Jermen

See siin ei ole ammulubatud üllatus; küll aga võin saladuskatte all vihjata, et üllatuse progress on märgatav ning et kuna konfidentsiaalsete andmete põhjal on oodata kilomeetritepikkust intrigeerivat teksti, siis võite varakult hakata endale koguma küpsiseid, maasikaid, kohvi, Hispaania veine ja muud lugemisvarustust, et oma töö ja bakakirjutamise luuslangipause ikka täiel rinnal nautida saaks. (Ma ise luban sama teha)

Seniks aga lühidalt sellest, mis siin vahepeal toimunud on: suurt ei midagi. Meil eesti tüdrukutega on plaanis siinmail sprindisammul läheneva bikiinihooaja alguseks ilusti vormi saada ennast ning olen juba kolm õhtut suutnud jooksmas käia. Paraku aga igale trenniõhtule on järgnenud krõpsusöömisõhtu, nii et mnjah, vähemalt on kõik tasakaalus! Ühel õhtul kogunesime koos teiste hispaanlaste ja eestlaste, sloveenlanna, poolatari ja tšehhiga kellegi tagasihoidliku, mulle ainult pooltuttava Juan Pablo korterisse Barca-Madridi jalkamatšile vägagi tuliselt kaasa elama. Otseloomulikult võitis Euroopa kõige ägedama linna meeskond ehk siis Barca. Peale jalkavaatamise sõime (parandus: jõime) seal gaspatšot, saime teada, mis on jermen (või siis jerman); nagu ikka tulid vestlustesse mingid poliitilised ja rahvusvahelised teemad (kas teie teadsite, miks Sloveenia ja Horvaatia omavahel läbi ei saa?) ja tiksusime niisama, samal ajal kui häbelik Juan Pablo üritas kusagil nurgas kitarrimängimisega hakkama saada.
Ja lõpetuseks, riskides jätta endast alkohooliku muljet - kuigi see rong on vist läinud, arvestades kogu seda kirjalikku tõendusmaterjali, mis ma siia aasta algusest saati kirja olen pannud -, siis täna ostsime Triinuga ülikooli lähedalt asuvast poest 2 euro eest 4,5 liitrit Tinto de Veranot. Kes aga teab, mis Tinto de Verano on, siis sellele on selge, et saime päris hea diili.