Johhaidii

Reede õhtul käisime Kristini juures rõdupeol. Rõdu on selle kohta isegi vähe öeldud, katuseterrass võib-olla aga natuke palju. Igal juhul ruumi oli seal laialt ning vaade mäe otsas asuvale lossile ja San Ildelfonso kirikule ja muudele põnevatele Jaéni vanalinna majadele polnud üldse mitte halb. Kohal oli meie põhikamp, ehk siis Eesti, Poola ning Vilte (Leedu) ja Martina (Sloveenia) ja Kristini uus poiss Jean-Baptiste (Prantsusmaa). Puudu olid vaid mu peaaegu-kaksikvend-Stefan (Saksamaa) ja meie isiklik trubaduur Fran (Argentiina) ja võib-olla mõni veel. Mõnusalt rahulik ja meeldiv õhtu oli, kuni kella kolme paiku oli allesjäänud kaheksasel seltskonnal vaja end poolakate autosse pressida, et klubisse sõita – ning ma ei kahtle, et neil seal üliäge oli, nii autos kui klubis-, aga mina otsustasin õhtu vahelduseks varem lõpetada ja koju tulla, et järgmisel päeval õppimisvõimeline olla. Kuna meil Triinuga kahepeale nüüd ühed võtmed on (kuna minu omad on koos kotiga robado), siis selleks korraks sain mina nende hooldusõiguse koos Triinu telefoniga endale. Jõudnud koju, käisin korra Skype'ist läbi ja leidsin sealt eest Valerijse, kes juba ammu Lätis tagasi on, ent kellega aeg-ajalt ikka ühendust hoiame ja juttu ajame. Filoloogid nagu me oleme, avastasime ka seekord uue sõna, mille oma Svincovs-Veeri Estonian-Latvian Comparative Linguistics researchi lisada; nimelt „johhaidii“, mis on täiesti läti keeles ka olemas. Johhaidii saab „seene“ kõrval kindlasti aukohale! 

Laupäeval läksime Anniga kesklinna raamatukogu lugemissaali õppima, ent saime seal vaid maksimaalselt tunnikese olla, enne kui ta meie jaoks täiesti ootamatult kinni pandi, sest kellel siis ikka sessi ajal nädalavahetusel õppida on vaja, eks ole. Kuna kodus on kuumuse tõttu täiesti õudne olla, õppimisest rääkimata, siis otsustasime üle tee asuvasse välibasseini ujuma minna, mis eile suvehooajaks jälle avati ning selle puhul sissepääs prii oli. Lõuna ajal läksime Martina juurde väga mõnusat paellat sööma, mille valmistamisega üks tema hispaanlasest sõber Andrés mitu tundi köögis askeldanud oli, ent mis kõigi oma põnevate mereelukatega tohutult hea oli ning üks pannitäis täitis oma kümne inimese kõhud ilusasti täis. Pärast söömist tegime kogu söömaseltskonnaga väikese siesta, kõik viskasid end diivanite peale pikali, taustal mängis vaikselt kergelt psühhedeelse kõlaga muusika, kõik oli ümberringi hästi-hästi vaikne, rõdult puhus natuke värskendavat tuult sisse ning mind valdasid kõige selle juures kuidagi eriti enigmaatilised emotsioonid. Ühelt poolt on kahju, et varsti lahkuma peab ja et see elu sellisel kujul läbi saab, ent samas mingil tasandil ma tean ja tunnen, et praegu ongi õige aeg minemiseks. 

Joder

Mul on siin praegu nähtavasti kaks korda soojem, kui teil Eestis. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et teid kadedaks ajada, vaid sellepärast, et ma ise kade olen. Kui ma veebruaris virisesin sellepärast, et jube keeruline on eksamiks õppida, kui kolme kampsuni ja kahe teki sees istudes ikka külm on ja suust hingeauru välja tuleb, sest et kütet ei ole, siis praegu, kui on 40 kraadi soojem, on õppimine, magamine ja kõik muud normaalsed, igapäevased tegevused hoopis võimatumad, kui talvel, sest konditsioneeri ei ole ning jahutust saab ainult külma duši all ligunedes või pead külmkappi pistes.

Vähemalt hommikuti on nüüd kergem varakult ärgata, sest et selles saunas on pehmelt öeldes rõve magada. Eile hommikul kõmpisingi ülikooli, et (konditsioneeritud) raamatukogus kuus tundi õppimisele pühendada, ning seal olles avastasin, et ma polnud ainus. Terve üliõpilaskond valmistub eksamiteks, kaasa-arvatud paljud mu sõbrad. Enamuse ajast õppisin koos itaallase Robertoga, kes oma rahvusvahelise õiguse eksamiks valmistus, kuigi minul läks õppimine palju efektiivsemalt, kui temal.

Õhtul läksime Martina pre-lahkumispeole, mille ta siis ekstra oma parematele sõpradele korraldas, kellest suure enamiku moodustasid eesti neiud. (Õige lahkumispidu suuremale seltskonnale toimub laupäeval.) Ent eilse peo tegi topeltvahvaks asjaolu, et Stefani välkideest teha pidžaamapidu ning ööriietes mööda meie linna lemmiklokaale trallitada, kasvas välja lausa ametlik öösärgifestival. Parima kostüümi auhinna annaksin mina isiklikult Tomile, kes oma hallide bokserite ja ilmselt Janalt laenatud õlapaeltega roosa topiga überseksikas välja nägi!

Klubis, kus me oma ebakonventsionaalse riietusega kohalike seas meeleolukat furoori tekitasime, oli vinge nagu ikka, kuni hetkeni, mil avastasin, et mu kott on kadunud ning võrdlemisi põhjalik detektiivitöö ning läbirääkimised klubi turvabõkkidega mingisugust vilja ei kandnud. Kaduma läks ta puhtalt mu enda idiootsusest, sest olin ta kusagile ääre peale ripakile jätnud, sellal kui ma ise öösärgi väel laudade peal tantsimisega iseenda ja teiste meeli lahutasin. Aasta aega olen ma siin niimoodi klubides käinud, et kott rahulikult kusagil ääre peal vedeleb ning keegi ta vastu huvi ei tunne, ning nüüd, kaks nädalat enne lahkumist, juhtub selline jamps. Asja hea külg on see, et mul polnud rahakotti kaasas, ning ainsad asjad, mille pätid endale said, olid mu koduvõtmed, Erasmuse ID, lehvik ja mu võrdlemisi kasutamiskõlbmatu telefon, millest mul niikuinii oli plaan lahti saada, sest peale muusikakuulamise ei saanud sellega enam pea et midagi teha. Ann ostis mulle lohutuseks ühe suure kebabi, ent ausalt öeldes oli mul ikka väga mannetu tunne seal kiirtoidukohas kell neli hommikul seista, öösärk seljas, asjad varastatud, ja kebabi pugida.

Alates eelmisest nädalast

Frida Kahlo, ülikool, lebo, ülikool, Uskumatu Pidu nr 1, vallatud kurvid, kreeka folk, Moet, Zar 1, pohmell, Jackson Pollock, piknik härjavõitlusareeni taga, mõnus õhtu Triinuga, ülikool, Uskumatu Pidu nr 2, kuhu nüüd? - Granada? Almeria? Ei, kodu. Pannkoogid, On The Road, vaimustus, siesta, kus on Triin?, Black Books, trenn, Triin tuli koju, Kristin tuli külla, õppe-mõttetöö, mõtte-õppetöö, Eurovisioon, õppimine, kingituseks saadud kaneelisaiad, nuudlisupp, emme-issiga skaipimine, trenn, Friends, tulivihane Stefania keset ööd nagu pull mööda korterit ringi tormamas, no pasa nada, traaditõmme Kärdile, piknik pargis, tore ja veidi imelik, näidendite lugemine rõdul, katarsis, viimased sendid arvete maksmiseks üle kantud, pinnapealne research Barcelona, Sydney, California ja Londoni magistriprogrammide osas, virtuaaldeitimine, Kristini juurde šokolaadi sööma, mõnus soe öö terrassil, varajane äratus, eksam, raamatukogus järgmiseks eksamiks materjalide uurimine, campuse muru peal suurte puude varjus siesta pidamine, hispaania keel, 39 kraadi varjus(!), mäest üles, natuke veel, natuke veel. Kohal. Muerto.

Modulatsioon ja patriotism

Jah, jah, ma tean, et Kräpvisioonist on igal pool ülearu palju kirjutatud ning mind ennast ajab öökima usinus, millega näiteks Päevalehe (intelligentsed?) ajakirjanikud selle mõttetust või mõttekust päevast päeva põhjalikult lahkavad ning (lollidele?) massidele puust ja punasest ette peavad kirjutama, miks Malcolm Lincoln on "hea" ja a la Sahlene on "halb". Ent ärge muretsege, ma tõesti ei viitsi Eurovisiooni sügavustesse süübida, vaid annan hoopis pequenita-chiquitita ülevaate sellest, kuidas vaadata „Euroopa otsib superstaari“ Hispaania stiilis. 

Triinul nimelt tekkis idee vaadata Eurokat nii, et võtta pits iga kord, kui laulus helistik poole tooni võrra muutub, sest et see pidavat olema tüüpiline eurovisioonilaulu tunnus. Tükk aega ei tulnud talle (ja mulle ammugi mitte) meelde vastav termin, kuni äkitselt, silmad säramas, hakkas tal tuluke vilkuma, ning guugeldas välja sõna „modulatsioon“. Esimene vaste:

 Perekool

8 veeb. 2009 ... modulatsioon on minu arust "kohustuslik" element eurolugudes. ...Modulatsioon on see, kui helistik vahetub ja seda on kõrvaga kuulda, ...

www.perekool.ee/index.php?id=36678... - Puhverdatud - Sarnased

Varustasime end pudelitäie 1-euro veiniga, mida siis otsustasime pitsidest iga modulatsiooni ajal kummutama hakata ning pidasime paberi peal arvet ka: lõpuks saime juua tervelt kümne maa terviseks! Lõpu poole läks keskendumine küll veidi keerulisemaks, nii et pits või paar tuli ka niisama nunnude poiste terviseks, keda see aasta - vahelduseks varasematel aastatel domineerivatele poolpaljastele hooradele - lava peal, kitarr käes, päris palju näha oli. Lugesime kokku, et nunnusid poisse oli kokku viis, ning kolmas ja kõige lühem list tuli meil lauludest, mis meile mingil põhjusel isegi meeldisid (incl Saksamaa). Kui hääletamiseks läks, otsustasime võtta veel ühe pitsi iga kord, kui keegi meie kolmest listist (modulatsioon, nunnud poisid, lemmiklaulud) 12 punkti saab. Hiljem oli olemine täitsa lõbus. 

Pärast eurokat vedelesime päris tükk aega veel elutoas ning arutasime tuliselt igasugu teemade üle, kus meil tihtipeale erinevad arvamused olid. Põhiliseks teemaks oli see, mis mulje eestlased ja Eesti on endast suutnud välismaailmale jätta (allikas: isiklikud kogemused), ning veel põnevam: mis meetmeid kasutades. Minu meelest ei anna kunagise eurovisioonivõidu või paari üksiku kuldmedali (maailma kontekstis) või mingi iidvana meteoriidiauguga kelkimine meie mainele eriti midagi juurde. Triin seevastu arvas, et eestlaste vähesust arvestades on need ikkagi tublid saavutused, mis on Eestile mõnevõrra reklaami teinud, ning kokkuvõttes parem ikka, kui mitte midagi. Üleüldiselt võin väita, et eemal olles näeb Eestist ja sealset olukorda palju selgemini, mina paraku aga palju-palju negatiivsemates toonides, kui näiteks Triin. Arutasime ka vene kultuuri heade ja halbade külgede üle ning selle üle, kuidas eestlased tihtipeale suudavad seal näha ainult halba. Teoorias ma austan väga vene (tipp)kultuuri ja hinge, ent ometigi iga kord, kui keegi välismaalane tuleb ülima enesekindlusega lagedale väidetega, et me, eestlased, peaksime nagu iseenesestmõistetavalt uhked olema selle üle, et olime Nõukogude Liidu liikmed ning oleme üleüldse kõik ühed tublid venelased, siis ajab see mul sireeni üürgama küll. Aga eks see ole ammu teada-tuntud tõde, et venelasel ja kommul on selge vahe. Oma Erasmuse aasta jooksul oleme teada saanud, et ega välismaalase silmis meil peale venelaste, HIV, äärmise vaesuse ja lume midagi ei ole. Nii et kõik tublid eestlased välismaale oma riigi mainet tõstma! 

Kui rääkida rangelt binaarsetes opositsioonides, siis võiks enamiku eestlasi lahterdada kahte rühma: need, kes pimesi usuvad, et ainult eestlane olla on uhke ja hää ning kusagil mujal ei saa mingil juhul olla parem kui Eestis, ning need, kes kuulutavad, et Eestis on kõik valesti ning mida kaugemale saaks, seda parem. Kuna aga mina mustvalgesse mõtlemisse ühegi teema puhul ei usu, siis muidugi mõlemad väited on valed. Nende vähemradikaalsed variatsioonid aga kehtivad igal juhul. Kui oleks vaja ennast kusagile kasti suruda (sest et mis ma siis teisi surun, kui ma ise nii targalt ja tublilt üldsegi kasti otsas tahan seista), siis pigem, paraku, sinna viimasesse. Ent ega neil tulihingelistel patriootidel enda nurgas istudes ja hädaldades elu ilusamaks ei lähe ning välismaailmal Eestist paremat muljet ei teki. Kui üldse midagi, siis süvendab see iseenda ignorantsust muude huvitavate paikade ja kultuuride vastu. 

Täna juhtus minuga üks äärmiselt südantliigutav asi. Nimelt olen natuke aidanud kahte korea tüdrukut selle eksami osas, mis meil teisipäeval tuleb. Saades täna nendega kokku, et oma märkmed tagasi enda kätte võtta ja viimaseid soovitussõnu jagada, olid nad mulle tänutäheks toonud kaks pakikest Korea riisiteed ja kaks pakikest nende kohalikku kohvi, mida praegu Indigolapsi kuulates naudin. See oli lihtsalt nii ootamatu ja liigutav ja sümboolne žest, et tegi terve päeva palju rõõmsamaks. Pole paremat tunnet, kui saada väikesele heateole midagi vastu just siis, kui seda kõige vähem ootad. Naudin seda, et mul on nii huvitavad ja toredad korea sõbrad; et ma olen siin kogenud lõuna-ameeriklaste päikeselist soojust ja sõbralikkust, ning aafriklaste elujõudu ja positiivsust. Et paigad, nagu näiteks Sloveenia või Poola, millest ma varem peale ülielementaarsete faktide üldse mitte midagi ei teadnud, on nüüd saanud minu jaoks ühtedeks unistuste reisisihtkohtadeks ning mille keele ja kultuuri vastu järjest süvenev huvi on tekkinud. Enamgi veel, olen õppinud, et minu isiklikule temperamendile võib-olla natuke liiga intensiivsed hispaanlased ja itaallased on kõigele vaatamata elavad näited sellest, mida su isiklikule õnnele ja rahulolule annab ühtehoidev ja tugevate traditsioonide ning sidemetega familia. Ning mis kõige selle juures vast tähtsaim: et kõige aluseks ja eelduseks on sellised lihtsad asjad nagu viisakus ja respekt, mis keskmise eestlase külma kesta vahelt natuke liiga harva välja immitsevad. Mina ei taha veel niipea reisimist ja uute keelte õppimist ning uute kultuuridega tutvumist lõpetada. Seda, mida õppida mujalt, on vähemalt samapalju, või ausalt öeldes isegi rohkem, kui seda, mida teistega jagada eesti kultuuri, mentaliteedi ja looduse kaunimatest ja siiramatest osadest. 

Nõustusime Triinuga selles osas, et kui riik millessegi peaks investeerima, siis just sellesse, et noored saaksid välismaal õppimas käia või noortevahetusprojektides osaleda. Sest just suheldes teistest rahvustest noortega, kes tulevikus hakkavad oma maal tähtsaid asju otsustama, saame neile praegu oma igapäevases elus näidata, mis on Eesti ja kes on eestlane, rääkida sellest, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit, ning sellega otsesemalt või kaudsemalt mõjutada rahvusvaheliste suhete positiivset ning palju, palju teadlikumat arengut.   

Mulle meeldib kaasaegne eesti muusika. Ja mulle meeldivad eestlased, kes ei tee end kuuldavaks mitte äraleierdatud modulatsioonide kaudu, vaid kõlavad puhaste toonidena. Äkki saan ise ka kunagi selliseks.  

Muusika minu kõrvadele

Naaberkorteri muusik, kes siiani on eksperimenteerinud viiuli ja kitarriga, on nüüd hakanud klaverit harjutama.
Akna kaudu sissetungivat muusikat mittearvestades olen viimasel ajal aga palju kuulanud Regina Spektorit, Thievery Corporationit, Beirutit, Manu Chaod ja Buena Vista Social Clubi ning natuke oma muid uusi nu jazzi ja downtempo avastusi. London oli üleüldises plaanis väga jazziküllane ning Jaénis käisin paar õhtut tagasi flamenkokontserdil.

On the Road

Esimene võimalus oma tagasisõit Londonist Hispaaniasse tuksi keerata avanes mul Baker Streetil, kus ma valest metroo exitist välja astudes hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Väike kõne Paulile aga lahendas olukorra kiirelt ning jõudsin õigesse bussipeatusesse just siis, kui Stanstedi buss ette sõitis ja ma peale istusin. Veits üle tunni logistamist ja olin lennujaamas kohal. Bussis olles mõtlesin oma elu üle järele ja jäin äärmiselt rahule. Minimaalselt kohustusi ja maksimaalselt vaba aega, mida sisustada reisimisega – nädalavahetus Madriidis, päev kusagil Lõuna-Hispaania rannas, järgmine nädal Londonis, no problemo, kõik on võimalik, isegi kui esmapilgul tundub, et ei ole. Kuigi miski pole kaugeltki nii esmaklassiline, kui ta kõlab, siis paremat elu oleks hetkel raske tahta. Head sõbrad ja armastus sinna veel otsa ja päriselt ka ei teaks, mida veel tahta. Seekord polnud isegi nii kass Paulist lahkuda, teades, et juba kuu aja pärast saame kokku kolida ja Londonis tööle hakata.

Enne värava juurde minemist oli mul just parasjagu aega, mida lennujaama raamatupoes ringi tuhnides parajaks teha, ning ostsin raamatu, mida juba mõnda aega lugeda olen põlenud: Jack Kerouaci „On the road“. Raamat näpuvahel, astusin lennukisse ja valisin endale koha. Mõne aja pärast istus minu kõrvale klassikalise briti pleikari välimusega bachelor ega raisanud palju aega, et juttu tegema hakata. Ta küsis, mida ma loen ja teatas, et pole Kerouacist midagi kuulnud. Andsin talle lühida ülevaate ning seejärel luges ta mu raamatu tagakaane pealt teose tutvustuse: „On the Road swings to the rhythms of 1950s underground America, jazz, sex, generosity, chill dawns and drugs...“ - Nii et sulle meeldivad jazz, seks ja narkootikumid? Küsis ta. - Äärmiselt. Siis teatas ta mulle, et tema narkotsi ei tee, ning ma ei saanudki aru, kas ta ei olnud minu irooniale pihta saanud, või üritas ise nalja teha, või mis. Ta ise luges Coelho „Alkeemikut“, mille kohta ma täiesti kogemata targutavalt ja ilmselt ka patroniseerival toonil küsisin, kas ta seda hispaania keeles ei tahaks lugeda (oi kuidas ma ise vihkan tegelikult neid tarkpeasid!). Tüüp võttis seda aga õnneks naljaga ning ütles, et loeb inglise keeles raamatuid, et ikka inglise keelt harjutada saaks. Aga miks sulle lugemine meeldib? -oli järgmine küsimus mulle. No tere hommikust! Eks ma üritasin siis seletada, miks mulle lugemine meeldib, sama hästi oleksin võinud seletada, miks mulle söömine meeldib. Tegelikult ma polnud üldse mingis small talki tujus sees, eks see ole vist minu eestlaslikkus ka, et ma vihkan bussides, lennukites, ootesaalides jms suvaliste inimestega suvalist juttu ajada, ükskõik mis keeles, nii et omalt poolt ma meie vestluse jätku mingi eriliselt kuumaverelise sõbralikkusega ei julgustanud.

Noormees mu kõrval aga ei teinud sellest välja ning järgmise jututeemana pakkus, et kuna ma rääkivat inglise keelt saksa aktsendiga, et olen sakslane, ent saades teada, et ma olen tegelikult Eestist, suutis ta mu arvamust endast veidi parandada sellega, et ta kohe küsis, kas ma olen Tallinnast, nii et üle pika aja jälle üks haruldane välismaalane, kellele ei pidanud Euroopa geograafiat ja Eesti ajalugu seletama hakkama. Tüüp lisas, et ta ei julge Eestisse minna, kuna briti meestel on seal väga halb kuulsus ning ilmselt ei võetaks järjekordset inglise põkki seal eriti hästi vastu. Õigesti arvab.

Siis üritas ta mulle Londoni kohta klassikalist igavat giidijuttu rääkida, aga saanud teada, et ma Londonit võrdlemisi hästi tunnen, andis alla. Aga miks ma siis Londonist Hispaaniasse lähen, kui ma Eestist olen? Elan seal. Elan ja reisin ja vahel hääletan ja vahel ööbin CouchSurfingu kaudu võõraste inimeste juures ja suveks lähen Londonisse ja siis Eestisse ülikooli lõpetama ja siis tagasi Londonisse või Barcelonasse või jumal teab kuhu. Ilmselt sellise jutu ja mu mustade raamidega prillide ja musta nahktagi ja hooletult mahakuluma hakanud küünelaki tõttu paistsin ma talle tõelise seiklushingena ning ta väitis, et ma olen väga „rebel“. Seejärel sain teada, et ta tahab hääle ja rongide ja bussidega ümbermaailmareisi teha, aga ta nägi välja sellise ärahellitatud nõrgukesena, kes juba Londoni linnapiiridest välja astudes ära eksiks ega teaks, kuhu poole edasi minna (seda tõestas juba see, et Malaga lennujaamas ta ei saanud pihta, kus kohast pagasit kätte saab ja kust välja saab jne), rääkimata sellest, et tema jaoks oli juba väga ekstreemne reisida Ryanairiga ja ööbida hotelli asemel hostelis. Sellegipoolest kiitsin ta plaani heaks ja soovisin edu. Kurat seda teab, ega ma ise ka vist enne oma spontaantrippi Põhja-Rumeeniasse ja enne Hispaania elustiili peale koperdamist väga julge seiklejana välja ei näinud. Lõpetuseks andsin talle paar soovitust, mida Malagas oma puhkuse ajal teha ja mis veini Malagas olles juua ja kust head paellat saab ning siis me juba kohal olimegi.

Kuna ma Malagasse jõudes viimase Jaéni bussi peale enam kuidagi ei oleks saanud jõuda, siis olin oma sõbranna Rocioga kokku leppinud, et ööbin tema pool. Kõndides mööda Malaga päikeseloojangukumaseid kitsaid ja käänulisi vanalinnatänavaid, kus inimesed rõõmsalt välikohvikutes istudes veini jõid ja kitarre mängisid, mõtlesin, et Hispaania on ikka palju kihvtim kui Inglismaa. Peaaegu et igas mõttes. Eriti arvestades asjaolu, et seekord Londonis olles polnud mul seal tegelikult linna kui sellise suhtes mingit suuremat vaimustust. Ainuke uus kant, mille seekord avastasin, oli Shoreditch, ehk mitte veel täielikult kommertsialiseerunud kunstiinimeste huud, kus on palju avangardseid galeriisid, ateljeesid ja lahedaid baare ja restorane. Kohalikud teadsid aga rääkida, et juba praegu on miljonäridest ärikad kunstiinimesi sealt linnaosast välja söömas.

Rocio Malaga korteris elas sel ööl kaks korda niipalju inimesi, kui seal tavaliselt elab. Ajutiselt elas seal Rocio õde Maria Carmen ning neil oli külas ka üks itaalia juurtega Calvin Kleini „modell“ (seda muidugi ta enda arust, äralakutud edvistaja nagu ta oli) Mehhikost(?), kelle nime ma ei mäleta. Alguses läks mul tunnike aega, et end hispaaniakeelsesse õhkkonda jälle sisse sulandada, kuna olin vähemalt nädal aega järjest ainult eesti ja inglise keeles suhelnud. Jõudis juba jälle tekkida masendus selle üle, et ma ei suuda ikka ühtegi keelt normaalselt rääkida (filoloog huinjaa!). Calvin Kleini häirivalt ja võltsilt familiaaritsev modell ei sümpatiseerinud mulle kuidagi, nii et ega ma temaga väga ei tahtnudki jutustada. Hispaania neiud tegid mulle õhtusöögiks päris mõnusa oa-singi-muna roa, Rocio rääkis oma Ibiza reisi muljeid ja magama me siis läksimegi. Mina ja mehhiklane pidime elutoas magama, aga mina olin õnneks priviligeeritud seisuses ning sain sohva peale põhku pugeda, sellal kui mehhiklane end põrandal kerra tõmbas. Peale sain ma küll umbes sallisuuruse pleedi, aga parem ikka kui mitte midagi. Hommikul kella seitsme paiku hakkasid järjest igast toast erinevad äratuskellad üürgama, Rocio surus mulle millegipärast külma cappuccinotassi pihku ning kaua me mehhiklasega võõrustajate külalislahkust ei kuritarvitanud ning sõitsime taksoga bussijaama. (Jälle üks eelis Londoni ees: igasugune transpordiviis on Hispaanias kordades odavam ja mõistlikum kui Londonis, kus mul 700 krooni eranditult ainult metroopiletite peale ära läks).

Varahommikune Jaéni buss oli nii ülerahvastatud, et mind aeti minema iga istekoha pealt, mille endale valisin, sest olin rumalalt eeldanud, et ega pileti peale trükitud istekohanumber midagi olulist ei tähenda. Lõpuks sain ühe hennaga ülemaalitud idamaise välimusega sõbraliku neiu kõrvale istuma, kes mind sugugi ära ei ajanud ning kes üritas oma pleierist mingit Mumbai untsa-untsat kuulata, aga millegipärast ei saanud ta vist pleierit kõrvaklappide mode'i peale ümber lülitada, nii et paar hetke kuulis kogu buss, mis mussi ta kuulab. Mina lugesin natuke oma „On the Roadi“ ja magasin enamuse ajast, kuni Granadas mu pinginaaber maha läks ja üks ehtne hispaania mamsel minu kõrvale otsustas maanduda (miks küll, ma ei tea, sest pärast Granada peatust jäi bussi umbes kolm inimest, kes Jaéni edasi tahtsid sõita ning tal oli vähemalt 50 täiesti tühja pingirea vahel valida, aga ikka istus ta minu kõrvale). Mammi pakkus mulle kommi, millest viisakalt keeldusin, ning kui aru sain, et ta kavatseb minuga terve tee juttu ajada, teesklesin - ebaviisakas Ida-Euroopa mats nagu ma olen -, et magan, sest, nagu juba enne öeldud, ei tule mul võõraste inimestega tühjajutupuhumine sugugi hästi välja, eriti kui ma olen väsinud või tüdinud, mida mõlemat ma parasjagu ka olin.

Kui 24 tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ma Londonist reisima hakkasin, jõudsin tagasi koju, Jaéni, troopikasse, vastanduseks Malagale, kus oli sama soe kui Londonis (kus polnud tegelikult ka üldse külm).

Londonis oli tegelikult vinge, aga pigem inimeste, kui millegi muu pärast. Ent kuna vähemalt pooled neist, kes minu teada seda blogi loevad, olid seal ise kohal, siis eks nad ise teavad, mis me seal tegime. Hea oli näha õde ja oma vanemaid, kes Londonisse tütreid vaatama olid tulnud. Isegi õepojaga suutsime ühe päeva täiesti edukalt niimoodi mängida ja sõbrutseda, ilma et ta mind näpistama-hammustama-sakutama oleks hakanud. Tore oli näha, kui palju rõõmu tuli ühest Hispaaniast kingitud lehvikust ning veel toredam oli ära lahendada mõned pudelid veini ja vahuveini ning lollakate kombel ahvitantsu teha, kui saime head uudised vennalt, kes meile Eestist helistas ja teatas, et varsti on pulmi oodata. Tähistasime venna kihlust pikalt köögilaua taga istudes ja süües ja juues ja oli mõnus.

Kultuursetest asjadest käisime Pauliga Tate Modernis kondamas, mina ajasin tulevikukarjäärivõimalusi taga ühes poshis Mayfairi kunstigaleriis ning muidugi kogu reisi tippsündmus oli Pauli ülikoolilõpunäituse avamine teisipäeva õhtul Shoreditch Town Hallis. Mulle tundub, et olime päris glamuurne paar seal ning juttude järgi suutsin Pauli kursakaaslastele, keda seal esimest korda nägin (ent kes mind Pauli piltide kaudu juba ammu tunnevad), isegi natuke muljet avaldada. Karta on, et ma ei ole Pauli tööde suhtes küll üdini objektiivne, aga nii mõndagi ma ikka kunstist ja kompositsioonist ja valgusekasutusest ja kõigest muust jagan, nii et Paul ei valmistanud oma ekspositsiooniga kindlasti kellelegi pettumust ning tõestas suurepäraselt, kui kvaliteetset tööd ta suudab teha ning kui motiveeritud artist ta on. Näituse avamisele järgnes vahva õhtusöök Pauli vanemate ja meie võimaliku tulevase landlordiga vietnami restos (varblast ja sisalikku siiski põske pistma ei hakanud) ja hiljem dringid ühes elektripubis, mis kindlustasid kerge pohmeluse järgmisel hommikul, kui juba tagasi lendama pidin. Ent ei midagi katastroofilist.