head ja naeratavad inimesed seal on- pole olemas, kui ei ole näinud

see mitmekesine loodus, mitte olemasolevat sinist värvi vesi, mustmiljon eri kujuga saart, valgevalged liivarannad üksikutel saartel jne jne- pole olemas, kui ei ole oma silmaga näinud

nagu pildi peal, aga siis saad aru, et see ongi päriselt nii

Liisa says:

tundub tõesti nagu paradiis! tekib kohe tahtmine ise ka minna

Marge says:

ja muidugi see ulme odav elu, pole ka olemas

või noh, on :D

eelarve on nii minimaalne sinna minekuks

ainult sõit on kallis

Liisa says:

palju piletid maksid?

Marge says:

no ma sain ühele ca 10000ga

Liisa says:

üks ots või edasi-tagasi??

Marge says:

edasitagasi, tegelikult ei ole kallis

see oli hea pakkumine

pluss siselend muidugi, ca 1000.-

samas rongiga saaks sama otsa 50 krooniga

Liisa says:

siis ikka tasub sinna pikemaks ajaks minna.. te vist olite ka lausa kaks nädalat?

Marge says:

jah, see on minimaalne aeg, mis seal olla

midagi kaasa ei pea võtma peale raha, passi ja mõne isikliku asja

riided iga nurga peal 20-50 krooni

ööbimine ca 200.- öö, kui tahad minimaalset, saab ka 100 krooniga

Liisa says:

lihtsalt super ju!!!

nii tuli isu peale reisida sinna

hispaaniaga olen juba ära harjunud, võiks nüüd mingeid kaugemaid kohti avastada

Marge says:

tõesti, kui soojale maale minna, siis ainult sinna! saartel õhtuti rannas olemised...

paradiiiiis noh

aga jah, soovitan soojalt, kuumalt kohe!

ja see loodus, käid külades ringi, mäe otsa, no mis elu... mis elu!!!

Liisa says:

kunagi ma lähen kindlasti! siin elades olen nii palju julgust ja enesekindlust juurde saanud.. praegu tunnen küll, et igal võimalusel läheks edasises elus ka kusagile mujale elama.. ükskõik kuhu... reisiks ringi, elaks, töötaks

Marge says:

just täpselt!

Liisa says:

pole vaja kusagil tallinna kontoris "karjääri" teha, kui võid leida hingerahu kusagil (maises) paradiisis

Marge says:

täpselt!!!

milleks raisata oma elu siin

kössitades ja kellegi talda lakkudes

ja endale aega mitte pühendades

maailmas on niiiii palju kohti, kus sa saad palju rikkalikumat elu nautida

aga mis minu jaoks on üllatav, on see kuidas ma varem pidasin selliseid kaugeid kohti ilmvõimatuks sihtmärgiks, et sinna ma nüüd küll ei saa, raha ja raha ja seda mul ei ole. aga fakk, nutikas peab olema ja otsima võimalusi, kõik on tegelikult vägagi lihtne,

Liisa says:

täiesti õige jutt!

inimesed (eestlased) ikka küsivad mult aeg-ajalt, et kas igatsed kodumaad ka ja eestimaa mulda või mida iganes, aga ei igatse kohe üldse.. eriti kui ma loen netist ajalehte ja näen, mis õnnetu kräpp eestis ainult toimub, korruptsioon ja üksteisele ärategemine ja raha nimel rabelemine ja mõttetute asjade pärast kaklemine. eks kodumaana on ta ikka kallis ja kõik mu lähedasemad sõbrad ja pere on seal, aga nüüd ma tunnen end pigem

maailmakodaniku kui mingi suure patrioodina

milleks on vaja piire, mis sind ainult takistavad, milleks hoida oma kultuuri nii kiivalt ainult endale, selle asemel, et minna ja seda teistega jagada ja mujalt juurde ammutada

Marge says:

just nimelt!

ja saad palju kasulikum ka oma armsale kodumaale olla

kui et siin vaikselt oma asja ajada

Liisa says:

ma arvan, et inimesed, kes elavad kogu elu ainult eestis, jäävad paljust ilma

Marge says:

muidugi, ma usun igas inimeses on tükike seda kirge sees, mis ihkab minema kodumaalt. ainult nad kas ei tunnista seda endale, kardavad tunnistada või lihstalt ei ole otsa lahti teinud

muidugi, mõnes mõttes ka hea

Liisa says:

aga ei saa ju elada ainult oma kitsas maailmas... ma tunnen, et eestis elades ma olin ikkagi ka mingitesse raamidesse surutud, lasin inimestel endale öelda, mida ma tegema pean ja mis on õige või vale, muretsesin mingite pseudoprobleemide pärast

siin, eemal olles, on kõik kuidagi palju lithsam ja selgem... maailm on palju avaram, kui ma oleks osanud oodata

/---/

Liisa says:

mina käisin täna granadas, mis on kõige suurem linn jaéni lähedal

terve päev sadas vihma ja oli külm, aga sellegipoolest oli see superilus!!! lähen sinna kindlasti kunagi ilusa ilmaga tagasi

Marge says:

ooo

Liisa says:

seal on ka üks ülisuur 14. sajandil ühe sultani poolt ehitatud loss, mis on üllatavalt hästi säilinud ja mida peetakse kaheksandaks maailmaimeks .. see oli lihtsalt hämmastav! nagu väike linn, aga tegelikult on lihtsalt üks suur loss purskkaevude, basseinide ja erinevate paleede ja igasuguste eksootiliste detailidega (sultanil oli seal haarem), hästi palju islami kunsti, tohutult põnev

alhambra on selle lossi nimi ja ma lugesin netist, et coelho oli "alkeemikus" seda maininud, aga ma ise enam ei mäleta

sa oled värskelt läbi lugenud, nii et koidab midagi või internet valetas?

Marge says:

praegu kohe ei tule küll ette, vb kuidagi käis läbi

ei usu et valetas

võis vabalt olla mainitud

hispaanias ta ju oli

Liisa says:

võiks tegelt ka uuesti läbi lugeda selle, hispaania keeles seekord

Marge says:

jaa, kusjuures tuleb tegelikult ette küll

see granada

see tuleb tuttav ette

ma guugeldan selle kohta, vb pilte näha

Liisa says:

pane lihtsalt google'i pildiotsingusse jah

Marge says:

vau

tõesti ilus

aga oma silmaga muidugi on midagi muud

Liisa says:

mhmm.. ilmselt täpselt nagu sinu tai kogemuski

ja jaanuaris lähen barcelonasse

saime ryanairist piletid 4 euro eest edasi-tagasi

mööda maad on siit praktiliselt võimatu barcelonasse saada

Marge says:

päris kabe hind

Liisa says:

siin hispaanias on ikka nii palju kohti, mida ma veel näha tahan.. kardan juba, et üks aasta jääb väheks

nüüd on ainult 6-7 kuud ainult

kanaari saartele võiks ka minna, aga sinna on eriti kallid lennupiletid, aga eks tasub ryanairil ikka silma peal hoida

Marge says:

ryan teeb muidugi häid pakkumisi, hoia silmad lahti! aga tead, ära mõtle selle aja peale, käi ja rända täpselt nii palju kui jõuad ja saad, siis jõuadki kõige rohkem

Liisa says:

see on mõnus soovitus

teengi nii

Marge says:

tais ma tundsin et ma võtsin liiga palju mõtteid pähe kuhu kõik tahan minna ja ära käia, see surub lihtsalt purki sind kui ei ole oma `ajakavaga` paigas. mõtled jäänud päevadele jne ja kogu aeg nagu plaanid midagi. ja siis kui jäävad mõned kohad käimata, oleks nagu pettumus. samas ega hispaania kuhugi ei kao ja see annab põhjust tagasi tulla ja edasi rännata

/---/

Liisa says:

aga selle eesti teema juurde tagasi tulles... vahel tunnen, et mu mõtted sellest on ainult negatiivsed: euroopa hinnad, aga naeruväärsed palgad; homofoobid ja rassistid, alkohoolikud ja narkarid .. kõigi negatiivsete asjade edetabelite esikümnes on eesti alati kirjas.

peaks nagu otsima mingeid positiivsemaid asju eesti juures, millele mõelda

laulupidu näiteks

aga neid asju ei tulegi kohe nii kiirelt meelde

Marge says:

mis minu mõtetes tänu viimasele (laulupeole) seondub samuti joomise ja laaberdamisega. vähe on järgi laulupeo sisemusest

iseenesest see mass ongi kõige point praegu

Liisa says:

aga mis eestis tegelt head on, midagi sellist, mille poolest ainult eesti äge on ja mitte ükski teine maa

Liisa says:

?

"you appear to be offline..."

***

nett läks ära, kurat!

***

Järgmine päev aga ma ikka veel mõtlen selle peale, millest me rääkisime ning seda lugu üle lugedes hakkan mõtlema, et kõik need probleemid ja negatiivsed asjad, mis ma seal Eestile omistasin, on omased ka paljudele teistele, või noh, enamikele ühiskondadele. Ning kindlasti on ka ühiskondasid, kus on nii võikaid ja räigeid probleeme, et eestlane neid ettegi ei oska kujutada ning et tegelikult ei tohiks ma siin millegi pärast vinguda. Vahel lihtsalt tundub, et mujal maailmas suudavad inimesed oma probleemidest rohkem üle olla ja neil on kergem olla õnnelik. Mis me, eestlased, tühja rabeleme; tee tööd ja näe vaeva mentaliteet üksinda elus edasi ei aita. Tee tööd, näe vaeva ja tee veel midagi põnevat ja head ka. Orjaajast, Andrese- ja Pearuajast, nõukaajast ja raskest eestiaja algusest on ikka omajagu aega mööda läinud ning mõne aja pärast lähevad ka masu, täpe ja pupu mööda, seega võiks juba endale uued loosungid välja mõelda. Kuigi ka mu armastatud manjaana-kultuuril on oma väga tugevaid varjukülgi, siis töönarkomaanist kontoripingil perset laiaks istuval mutrikesel oleks siinsest elust nii mõndagi õppida. Ilmselt olen varsti ise täpselt samasugune kontoripingil perset laiaks istuv töönarkomaanist mutrike ning ka sellise eluga rahul, sest siis mul oleks ilmselt muud asjad, millest rõõmu tunda, aga vähemalt siin ja praegu saan olla noor ja vaba Hispaania idealist, kellele on vägagi selge, kuidas elama peaks (Ja vähemalt pole ma ainuke. Marge on ka).

***

Vestlus ise sai Margega maha peetud pühapäeva õhtul pärast Granadast tagasi jõudmist. Tükk aega mõtlesin, et kas seda üldse panna siia kirja või mitte, aga kuna ka Marge arvas, et miks mite, siis nüüd on see olemas. Rahvuslased ja ausad tööinimesed on nüüd ilmselt minus kui palmi all aega surnuks löövas isamaa reeturis pettunud, aga mis teha. Ja kuna mind Marge inspireeris ja pani mõtlema, siis lootsin, et võib-olla leiab ka keegi teine siit mõne mõtte, millest kinni haarata.

Võtke kuidas tahate.