Chica de Jaén

KOLISIN ÜMBER...

2010-06-23T10:54:00.002+02:00

...Londonisse.

Ja Londoni blogi, mida ilmselt küll nii tihti pole aega kirjutada, kui Hispaania blogi, aga siiski:

http://londresa.blogspot.com/

Viimane

2010-06-19T01:05:00.001+02:00

Ma alati mõtlesin, et peaks selle blogi mingite eriti suurte sõnadega ära lõpetama ja pauguga lukku panema, aga nüüd, kui Hispaania on juba seljataga ja olen end juba uutes seiklustes leidnud, ei leia ma ühtegi eestikeelset sõna, mis suudaks kogu seda aastat tabavalt kokku võtta või mu emotsioone kirjeldada või anda edasi seda tunnet, mille Hispaania mu sisse on tekitanud.

Kõik mu viimased päevad Jaénis olid väga toredad. Esmaspäeval käisime väikese seltskonnaga, kelle hulka mahtusid ka näiteks Stefani väga tsillid vanemad poola neiu Zuza juures väga mõnusal pannkoogisöömisel, taustaks vägagi korralik äikesetorm! Teisipäeval käisime eestlaste ja hispaanlaste ja Asiaga väga peenes mereannibaaris oma viimaseid tapasid nautimas. Täiesti võimatu, et ma sinna alles esimest korda läksin – sõime hiidkrevette ja ekstrahiidkrevette ja kaheksajalgu ja igasuguseid erineva kujuga karpe jne jne. Ning kolmapäeval oli minu ja Triinu ärasaatmispidu, kus sai kõigiga hüvasti jäetud, miljon (põse)musi kõigilt mu meessoost austajatelt saadud, kellel ikka jube kahju oli, et ma ära pean minema, korralikult tantsitud ja hea sõbraga ühine keel leitud ja taaskord alles varahommikul koju jõutud. Ent kõige eredamalt jääb mulle meelde see kohati imelik ja kohati kõige mõnusam tunne, kui neljapäeval kõik mu kõige paremad sõbrad mind mulle täiesti üllatuslikult bussi peale ära tulid saatma. Eks ma arvasin, et Triin ja Stefan ja võib-olla mõni veel tuleb, aga ma poleks oodanud, et näiteks Pawel ja Adam mind autoga viima tulevad, või et Demi ja Roberto hüvasti jätma tulevad. Aga tulid ja kallistasid ja jooksid nagu filmis bussile järele ja saatsid miljon õhumusi ja soovisid kõige paremaid soove. Hiljem ma muidugi kahetsesin, et ma ise mingi suurepärase kõnega ei suutnud hiilata ja igasugused üle ääre keevad tunded tegelikult väljavalamata jäid. Ent just selle seltskonna suhtes olen veendunud, et neid ma veel tulevikus näen. Nii et see polnud nii väga hüvastijätt, kui nägemisenijätt. Ja siis ma veeresingi viimast korda oma kõrgete mägede ja oliiviistanduste vahele ja olin õnnelik, et mul nii äge aasta oli.

Mis Hispaania minuga siis teinud on... Olen kolm korda lollim ja viis korda targem; tühi pseudokohustustest, mõttetutest painajatest, lollidest hirmudest, pidurdavast argusest; täis põnevaid ideid ja enesekindlust nende teostamiseks; emotsionaalselt kõigist ja kõigest sõltumatu; ja muidugi (jätkuvalt) ohtlikult naiivne ja (veelgi enam) meeletult julge. Löön käega kõigele ja mitte millelegi; ei suru iseennast, oma elu ja tulevikku raamidesse, vaid jätan kõik võimalused avatuks; ahjaa, ning muidugi täielik oliiv(õl)isõltlane, punase veini jumaldaja, orienteerumisspetsialist ja tõeline ekspert hispaania väärtkino alal. Aga eks te ise hinnake mu muid siin kaotatud või tekkinud omadusi, kui kunagi Eestisse tagasi jõuan ja kodumaarütmidesse tagasi pean sulanduma. Nüüd aga uued seiklused ja uus elu hoopis teistsugusel välismaal.

Aitäh teile, kes te olete mulle terve selle aasta kaasa elanud ja aeg-ajalt siia blogisse kiiganud ja sõna sekka öelnud. Kuigi paljud jutud jäid kirja panemata ja paljud neist on põnevad ainult mu enda jaoks, siis tore ikka teada, et ka kedagi peale mu enda mõned mu mõtted ja tegemised huvitasid. Londoni kohta veel ei tea, kas hakkan blogi pidama. Äkki peaks?

Hispaania Parim

2010-06-14T14:11:00.002+02:00

Laupäeva öö ja pühapäeva hommik saavad kindlasti mu Hispaania Parimate Seikluste listi esiotsa. Pärast eelmises postituses mainitud rõduromantikat Triinuga tulid külla Stefan (sakslane) ning Asia ja Pawel (poolakad). Tiksusime niisama, ajasime juttu, kuid üldiselt oli üsnagi loid olemine. Lõpuks otsustasime siiski välja minna, et ööle hoog sisse saada ning tiirutasime natuke vanalinna kirevatel tänavatel, kus taas mingi järjekordne Jeesusele või Neitsile pühendatud feria toimus, nii et kõik kohad olid rahvast, muusikat, dekoratsioone ja välikohvikuid täis.

Käisime läbi Sal y Pimientast, kus Vilte meile tasuta šotid tegi (küll on ikka hea klubitöötajaid tunda!) ning siis ka Iroquaist, kus oli üsna igav olemine ning selleks ajaks oli mul juba kindel plaan koju ära minna. Teised aga hakkasid siis õiendama, et kes siis oma viimasel Hispaania laupäeval koju läheb ning ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Kuna minul aga erilist klubiisu polnud ning tahtsin hirmsasti midagi mittetüüpilist teha, siis üritasin järjekordselt läbi suruda oma – väidetavalt hullumeelset - kinnisideed siin lähedal asuva mäe otsa kindluse juurde päikesetõusu vaatama minna, millest kergelt švipsis Asia õnneks kohe kinni haaras ning õige pea olid Stefan ja Triin ka nõusse räägitud.

Ostsime poest kaasa natuke vägijooki, mis meid meie öisel teekonnal soojas hoiaks, ning teised laadisid kõhud ka kebabi täis, et matkaks ikka jaksu oleks. Niisiis kella kolme paiku, kui muidugi väljas alles kottpime oli, võtsime rännaku ette ja suuna üles.

Terve tee ajal sinna arutasime üsnagi hoogsalt religiooni(de)st, ajaloost, meditsiinist, majandusest, poliitikast ja haridussüsteemidest, tegime paar korda peatusi, et sooja sisse juua ning ühe sunnitud peatuse siis, kui ootamatult eikusagilt politseiauto välja ilmus ja murelik ment uurima hakkas, kes me oleme ja mis me seal teeme. Mõtlesime juba, et kästakse tagasi linna minna, aga tegelikult tahtsid meid lihtsalt hoiatada, et me ikka ettevaatlikud oleks ja keset ööd mägedes kõndimisega surma ei saaks. See et Stefan meiega oli, andis muidugi julgust juurde, et mingid salapärased mustlased meid maha nottima vast ei tule ning kuigi me olime õhtu läbi tipsutanud, siis keegi meist ülipurjus ei olnud, nii et väga tõsist kaljuäärelt allalendamise ohtu ka polnud.

Jack & Rose

Siis, kui taevas lõpuks koitma hakkas, jõudsimegi mäetippu kohale, turnisime natuke erinevate kivide vahel kuni kõige parema puhkekoha leidsime, istusime maha ning äkitselt peatusid kõik meie tulised arutelud kõige üle, mis maailmas valesti on, ning lihtsalt vaatasime lummatult, kuidas tihe udusein taandus ning päike mägede tagant kõrgemale tõusis ning kogu taevas ja linn kaugel all uskumatult kauni kuldse ja roosaka valguse all särama hakkas. Mulle jõudis kohale, et see ongi paradiis ja mina olen siin saanud kümme kuud elada.

Kui taevas juba täitsa valge oli, otsustasime tagasi alla loivata. Linna jõudsime kella kaheksa paiku, Stefan tegi meile hommikusöögiks ühes kohvikus churrod šokolaadiga välja ning koju jõudsime kella üheksa paiku.

Milline öö, milline hommik, milline kogemus!

***

Muidu läheb ka mõnusalt, minu toast on selle nädalavahetusega saanud rahvusvaheline hotell, kus pärast pidu või rännaku ajal öömaja saab ning korter on alati sõpru täis olnud, mis on väga-väga tore. Täna hakkan vaikselt vaatama, mis asjad on vaja siia jätta ja millised Londonisse kaasa võtta ning olen ka mõned CV-d erinevatesse Londoni kohtadesse saatnud.

2

2010-06-12T21:40:00.000+02:00

Täna on Hispaania ilmal õnnestunud olla peaaegu täpselt samasugune nagu kaks aastat tagasi Tartus, kuigi siis oli taevas märksa kirkamates ja ilusamates toonides, kui hetkel siin.

Kuna õiget inimest tähistamiseks siin hetkel ei ole, siis Triin oli nõus teda tähtsal päeval asendama, nii et oleme viimased kolm ja pool tundi rõdul istunud, head-paremat söönud, Bob Marley't kuulanud, Triin isegi mängis fotograafirolli päris autentselt välja ja otseloomulikult oleme kõige selle kõrvale mõne mõnusa kokteili ära joonud. Nii et palju õnne, kallis, Sinu terviseks!

Tiramisu ja viinamarjad :P

Ja mõni pilt viimasest Londonis käigust:

Paul's walk. Sealt läksime edasi teisel pool jõge asuvasse Tate Modernisse, kus Paul tunnistas, et minuga näitustel ja muuseumides käimine on palju toredam, kui ilma minuta :)

Minu ja mu õe igati normaalsed boyfriendid.

Pauli fotonäitus

Te quiero.

Estudiando

2010-06-10T20:48:00.000+02:00

Must masendus sellepärast, et mul üleeilne eksam väga halvasti läks, andis eile tublisti hoogu juurde suurele tahtmisele tänaseks eksamiks kõik endale väga korralikult selgeks teha. Eilse päeva jooksul, kui ma lakkamatult oma raha- ja ülikooliasjade pärast põdesin, jõudis mulle väga teravalt kohale see, kui laastavalt ühele kunagi korralikule inimesele mõjub Hispaania ja Erasmuse elustiilide ohtlik koostöö. Esiteks pole ma seitsmendast klassist saati nii õpivaenulikus seltskonnas viibinud kui nüüd ning siinne elu lausa tõukab tagant laiskuse ja hooletuse vohamist ning vastutustundetu mõtlemisviisi süvenemist. Küll kuidagi ikka saab, no pasa nada, manjaana... Tore mentaliteet küll, aga päris elus vist ikka päris nii ei ole. Mul pole oma vaesuses ja varastatud asjades kedagi teist süüdistada, kui iseennast, ning kes mind vähegi tunneb, see teab, kui raske on mul kellestki teisest ükskõik mis tasandil sõltuda, ent hetkel pole paraku muud võimalust. Aga eks elu õpetab.

Olles inspireeritud sellest, et vähemalt mõne asjaga võiks ju korralikult ja edukalt hakkama saada, siis eile tegelesin hommikust saati raamatukogus õppimisega, jätkasin seda lõuna ajal kohvi ja võileiva seltsis ülikooli campuse fancys kohvikus, seejärel tagasi raamatukogus, kus nüüd millegipärast nett oli ära läinud, nii et pidin koju minema. Läksin bussiga, sest ei viitsinud oma läpakaid-raamatuid täis kotiga kojukõmpimisega end ära väsitada. Õppisin bussis, õppisin kodus, õppisin õhtusöögi kõrvale, siis tegin kiire pausi, et Martinaga lõplikult hüvasti(/jällenägemiseni?) jätta, tulin koju tagasi, tegin kohvi, õppisin, õppisin, õppisin. Kui pähe tuli selline jumalavallatu idee, et mingi kell peaks ehk magama ka minema, siis meenus, et kaduma läinud telefoniga on kaduma läinud ka mu äratuskell. Pidin Stefanialt telefoni laenama, et helistada Triinule, kes kellegi internatsionaalses korteris parasjagu peol oli, et talt küsida, kas ma võin ühte tema kahest telefonist laenata, et endale hommikuks alarm tirisema panna. Läksin siis eriti kurnatud ja rääbaka välimuse ja enesetundega sinna peole, kus kõik nii ilusad ja rõõmsad välja nägid ning üldse aru ei saanud, miks mina ei saa sinna edasi jääda, võtsin Triinu käest ta telefoni, tulin käbe koju tagasi, õppisin veel ja veel ja veel, panin äratuskella helisema ja läksin magama, aga vist õppisin unes ka. Hommikul õppisin hommikusöögi kõrvale ja ka kõik need kolm kilomeetrit ülikooli, sain eksami kätte ja... Ja oli näha, et õppimine oli end ära tasunud. Halleluuja, milline pingelangus! Kuigi eksam oligi täpselt nii raske, kui olin eeldanud, tundsin ära kõik, mida oli vaja ära tunda, teadsin kõike, mida oli vaja teada ja suutsin kõik asjad õigesti ära vastata. Pole ka ime, pärast sellist õppimist suudan ma vabalt iga vähegi olulise Euroopa romaani- ja gooti stiili katedraali võlvide taga äärmiselt detailsete teadmistega orienteeruda ning tunnen ära iga minareti alates Cordobast kuni Taj Mahalini. Mitte et keskaja kristlik ja islamistlik kunst mind nüüd iseäranis nii meeletult huvitaks, aga see on mu kunstiajaloo õppekavas kohustuslik aine ning tundub, et nüüd saan siin tehtud eksami ka hea hindega Tartusse üle kanda. Ja selles ma ei kahtle, et siin oli kogu see aine kümme korda mahukam ja põhjalikum, kui Tartus. Ajasime õppejõuga veel paar sõna juttu, surusime kätt ja nentisime, et oli meeldiv koostööd teha ning tulin tulema. Kui nüüd teisipäevasest eksamist ka kuidagi läbi roomata saaks, oleks kõik väga bueno.

Tänasega algas ametlikult mu viimane nädal siin. Mu ainsateks kohustusteks on nüüd bürokraatia kordaajamine ja eriliselt põhjalik korteri suurpuhastus, et oleks ikka kindel, et me selle deposiidi lõpuks tagasi saame, ning siis saab siit jalga lasta. Ja ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi. Olen väsinud ja kurnatud. Tahan tagasi tõelisi suhteid, tahan elada päris elu, tahan tegeleda oluliste, mõttekate asjadega, tahan jõuda uutesse kohtadesse, saada asjalikke kogemusi. Kes oleks võinud arvata, et aasta aega lakkamatut pidutsemist ja reisimist ja kultuuriblokkide ületamist võib saada tüütavaks rutiiniks. Aitab nüüd sellest naljast. Vähemalt on selle aastaga patareid jälle täis laetud, uus ja hoopis teistsugune energia sees ning tuju hea, nii et vamos! On aeg!

Mhh

2010-06-08T12:54:00.000+02:00

Vahel ma olen ikka nii laisk, et ise ka ei usu.

Panin PICASASSE paar pilti üles.

Johhaidii

2010-06-06T16:23:00.000+02:00

Reede õhtul käisime Kristini juures rõdupeol. Rõdu on selle kohta isegi vähe öeldud, katuseterrass võib-olla aga natuke palju. Igal juhul ruumi oli seal laialt ning vaade mäe otsas asuvale lossile ja San Ildelfonso kirikule ja muudele põnevatele Jaéni vanalinna majadele polnud üldse mitte halb. Kohal oli meie põhikamp, ehk siis Eesti, Poola ning Vilte (Leedu) ja Martina (Sloveenia) ja Kristini uus poiss Jean-Baptiste (Prantsusmaa). Puudu olid vaid mu peaaegu-kaksikvend-Stefan (Saksamaa) ja meie isiklik trubaduur Fran (Argentiina) ja võib-olla mõni veel. Mõnusalt rahulik ja meeldiv õhtu oli, kuni kella kolme paiku oli allesjäänud kaheksasel seltskonnal vaja end poolakate autosse pressida, et klubisse sõita – ning ma ei kahtle, et neil seal üliäge oli, nii autos kui klubis-, aga mina otsustasin õhtu vahelduseks varem lõpetada ja koju tulla, et järgmisel päeval õppimisvõimeline olla. Kuna meil Triinuga kahepeale nüüd ühed võtmed on (kuna minu omad on koos kotiga robado), siis selleks korraks sain mina nende hooldusõiguse koos Triinu telefoniga endale. Jõudnud koju, käisin korra Skype'ist läbi ja leidsin sealt eest Valerijse, kes juba ammu Lätis tagasi on, ent kellega aeg-ajalt ikka ühendust hoiame ja juttu ajame. Filoloogid nagu me oleme, avastasime ka seekord uue sõna, mille oma Svincovs-Veeri Estonian-Latvian Comparative Linguistics researchi lisada; nimelt „johhaidii“, mis on täiesti läti keeles ka olemas. Johhaidii saab „seene“ kõrval kindlasti aukohale!

Laupäeval läksime Anniga kesklinna raamatukogu lugemissaali õppima, ent saime seal vaid maksimaalselt tunnikese olla, enne kui ta meie jaoks täiesti ootamatult kinni pandi, sest kellel siis ikka sessi ajal nädalavahetusel õppida on vaja, eks ole. Kuna kodus on kuumuse tõttu täiesti õudne olla, õppimisest rääkimata, siis otsustasime üle tee asuvasse välibasseini ujuma minna, mis eile suvehooajaks jälle avati ning selle puhul sissepääs prii oli. Lõuna ajal läksime Martina juurde väga mõnusat paellat sööma, mille valmistamisega üks tema hispaanlasest sõber Andrés mitu tundi köögis askeldanud oli, ent mis kõigi oma põnevate mereelukatega tohutult hea oli ning üks pannitäis täitis oma kümne inimese kõhud ilusasti täis. Pärast söömist tegime kogu söömaseltskonnaga väikese siesta, kõik viskasid end diivanite peale pikali, taustal mängis vaikselt kergelt psühhedeelse kõlaga muusika, kõik oli ümberringi hästi-hästi vaikne, rõdult puhus natuke värskendavat tuult sisse ning mind valdasid kõige selle juures kuidagi eriti enigmaatilised emotsioonid. Ühelt poolt on kahju, et varsti lahkuma peab ja et see elu sellisel kujul läbi saab, ent samas mingil tasandil ma tean ja tunnen, et praegu ongi õige aeg minemiseks.

Joder

2010-06-04T16:30:00.000+02:00

Mul on siin praegu nähtavasti kaks korda soojem, kui teil Eestis. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et teid kadedaks ajada, vaid sellepärast, et ma ise kade olen. Kui ma veebruaris virisesin sellepärast, et jube keeruline on eksamiks õppida, kui kolme kampsuni ja kahe teki sees istudes ikka külm on ja suust hingeauru välja tuleb, sest et kütet ei ole, siis praegu, kui on 40 kraadi soojem, on õppimine, magamine ja kõik muud normaalsed, igapäevased tegevused hoopis võimatumad, kui talvel, sest konditsioneeri ei ole ning jahutust saab ainult külma duši all ligunedes või pead külmkappi pistes.

Vähemalt hommikuti on nüüd kergem varakult ärgata, sest et selles saunas on pehmelt öeldes rõve magada. Eile hommikul kõmpisingi ülikooli, et (konditsioneeritud) raamatukogus kuus tundi õppimisele pühendada, ning seal olles avastasin, et ma polnud ainus. Terve üliõpilaskond valmistub eksamiteks, kaasa-arvatud paljud mu sõbrad. Enamuse ajast õppisin koos itaallase Robertoga, kes oma rahvusvahelise õiguse eksamiks valmistus, kuigi minul läks õppimine palju efektiivsemalt, kui temal.

Õhtul läksime Martina pre-lahkumispeole, mille ta siis ekstra oma parematele sõpradele korraldas, kellest suure enamiku moodustasid eesti neiud. (Õige lahkumispidu suuremale seltskonnale toimub laupäeval.) Ent eilse peo tegi topeltvahvaks asjaolu, et Stefani välkideest teha pidžaamapidu ning ööriietes mööda meie linna lemmiklokaale trallitada, kasvas välja lausa ametlik öösärgifestival. Parima kostüümi auhinna annaksin mina isiklikult Tomile, kes oma hallide bokserite ja ilmselt Janalt laenatud õlapaeltega roosa topiga überseksikas välja nägi!

Klubis, kus me oma ebakonventsionaalse riietusega kohalike seas meeleolukat furoori tekitasime, oli vinge nagu ikka, kuni hetkeni, mil avastasin, et mu kott on kadunud ning võrdlemisi põhjalik detektiivitöö ning läbirääkimised klubi turvabõkkidega mingisugust vilja ei kandnud. Kaduma läks ta puhtalt mu enda idiootsusest, sest olin ta kusagile ääre peale ripakile jätnud, sellal kui ma ise öösärgi väel laudade peal tantsimisega iseenda ja teiste meeli lahutasin. Aasta aega olen ma siin niimoodi klubides käinud, et kott rahulikult kusagil ääre peal vedeleb ning keegi ta vastu huvi ei tunne, ning nüüd, kaks nädalat enne lahkumist, juhtub selline jamps. Asja hea külg on see, et mul polnud rahakotti kaasas, ning ainsad asjad, mille pätid endale said, olid mu koduvõtmed, Erasmuse ID, lehvik ja mu võrdlemisi kasutamiskõlbmatu telefon, millest mul niikuinii oli plaan lahti saada, sest peale muusikakuulamise ei saanud sellega enam pea et midagi teha. Ann ostis mulle lohutuseks ühe suure kebabi, ent ausalt öeldes oli mul ikka väga mannetu tunne seal kiirtoidukohas kell neli hommikul seista, öösärk seljas, asjad varastatud, ja kebabi pugida.

Alates eelmisest nädalast

2010-06-01T19:51:00.000+02:00

Frida Kahlo, ülikool, lebo, ülikool, Uskumatu Pidu nr 1, vallatud kurvid, kreeka folk, Moet, Zar 1, pohmell, Jackson Pollock, piknik härjavõitlusareeni taga, mõnus õhtu Triinuga, ülikool, Uskumatu Pidu nr 2, kuhu nüüd? - Granada? Almeria? Ei, kodu. Pannkoogid, On The Road, vaimustus, siesta, kus on Triin?, Black Books, trenn, Triin tuli koju, Kristin tuli külla, õppe-mõttetöö, mõtte-õppetöö, Eurovisioon, õppimine, kingituseks saadud kaneelisaiad, nuudlisupp, emme-issiga skaipimine, trenn, Friends, tulivihane Stefania keset ööd nagu pull mööda korterit ringi tormamas, no pasa nada, traaditõmme Kärdile, piknik pargis, tore ja veidi imelik, näidendite lugemine rõdul, katarsis, viimased sendid arvete maksmiseks üle kantud, pinnapealne research Barcelona, Sydney, California ja Londoni magistriprogrammide osas, virtuaaldeitimine, Kristini juurde šokolaadi sööma, mõnus soe öö terrassil, varajane äratus, eksam, raamatukogus järgmiseks eksamiks materjalide uurimine, campuse muru peal suurte puude varjus siesta pidamine, hispaania keel, 39 kraadi varjus(!), mäest üles, natuke veel, natuke veel. Kohal. Muerto.

Modulatsioon ja patriotism

2010-05-30T17:50:00.001+02:00

Jah, jah, ma tean, et Kräpvisioonist on igal pool ülearu palju kirjutatud ning mind ennast ajab öökima usinus, millega näiteks Päevalehe (intelligentsed?) ajakirjanikud selle mõttetust või mõttekust päevast päeva põhjalikult lahkavad ning (lollidele?) massidele puust ja punasest ette peavad kirjutama, miks Malcolm Lincoln on "hea" ja a la Sahlene on "halb". Ent ärge muretsege, ma tõesti ei viitsi Eurovisiooni sügavustesse süübida, vaid annan hoopis pequenita-chiquitita ülevaate sellest, kuidas vaadata „Euroopa otsib superstaari“ Hispaania stiilis.

Triinul nimelt tekkis idee vaadata Eurokat nii, et võtta pits iga kord, kui laulus helistik poole tooni võrra muutub, sest et see pidavat olema tüüpiline eurovisioonilaulu tunnus. Tükk aega ei tulnud talle (ja mulle ammugi mitte) meelde vastav termin, kuni äkitselt, silmad säramas, hakkas tal tuluke vilkuma, ning guugeldas välja sõna „modulatsioon“. Esimene vaste:

Perekool

8 veeb. 2009 ... modulatsioon on minu arust "kohustuslik" element eurolugudes. ...Modulatsioon on see, kui helistik vahetub ja seda on kõrvaga kuulda, ...

www.perekool.ee/index.php?id=36678... - Puhverdatud - Sarnased

Varustasime end pudelitäie 1-euro veiniga, mida siis otsustasime pitsidest iga modulatsiooni ajal kummutama hakata ning pidasime paberi peal arvet ka: lõpuks saime juua tervelt kümne maa terviseks! Lõpu poole läks keskendumine küll veidi keerulisemaks, nii et pits või paar tuli ka niisama nunnude poiste terviseks, keda see aasta - vahelduseks varasematel aastatel domineerivatele poolpaljastele hooradele - lava peal, kitarr käes, päris palju näha oli. Lugesime kokku, et nunnusid poisse oli kokku viis, ning kolmas ja kõige lühem list tuli meil lauludest, mis meile mingil põhjusel isegi meeldisid (incl Saksamaa). Kui hääletamiseks läks, otsustasime võtta veel ühe pitsi iga kord, kui keegi meie kolmest listist (modulatsioon, nunnud poisid, lemmiklaulud) 12 punkti saab. Hiljem oli olemine täitsa lõbus.

Pärast eurokat vedelesime päris tükk aega veel elutoas ning arutasime tuliselt igasugu teemade üle, kus meil tihtipeale erinevad arvamused olid. Põhiliseks teemaks oli see, mis mulje eestlased ja Eesti on endast suutnud välismaailmale jätta (allikas: isiklikud kogemused), ning veel põnevam: mis meetmeid kasutades. Minu meelest ei anna kunagise eurovisioonivõidu või paari üksiku kuldmedali (maailma kontekstis) või mingi iidvana meteoriidiauguga kelkimine meie mainele eriti midagi juurde. Triin seevastu arvas, et eestlaste vähesust arvestades on need ikkagi tublid saavutused, mis on Eestile mõnevõrra reklaami teinud, ning kokkuvõttes parem ikka, kui mitte midagi. Üleüldiselt võin väita, et eemal olles näeb Eestist ja sealset olukorda palju selgemini, mina paraku aga palju-palju negatiivsemates toonides, kui näiteks Triin. Arutasime ka vene kultuuri heade ja halbade külgede üle ning selle üle, kuidas eestlased tihtipeale suudavad seal näha ainult halba. Teoorias ma austan väga vene (tipp)kultuuri ja hinge, ent ometigi iga kord, kui keegi välismaalane tuleb ülima enesekindlusega lagedale väidetega, et me, eestlased, peaksime nagu iseenesestmõistetavalt uhked olema selle üle, et olime Nõukogude Liidu liikmed ning oleme üleüldse kõik ühed tublid venelased, siis ajab see mul sireeni üürgama küll. Aga eks see ole ammu teada-tuntud tõde, et venelasel ja kommul on selge vahe. Oma Erasmuse aasta jooksul oleme teada saanud, et ega välismaalase silmis meil peale venelaste, HIV, äärmise vaesuse ja lume midagi ei ole. Nii et kõik tublid eestlased välismaale oma riigi mainet tõstma!

Kui rääkida rangelt binaarsetes opositsioonides, siis võiks enamiku eestlasi lahterdada kahte rühma: need, kes pimesi usuvad, et ainult eestlane olla on uhke ja hää ning kusagil mujal ei saa mingil juhul olla parem kui Eestis, ning need, kes kuulutavad, et Eestis on kõik valesti ning mida kaugemale saaks, seda parem. Kuna aga mina mustvalgesse mõtlemisse ühegi teema puhul ei usu, siis muidugi mõlemad väited on valed. Nende vähemradikaalsed variatsioonid aga kehtivad igal juhul. Kui oleks vaja ennast kusagile kasti suruda (sest et mis ma siis teisi surun, kui ma ise nii targalt ja tublilt üldsegi kasti otsas tahan seista), siis pigem, paraku, sinna viimasesse. Ent ega neil tulihingelistel patriootidel enda nurgas istudes ja hädaldades elu ilusamaks ei lähe ning välismaailmal Eestist paremat muljet ei teki. Kui üldse midagi, siis süvendab see iseenda ignorantsust muude huvitavate paikade ja kultuuride vastu.

Täna juhtus minuga üks äärmiselt südantliigutav asi. Nimelt olen natuke aidanud kahte korea tüdrukut selle eksami osas, mis meil teisipäeval tuleb. Saades täna nendega kokku, et oma märkmed tagasi enda kätte võtta ja viimaseid soovitussõnu jagada, olid nad mulle tänutäheks toonud kaks pakikest Korea riisiteed ja kaks pakikest nende kohalikku kohvi, mida praegu Indigolapsi kuulates naudin. See oli lihtsalt nii ootamatu ja liigutav ja sümboolne žest, et tegi terve päeva palju rõõmsamaks. Pole paremat tunnet, kui saada väikesele heateole midagi vastu just siis, kui seda kõige vähem ootad. Naudin seda, et mul on nii huvitavad ja toredad korea sõbrad; et ma olen siin kogenud lõuna-ameeriklaste päikeselist soojust ja sõbralikkust, ning aafriklaste elujõudu ja positiivsust. Et paigad, nagu näiteks Sloveenia või Poola, millest ma varem peale ülielementaarsete faktide üldse mitte midagi ei teadnud, on nüüd saanud minu jaoks ühtedeks unistuste reisisihtkohtadeks ning mille keele ja kultuuri vastu järjest süvenev huvi on tekkinud. Enamgi veel, olen õppinud, et minu isiklikule temperamendile võib-olla natuke liiga intensiivsed hispaanlased ja itaallased on kõigele vaatamata elavad näited sellest, mida su isiklikule õnnele ja rahulolule annab ühtehoidev ja tugevate traditsioonide ning sidemetega familia. Ning mis kõige selle juures vast tähtsaim: et kõige aluseks ja eelduseks on sellised lihtsad asjad nagu viisakus ja respekt, mis keskmise eestlase külma kesta vahelt natuke liiga harva välja immitsevad. Mina ei taha veel niipea reisimist ja uute keelte õppimist ning uute kultuuridega tutvumist lõpetada. Seda, mida õppida mujalt, on vähemalt samapalju, või ausalt öeldes isegi rohkem, kui seda, mida teistega jagada eesti kultuuri, mentaliteedi ja looduse kaunimatest ja siiramatest osadest.

Nõustusime Triinuga selles osas, et kui riik millessegi peaks investeerima, siis just sellesse, et noored saaksid välismaal õppimas käia või noortevahetusprojektides osaleda. Sest just suheldes teistest rahvustest noortega, kes tulevikus hakkavad oma maal tähtsaid asju otsustama, saame neile praegu oma igapäevases elus näidata, mis on Eesti ja kes on eestlane, rääkida sellest, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit, ning sellega otsesemalt või kaudsemalt mõjutada rahvusvaheliste suhete positiivset ning palju, palju teadlikumat arengut.

Mulle meeldib kaasaegne eesti muusika. Ja mulle meeldivad eestlased, kes ei tee end kuuldavaks mitte äraleierdatud modulatsioonide kaudu, vaid kõlavad puhaste toonidena. Äkki saan ise ka kunagi selliseks.

Muusika minu kõrvadele

2010-05-26T21:00:00.000+02:00

Naaberkorteri muusik, kes siiani on eksperimenteerinud viiuli ja kitarriga, on nüüd hakanud klaverit harjutama.
Akna kaudu sissetungivat muusikat mittearvestades olen viimasel ajal aga palju kuulanud Regina Spektorit, Thievery Corporationit, Beirutit, Manu Chaod ja Buena Vista Social Clubi ning natuke oma muid uusi nu jazzi ja downtempo avastusi. London oli üleüldises plaanis väga jazziküllane ning Jaénis käisin paar õhtut tagasi flamenkokontserdil.

On the Road

2010-05-21T15:09:00.002+02:00

Esimene võimalus oma tagasisõit Londonist Hispaaniasse tuksi keerata avanes mul Baker Streetil, kus ma valest metroo exitist välja astudes hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Väike kõne Paulile aga lahendas olukorra kiirelt ning jõudsin õigesse bussipeatusesse just siis, kui Stanstedi buss ette sõitis ja ma peale istusin. Veits üle tunni logistamist ja olin lennujaamas kohal. Bussis olles mõtlesin oma elu üle järele ja jäin äärmiselt rahule. Minimaalselt kohustusi ja maksimaalselt vaba aega, mida sisustada reisimisega – nädalavahetus Madriidis, päev kusagil Lõuna-Hispaania rannas, järgmine nädal Londonis, no problemo, kõik on võimalik, isegi kui esmapilgul tundub, et ei ole. Kuigi miski pole kaugeltki nii esmaklassiline, kui ta kõlab, siis paremat elu oleks hetkel raske tahta. Head sõbrad ja armastus sinna veel otsa ja päriselt ka ei teaks, mida veel tahta. Seekord polnud isegi nii kass Paulist lahkuda, teades, et juba kuu aja pärast saame kokku kolida ja Londonis tööle hakata.

Enne värava juurde minemist oli mul just parasjagu aega, mida lennujaama raamatupoes ringi tuhnides parajaks teha, ning ostsin raamatu, mida juba mõnda aega lugeda olen põlenud: Jack Kerouaci „On the road“. Raamat näpuvahel, astusin lennukisse ja valisin endale koha. Mõne aja pärast istus minu kõrvale klassikalise briti pleikari välimusega bachelor ega raisanud palju aega, et juttu tegema hakata. Ta küsis, mida ma loen ja teatas, et pole Kerouacist midagi kuulnud. Andsin talle lühida ülevaate ning seejärel luges ta mu raamatu tagakaane pealt teose tutvustuse: „On the Road swings to the rhythms of 1950s underground America, jazz, sex, generosity, chill dawns and drugs...“ - Nii et sulle meeldivad jazz, seks ja narkootikumid? Küsis ta. - Äärmiselt. Siis teatas ta mulle, et tema narkotsi ei tee, ning ma ei saanudki aru, kas ta ei olnud minu irooniale pihta saanud, või üritas ise nalja teha, või mis. Ta ise luges Coelho „Alkeemikut“, mille kohta ma täiesti kogemata targutavalt ja ilmselt ka patroniseerival toonil küsisin, kas ta seda hispaania keeles ei tahaks lugeda (oi kuidas ma ise vihkan tegelikult neid tarkpeasid!). Tüüp võttis seda aga õnneks naljaga ning ütles, et loeb inglise keeles raamatuid, et ikka inglise keelt harjutada saaks. Aga miks sulle lugemine meeldib? -oli järgmine küsimus mulle. No tere hommikust! Eks ma üritasin siis seletada, miks mulle lugemine meeldib, sama hästi oleksin võinud seletada, miks mulle söömine meeldib. Tegelikult ma polnud üldse mingis small talki tujus sees, eks see ole vist minu eestlaslikkus ka, et ma vihkan bussides, lennukites, ootesaalides jms suvaliste inimestega suvalist juttu ajada, ükskõik mis keeles, nii et omalt poolt ma meie vestluse jätku mingi eriliselt kuumaverelise sõbralikkusega ei julgustanud.

Noormees mu kõrval aga ei teinud sellest välja ning järgmise jututeemana pakkus, et kuna ma rääkivat inglise keelt saksa aktsendiga, et olen sakslane, ent saades teada, et ma olen tegelikult Eestist, suutis ta mu arvamust endast veidi parandada sellega, et ta kohe küsis, kas ma olen Tallinnast, nii et üle pika aja jälle üks haruldane välismaalane, kellele ei pidanud Euroopa geograafiat ja Eesti ajalugu seletama hakkama. Tüüp lisas, et ta ei julge Eestisse minna, kuna briti meestel on seal väga halb kuulsus ning ilmselt ei võetaks järjekordset inglise põkki seal eriti hästi vastu. Õigesti arvab.

Siis üritas ta mulle Londoni kohta klassikalist igavat giidijuttu rääkida, aga saanud teada, et ma Londonit võrdlemisi hästi tunnen, andis alla. Aga miks ma siis Londonist Hispaaniasse lähen, kui ma Eestist olen? Elan seal. Elan ja reisin ja vahel hääletan ja vahel ööbin CouchSurfingu kaudu võõraste inimeste juures ja suveks lähen Londonisse ja siis Eestisse ülikooli lõpetama ja siis tagasi Londonisse või Barcelonasse või jumal teab kuhu. Ilmselt sellise jutu ja mu mustade raamidega prillide ja musta nahktagi ja hooletult mahakuluma hakanud küünelaki tõttu paistsin ma talle tõelise seiklushingena ning ta väitis, et ma olen väga „rebel“. Seejärel sain teada, et ta tahab hääle ja rongide ja bussidega ümbermaailmareisi teha, aga ta nägi välja sellise ärahellitatud nõrgukesena, kes juba Londoni linnapiiridest välja astudes ära eksiks ega teaks, kuhu poole edasi minna (seda tõestas juba see, et Malaga lennujaamas ta ei saanud pihta, kus kohast pagasit kätte saab ja kust välja saab jne), rääkimata sellest, et tema jaoks oli juba väga ekstreemne reisida Ryanairiga ja ööbida hotelli asemel hostelis. Sellegipoolest kiitsin ta plaani heaks ja soovisin edu. Kurat seda teab, ega ma ise ka vist enne oma spontaantrippi Põhja-Rumeeniasse ja enne Hispaania elustiili peale koperdamist väga julge seiklejana välja ei näinud. Lõpetuseks andsin talle paar soovitust, mida Malagas oma puhkuse ajal teha ja mis veini Malagas olles juua ja kust head paellat saab ning siis me juba kohal olimegi.

Kuna ma Malagasse jõudes viimase Jaéni bussi peale enam kuidagi ei oleks saanud jõuda, siis olin oma sõbranna Rocioga kokku leppinud, et ööbin tema pool. Kõndides mööda Malaga päikeseloojangukumaseid kitsaid ja käänulisi vanalinnatänavaid, kus inimesed rõõmsalt välikohvikutes istudes veini jõid ja kitarre mängisid, mõtlesin, et Hispaania on ikka palju kihvtim kui Inglismaa. Peaaegu et igas mõttes. Eriti arvestades asjaolu, et seekord Londonis olles polnud mul seal tegelikult linna kui sellise suhtes mingit suuremat vaimustust. Ainuke uus kant, mille seekord avastasin, oli Shoreditch, ehk mitte veel täielikult kommertsialiseerunud kunstiinimeste huud, kus on palju avangardseid galeriisid, ateljeesid ja lahedaid baare ja restorane. Kohalikud teadsid aga rääkida, et juba praegu on miljonäridest ärikad kunstiinimesi sealt linnaosast välja söömas.

Rocio Malaga korteris elas sel ööl kaks korda niipalju inimesi, kui seal tavaliselt elab. Ajutiselt elas seal Rocio õde Maria Carmen ning neil oli külas ka üks itaalia juurtega Calvin Kleini „modell“ (seda muidugi ta enda arust, äralakutud edvistaja nagu ta oli) Mehhikost(?), kelle nime ma ei mäleta. Alguses läks mul tunnike aega, et end hispaaniakeelsesse õhkkonda jälle sisse sulandada, kuna olin vähemalt nädal aega järjest ainult eesti ja inglise keeles suhelnud. Jõudis juba jälle tekkida masendus selle üle, et ma ei suuda ikka ühtegi keelt normaalselt rääkida (filoloog huinjaa!). Calvin Kleini häirivalt ja võltsilt familiaaritsev modell ei sümpatiseerinud mulle kuidagi, nii et ega ma temaga väga ei tahtnudki jutustada. Hispaania neiud tegid mulle õhtusöögiks päris mõnusa oa-singi-muna roa, Rocio rääkis oma Ibiza reisi muljeid ja magama me siis läksimegi. Mina ja mehhiklane pidime elutoas magama, aga mina olin õnneks priviligeeritud seisuses ning sain sohva peale põhku pugeda, sellal kui mehhiklane end põrandal kerra tõmbas. Peale sain ma küll umbes sallisuuruse pleedi, aga parem ikka kui mitte midagi. Hommikul kella seitsme paiku hakkasid järjest igast toast erinevad äratuskellad üürgama, Rocio surus mulle millegipärast külma cappuccinotassi pihku ning kaua me mehhiklasega võõrustajate külalislahkust ei kuritarvitanud ning sõitsime taksoga bussijaama. (Jälle üks eelis Londoni ees: igasugune transpordiviis on Hispaanias kordades odavam ja mõistlikum kui Londonis, kus mul 700 krooni eranditult ainult metroopiletite peale ära läks).

Varahommikune Jaéni buss oli nii ülerahvastatud, et mind aeti minema iga istekoha pealt, mille endale valisin, sest olin rumalalt eeldanud, et ega pileti peale trükitud istekohanumber midagi olulist ei tähenda. Lõpuks sain ühe hennaga ülemaalitud idamaise välimusega sõbraliku neiu kõrvale istuma, kes mind sugugi ära ei ajanud ning kes üritas oma pleierist mingit Mumbai untsa-untsat kuulata, aga millegipärast ei saanud ta vist pleierit kõrvaklappide mode'i peale ümber lülitada, nii et paar hetke kuulis kogu buss, mis mussi ta kuulab. Mina lugesin natuke oma „On the Roadi“ ja magasin enamuse ajast, kuni Granadas mu pinginaaber maha läks ja üks ehtne hispaania mamsel minu kõrvale otsustas maanduda (miks küll, ma ei tea, sest pärast Granada peatust jäi bussi umbes kolm inimest, kes Jaéni edasi tahtsid sõita ning tal oli vähemalt 50 täiesti tühja pingirea vahel valida, aga ikka istus ta minu kõrvale). Mammi pakkus mulle kommi, millest viisakalt keeldusin, ning kui aru sain, et ta kavatseb minuga terve tee juttu ajada, teesklesin - ebaviisakas Ida-Euroopa mats nagu ma olen -, et magan, sest, nagu juba enne öeldud, ei tule mul võõraste inimestega tühjajutupuhumine sugugi hästi välja, eriti kui ma olen väsinud või tüdinud, mida mõlemat ma parasjagu ka olin.

Kui 24 tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ma Londonist reisima hakkasin, jõudsin tagasi koju, Jaéni, troopikasse, vastanduseks Malagale, kus oli sama soe kui Londonis (kus polnud tegelikult ka üldse külm).

Londonis oli tegelikult vinge, aga pigem inimeste, kui millegi muu pärast. Ent kuna vähemalt pooled neist, kes minu teada seda blogi loevad, olid seal ise kohal, siis eks nad ise teavad, mis me seal tegime. Hea oli näha õde ja oma vanemaid, kes Londonisse tütreid vaatama olid tulnud. Isegi õepojaga suutsime ühe päeva täiesti edukalt niimoodi mängida ja sõbrutseda, ilma et ta mind näpistama-hammustama-sakutama oleks hakanud. Tore oli näha, kui palju rõõmu tuli ühest Hispaaniast kingitud lehvikust ning veel toredam oli ära lahendada mõned pudelid veini ja vahuveini ning lollakate kombel ahvitantsu teha, kui saime head uudised vennalt, kes meile Eestist helistas ja teatas, et varsti on pulmi oodata. Tähistasime venna kihlust pikalt köögilaua taga istudes ja süües ja juues ja oli mõnus.

Kultuursetest asjadest käisime Pauliga Tate Modernis kondamas, mina ajasin tulevikukarjäärivõimalusi taga ühes poshis Mayfairi kunstigaleriis ning muidugi kogu reisi tippsündmus oli Pauli ülikoolilõpunäituse avamine teisipäeva õhtul Shoreditch Town Hallis. Mulle tundub, et olime päris glamuurne paar seal ning juttude järgi suutsin Pauli kursakaaslastele, keda seal esimest korda nägin (ent kes mind Pauli piltide kaudu juba ammu tunnevad), isegi natuke muljet avaldada. Karta on, et ma ei ole Pauli tööde suhtes küll üdini objektiivne, aga nii mõndagi ma ikka kunstist ja kompositsioonist ja valgusekasutusest ja kõigest muust jagan, nii et Paul ei valmistanud oma ekspositsiooniga kindlasti kellelegi pettumust ning tõestas suurepäraselt, kui kvaliteetset tööd ta suudab teha ning kui motiveeritud artist ta on. Näituse avamisele järgnes vahva õhtusöök Pauli vanemate ja meie võimaliku tulevase landlordiga vietnami restos (varblast ja sisalikku siiski põske pistma ei hakanud) ja hiljem dringid ühes elektripubis, mis kindlustasid kerge pohmeluse järgmisel hommikul, kui juba tagasi lendama pidin. Ent ei midagi katastroofilist.

Lähen Londonisse...

2010-05-11T23:13:00.001+02:00

...loodetavasti!

Homme kell 20.30 peaksin Malaga lennujaamast, mis täna veel vulkaani tõttu suletud oli, startima, nii et eks näis, mis saab.

Teemakohane laul:
http://www.youtube.com/watch?v=ZduDvIBu3EU

Tagasi Jaéni jõuan 20ndal mail.

Võrratu elu

2010-05-10T01:51:00.000+02:00

Viimasel ajal on kõik kohe kuidagi eriliselt hea ja tore olnud. Olen taasavastanud oma vahepeal vaikselt kustuma hakanud armastuse Hispaaniasse ja Jaéni ning õudusega mõtlen, et ainult oma kuu aega ongi siin veel jäänud. Päike ja kuumad ilmad; piknikud ja ülimalt mõnusad peod ja niisama koosviibimised sõpradega; väikesed reisid mägedes ja mere ääres; poisid, kes tantsivad nagu noored jumalad ning hommikuti kuue-seitsme paiku peolt kojujõudmised (viimati veel paljajalu)... Mida veel tahta!

Terve laupäeva veetsime Triinu, Kristini, Adami ja Paweliga Almeria lähedal rannas. Tagasiteel eksisime kusagile oliiviistanduste vahele ära ja sõitsime eriti ekstreemseid kurvilisi mägiteid mööda Jaéni tagasi. Vahepeal peatasid meid lausa kahed politseinikud, kelle jaoks me millegipärast eriti kahtlased tundusime. Dokumente ei küsitud mitte ainult autojuhilt ja autoomanikult, vaid ka meilt. Eriti kahtlasena tundus neile see, miks me Jaéni sõidame ja siis uuriti, mis me seal teeme ja mida seal ikka õpime. Uuriti veel, kas keegi meist on Adami või Paweliga abielus ning hiljem edasi sõites sai palju nalja ideega, et küllap nad arvasid, et me, kolm eestlannat, oleme poola meeste illegaalsed prostituudid vms. Muidugi kontrolliti seda ka, ega meil pagasnikus ühtegi laipa ei leidu. Ei leidunud. Tagasiteel laulsime Kristiniga klassikalisi eestikeelseid lastelaule ja üritasime neid poolakatele ka õpetada. Sepapoisid tulid lõpuks päris hästi välja.

Õhtul oli väga kihvt Triinu sünnipäeva tähistamine, aga küllap sellest kibeleb ta ise oma blogis varsti pikemalt jutustama. Kluppi jooksin kontsakingadega ja tagasi kooberdasin paljajalu. Ellu jäin. Täna tõlkisin Kaisale ühe teksti inglise keelde ja ülejäänud päeva tiksusime niisama. Kui Kristin kella kolme paiku päeval klubiriietes ja öise meigiga (ning samuti paljajalu) meie ukse taha ilmus ja teatas, et pole veel koju jõudnudki, siis vedelesime niisama elutoa tugitoolides, meenutasime eelmise öö seiklusi, sõime sünnipäevalaua ülejääke ja kuulasime mõnusat mussi. Õhtul tuli Pawel oma autole meie juurde järele ning lõpuks jõudsime hoopis nende (Paweli ja Adami) korterisse, kus „vanu aegu“ piltide ja võrdlemisi piinlike – ja samas nii naljakate - karaokelaulmisvideode vaatamisega meenutasime. Mina kustusin suht varsti küll diivani peal ära, aga lõpuks toodi meid autoga ikka ilusasti koju tagasi.

Sierra de Cazorla

2010-05-04T23:38:00.001+02:00

Kuigi viimase aja mõnusamatest sündmustest - mis on tasakaalustanud ja isegi ületanud ebameeldivamad kogemused, nagu näiteks üks rõve liputaja öises pargis; tiivuline Hispaania elukas Triinu rõdul, kes keeldub sealt lahkumast; ning minu äärmiselt piinarikas läätsede kasutamaõppimise protseduur - võiks kindlasti ära märkida vahva pikniku sõpradega pargis; ootamatust elektrikatkestusest tingitud küünlavalgel vestlusringi Adami ja Paweli korteris; ning tänahommikused pannkoogid maasikamoosiga, siis miski ei ületa küllaltki spontaanset pühapäevast jalgsimatka Jaéni provintsis asuvas Sierra de Cazorla mäestikus. 2000-3000m kõrgusel sai ette võetud kaheksatunnine kõnnak, mille käigus läbisime ca 20 km. Kuna mina ei suuda kohe kuidagi neid emotsioone ega kogu seda päeva sõnadesse panna, siis piirdun teile piltide näitamisega, mida Kristin ja Triin imekombel kogu selle matka ajal kuidagi klõpsida suutsid. Triin ähvardas oma blogis sellest varsti pikemalt juttu teha, nii et hoidke silm peal, kui lugeda tahate. Igaljuhul sai korralikult kõndida, ronida, järskudest kallakutest alla libiseda, pimedates koobastes tasakaaluharjutusi teha, kose all ujuda ja meeletutes kogustes allikavett ära juua. Kahtlemata üks kõige vingemaid kogemusi, mis mul siin Hispaanias olles veel olnud on!!!

Ära tegime!

Veidi põhjalikum galerii matka-, peo- ja piknikupiltidest ka Picasas.

Häälega Madriidi 23.04-25.04

2010-04-28T11:40:00.001+02:00

Seda, et me tõepoolest häälega Madriidi läheme, ei uskunud ma tegelikult selle hetkeni, kuni me reede hommikul Jaéni linnapiiri peal möödakäijate hukkamõistvaid pilke trotsides Anniga pöidla välja sirutasime ja ootama jäime. Kõik kohalikud sõbrad, kellele oma sõidumeetmest rääkisime, pidasid meid muidugi püstihulludeks, sest üsnagi hääletajavaenulikus Hispaanias sellist asja lihtsalt ei tehta ja et kindlasti juhtub meiega midagi väga-väga hirmsat, ent kuna meil mõlemal täiesti piisav eelnev pöidlaküüdikogemus olemas oli, polnud meil endal mingit suuremat paanikat ning nii me seal siis seisimegi, võileivad seljakotis, kuni paarikümne minuti pärast esimene auto seisma jäi. Meid korjas peale üks lõbus talunik, kes rääkis oma oliiviistandustest ja oma naisest ja kolmest tütrest ja sellest külast, kust ta pärit on. Onkel aga ei sõitnud paraku eriti kaugele, nii et ei saanud isegi Andaluusiast temaga välja ja oma kolmsada kilti oli veel ees.

Järgmine hääletuspunkt oli paraku väga nigela koha peal. Seisime kahekesi keset kiirteed, kus isegi parema tahtmise puhul autod ei oleks saanud eriti kusagile kõrvale tõmmata ja seisma jääda, rääkimata sellest, et jalakäija kiirteel viibimine on üleüldse keelatud ning iga kord mõnd lähenevat valget autot nähes tekkis mul kerge paanika, et nüüd tuleb policia ja peame veel trahve hakkama maksma. Ilm ei olnud ka eriti hea ja kusagil päraperses kiirteel passida polnud just kõige lõbusam. Täpselt poole tunni pärast peatus ühel väikesel kõrvalteel aga üks auto ja vilgutas meile, et me sinna läheks. Läbi mingi sogase teeperve sumbates jõudsime autoni, kus olid sees kaks eriti kahtlase välimusega tüüpi. Minu sisetunne ütles, et nendega me küll elusalt Madriidi ei jõua, aga Ann oli juba rõõmsalt autosse hüpanud ja siis ma mõtlesin, et tutkit, saagu mis saab, pealegi minu sisetunne on juba ammu tuntud selle poolest, et ta mulle alatasa igast jama kokku valetab.

Auto oli täis kottideviisi igasugu juurikaid-puurikaid ning tuli välja, et tüübid on marokolased, kes sõidavad kodust kaasa võetud hea-parema toidukraamiga tagasi Saksamaale, kus nad kick-boxi kooli peavad. Sõit nendega oli üllatavalt lõbus. Üks tüüpidest oli kümme kuud Barcelonas elanud, nii et oskas hispaania keelt, teine sai ka enam-vähem aru vist, ja nalja sai autos nabani. Rääkisime lõpuks igasugu lood maha. Kõige toredam oli muidugi maroko mehe enesekindlus naisevõtmisel - „Ma abiellun suvel.“ - „Kellega?“ - „Ühe tüdrukuga Marokost.“ - „On ta su tüdruksõber?“ - „Ei, veel ei ole.“ - „Niisama sõbranna siis?“ - „Ei ole sõbranna ka. Lihtsalt üks hea naine. Küll ta muga abiellub, kui ma küsin.“

Nii et suvel oleme Anniga Marokosse pulma oodatud. Tsurkad viskasid meid Madriidis täpselt selle maja ette, kus me ööbima pidime, soovisime neile head reisi jätku ja helistasin CouchSurfingu kaudu leitud võõrustaja Miguelile, kes oli siiralt üllatunud, et me häälega nii kiiresti Madriidi kohale jõudsime ja lubas poole tunni pärast kodus olla.

Migueli korter oli superilus ning tema ja ta korterikaaslased supertoredad. Saime Anniga eraldi kaheinimesevoodiga toa, kohe tehti meile suur sööma ja saime kiirelt sõbraks. Muide, neil on elutoas samasugused tugitoolid nagu Friends'is Chandleril ja Joey'l, ainult et valged – sellised, kus seljatugi käib alla ja jalgade alla saab mingi eraldi tooliosa tõmmata ja käetugede all on sahtlid, kus pulti ja õlut hoida. Väga mugav!

Õhtul tegi Miguel meile väikese linnatuuri, jättis meid siis omapäi kesklinna ja andis teada, et õhtul tähistab üks tema sõber ta korteris oma sünnipäeva ning et oleme oodatud. Minu jaoks oli see väga lahe pidu; Anni jaoks takistas lõbutsemist päris kõvasti tema tüli Mirallesega, kes lõpuks meile Madriidi järele tuli, sest oli pehmelt öeldes veits pahane, et me häälega olime tulnud. Igaljuhul saime õhtul korteris tuttavaks Migueli sõpradega ja sünnipäevalapsega, kes täiesti uskumatu peolaua meisterdas – piduliste vaimustunud aplauside saatel kanti lauale mitu erinevat sorti liha, sinki, juustu, tortillasid, salateid ja tohutult mõnus pajaroog liha ja mereandidega, mis keele täiesti alla viis. Hiljem tehti köögis veel mõnusaid mojitosid, muusika keerati valjemaks ja lõbu oli laialt. Enne kluppiminekut oli aga vaja üks absindipudel ära lahendada ning selle tarbeks hakkasime mängima mingit klassikalist kaardi-joomamängu. Kuna mina aga mojitodega enne liialdanud polnud, siis mul läks seal mängus nii „halvasti“, et ei saanudki ühtegi korda Rohelist Haldjat proovida (koordinatsiooni peale oli mäng põhimõtteliselt), ent ega ma väga ei kibelenudki.

Klubi oli korterist ümber nurga ja härrad tegid mulle otseloomulikult klubipileti välja. Tantsisime ja möllasime seal päris korralikult, ent koju sai ikka kuidagi varakult – nii umbes viie paiku hommikul. Kuidagi juhtus nii, et selleks ajaks, kui mina magamistuppa läksin, olid Ann ja üks korterielanikest, Salvador, klubiriided seljas, kahekesi põiki voodisse magama jäänud (ärge muretsege, ma ei seganud seal mingit romantikat, nad olid lihtsalt pikalt-laialt juttu ajanud ja uni oli peale tulnud). Togisin üht ja kopsisin teist, aga uni oli neil vist nii suur, et kumbki ei reageerinud. Võtsin Annil kingad jalast ära, et tal parem magada oleks, viskasin end nende kõrvale põiki pikali ja jäin silmapilkselt magama. Ma tõesti ei tea, kuidas me seal niimoodi nagu silgud reas magada suutsime, isegi tekki polnud peal ega patja pea all (padi oli vist üldse minu all, kui nüüd mõtlema hakata), aga uni oli hea. Päris hea foto oleks sellest saanud.

Ja nüüd lõpuks Madriidist endast ka. Linnana ei jätnud mingit väga sügavat muljet – suurlinn nagu suurlinn ikka. Mis mulle eredamalt meelde jäid olid mõned kihvtid vanalinna tänavad, öine elust kihav peatänav Gran Via, stiilsed, omapärased ja ilusad inimesed, igal pool raamatulaadad ja rulluisutajad, tuttavlikult põhjamaisem loodus kui Andaluusias, kollased tulbid ja lillad sirelid igal pool – terve linn oli sirelilõhna täis. Nende kolme päeva jooksul käisime ära kohustuslikus kunstimuuseumis Prados ja moodsa kunsti muuseumis Reina Sofias, kus nägin ära mõned teatud maalid, mille nägemist kaua oodanud olin; peale muuseumide veel kuningapalees, El Rastro hipiturul ja ühes hiiglaslikus ägedas pargis Prado taga. Tuli välja, et paarist päevast Madriidis täiesti piisab, et kõik oluline ära näha. Kui oleks rohkem teadnud ja viitsinud, oleks ilmselt veel midagi huvitavat näinud, aga üleüldiselt sellist muljet ei jäänud, nagu Barcelonas, kus ümber iga nurga astudes tekib täielik vau-efekt ja kust ei taha ära minnagi. Kui Hispaaniasse reisida, siis siin on Madriidist hulga ägedamaid linnasid ikka.

Kuna terve laupäeva olime hommikust saati mööda linna ringi kõndinud, siis õhtuks olime suht kutud omadega, nii et ei viitsinud hoolimata kutsumisest CouchSurfingu tüüpidega peole minna. Me polnud Anniga end kunagi varem veel nii retside Ida-Euroopa rottidena tundnud, kui siis – reisida, elada, süüa ja lõbutseda täiesti teiste inimeste kulul -, et lohutan end mõttega, et kunagi võib-olla suudan CouchSurfingu kaudu ise ka mõnele vaesele seiklushimulisele tudengile ägeda reisikogemuse pakkuda. Mõneks ajaks on nüüd vist rotimoodi reisimisest küll kopp ees.

Pühapäeva pärastlõunal pärast lühikest kultuuriprogrammi lebotasime kusagil pargis päikese käes ja ootasime Mirallest, kellega autoga tagasi Jaéni saime. Hea oli tagasi lõunasse jõuda.

Paar pilti Madriidist nüüd ka Picasas.

Kärt-Katrin ja Helen Hispaanias

2010-04-18T02:28:00.176+02:00

Üllatus seisneb selles, et minul pole järgnevate tekstide autorlusega mitte mingisugust pistmist. Küll aga olid sõbrannad-kirjaneitsid nõus oma pilgu läbi kirja panema kõike seda vahvat, mis me siin koos ette võtsime ning mis muljed minu Hispaania kodulinnast jäid. Siit ta siis tuleb - Jaén, sõprade taaskohtumine ja minu elu Hispaanias läbi Heleni ja Kärdi silmade, sabade ja sulgede.

Helen, Kärt ja mina

SEIKLUSED MALAGA LENNUJAAMAS JA TEEKOND JAÉNI

Helen: 28. märtsil jõudsime Malaga lennujaama, mis Liisa sõnul oli väga sirgjooneline ning lihtsastimõistetav. Pärast mitte millegi deklareerimist leidsime aga mitu võimalikku väljapääsu ja mitte ühtegi Liisat sel teel, mille oma salida’ks valinud olime. Kuigi saime kokku oodata alla 5 minuti käis mitu korda peast läbi mõte, et äkki me oleme kuidagi valesse kohta sattunud riigis, mille keelt ma mitte ainult ei oska vaid millest parima tahtmise juures ka aru ei saa. Kuid kõik mured kustusid, kui nägin suurte silmadega ringivaatavad blondi neiut, telefon käes, kahe noormehe vahel – meie Liisa. Suured kallistused ja jällenägemisrõõm! Seejärel tutvustamine kahele poola poisile („Hello! Pawel. Adam. Nice to meet you!“ Aside: „Oh my god, could you be any cuter!“ Liisa: „Come on, kisses now. We’re in España!“). Olime aga viisakad Ida-Eurooplased kõik ja lasime poistel lihtsalt oma kohvrit vedada.

Kärt: Läksime inglise-eesti-poola keele saatel parklasse ja sõitsime Jaéni. Ei, tegelikult polnud asi nii lihtne: kõigepealt läksime lifti, kus seiklesime korruste vahel üles-alla, kuna polnud päris selge, kus see parkla ikkagi oli (korrusevalikus oli ka nt -1) ning kui me parklasse jõudsime, tuli muidugi enne pikka sõitu vetsus käia, mis oli täitsa viisakas, kui välja arvata see, et see otsustas tule ära kustutada, enne kui välja olime tulnud. Muidugi meil ei õnnestunud seda uuesti põlema panna.
Ka auto juures oli natuke segadust, kui poisid olid läinud parkimise eest maksma. Üritasime pagasnikusse oma mantleid panna, aga mitte kuidagi ei saanud seda lahti, ei selle nupuga, mis rooli all on, ei puldiga, ei tagasihoitud toore jõuga, nii et otsustasime lihtsalt autosse istuda. Kui poisid naasid, siis avastasime, et olime selle puldiga sekeldades end autosse lukustanud kuidagi...
Algas sõit Jaéni peatusega äsjasuletud bensuka juures, kus näljased rändurid „kohalike“ saia ning sinki kuu valgustatud mägede vahel sõid. Mõnus! Otsisime ka Suurt Vankrit, mis osutus täitsa püstipidiseks.

Helen: Pärast Adami muretut uinumist esiistmel pidime me juht Pawelit oma jutuga ärkvel hoidma – ei taha ju mõne kalju pealt alla või üles hakata sõitma kogemata. Autos oli veel üks märkimisväärne asi – Mažena või Machina või misiganes ta nimi oligi – poolakeelne GPS seade, mis Hispaanias üllatavalt hästi orienteerub. Lõpuks jõudsimegi „koju“, jätsime poistega homseni ja ronisime üles.

Kärt: Liisa juurde jõudsime kenasti. Andsime üle musta leiva, Atleet juustu, pakisupid ja uue Kalevi šokolaadi (tume šokolaad greibiga, pole paha); Liisa oli teinud Helenile sünnipäevaks väga maitsva juustukoogi, mekkisime seda, kohalikud eestlased lõid kohe leivale hambad sisse ning ajasime juttu. Seejärel seadsime end sisse, rääkisime padjaklubi jutte ja jäime järgmist päeva oodates magama.

Vasakul: Terviseks! Nagu näha, siis suur osa esimesest leivaviilust on juba enne toosti ütlemist mulle hammaste vahele jõudnud.
Paremal: Maitsvad suveniirid ja hädaabipakisupid Eestist ning Heleni sünnipäevakook.

HELENI SÜNNIPÄEV JA ESIMENE PÄEV JAÉNIS

Helen: Mida need kuramuse inimesed minust tahavad?! Mu telefon oli juba 4 SMSi saanud, mida ma ikka veel poolunes vaadata ei viitsinud. Kui olin natuke unest toibunud, siis lõin silmad lahti ja mulle jõudis kohale: mul on täna sünnipäev! Kärt kõrval veel magas, ma lugesin sõnumid üle (paar sõpra, isa, sugulased). Pärast esimeste sõnumite lugemist otsustasin, et peab uurima seda kardina vahelt paistvat kollast valgust. Tõmbasin ribikardina üles, tegin akna lahti, ronisin aknast välja rõdule ja naeratasin nagu irvikkass – minu sünnipäevahommik päikese, mägede ja üksindaolekuga. Täiesti võrratu! Nautisin seda seal veidi aega kuni Liisa tuppa tuli, Kärt üles ärkas.

Kärt: Ärgates ja kardinaid eest tõmmates nägin esimest korda ümbruskonda täies hiilguses: armas linnake mägede vahel, viimaseid katmas oliivipõllud – Jaéni piirkond on Hispaania oliiviprovints vms, Liisa haris meid. Miskipärast ei leidnud me poest aga kohalikest kohalikemat oliiviõli. Igatahes, hommik oli mõnusalt päikeseline; jõime väga head mokakannu kohvi ja sõime hommikust ning läksime Jaéni avastama. Lühikeste pükste, kleitide vms-ga, nagu õiged eestlased Hispaania kevades, kus kohalikud sulejopedes käivad, ikka!

Helen: Esimesed muljed Jaénist olid meeldivad ja läksid aina paremaks kui puutusin kokku apelsini- ja sidrunipuudega. Viljad küljes, nad lihtsalt istusid seal linna keskel kirikute kõrval ja olid ilusad. Põhitänavate rõdud olid Semana Santa (Püha nädala) puhul kaunistatud punase ornamentidega riidega.

Jaéni tänavatel olid olemas need joogimasinad nagu Ameerika koolides on drinking fountain (filmidest nähtud). Üks hispaania vanaonu selgitas midagi Liisale, et proovi kas ta töötab ikka ja järgmisel hetkel plahvatas talle vett näkku. Vanakesel oli lõbus, meie kolmekesi naersime ja väikesed poisid, kes eemal palli koksisid, itsitasid ka. Väga muhe sell, teeb tüdrukute üle nalja niimoodi...

Kärt: Käisime turul, kus muidugi Liisa meie eest müüjaga veatus hispaania keeles rääkis ja nägime põhikatedraali, kuhu oli tekitatud Semana Santa (Püha nädal) raames sissepääsutasu, mida me maksta ei viitsinud, eriti arvestades asjaolu, et muul ajal oleks tasuta. Nii-öelda ukse pealt piiludes sai päris hästi aimu, milline see katedraal seest on: dekoreeritud ja suursugune.

Helen: Põrkasime veel läbi poest, et osta üks Tinto de Verano („suve punane“ ja minu lemmikjook Hispaanias) ning minna otsima parki, mille leiab üles vaid siis, kui oled eksinud. Lõpuks õnnestus meil eksida, park leida ning sinna maha istuda, et kolmekesi veini limpsida. Park ise oli nii kõrgel, et sealt oli hea vaade linnale ja katedraalile (mida me teel parki väljastpoolt imetlesime, sest Semana Santa puhul nõuti sisenemistasu ja see tundus meile liigselt ebaaus).

Kärt: Pargis avasime oma reisi esimese Tinto de Verano, millest enne talvevaheajal Liisal Pärnus külaskäiku vaid lugenud olime. Endiselt hea, nagu ta mu mälus oligi talletatud. Lebasime päikese käes murul, nautisime ilma, ei hoolinud väga sest tuulest, mida kõrgemal rohkem tunda oli kui linna vahel, leidsime koera või õigemini tema leidis meid. (Tegelikult me Liisaga sebisime ta sinna, kuna oli Heleni sünnipäev ja talle meeldivad koerad. Päriselt-päriselt.). Meie idülli rikkus veidi mingisugune kohalik vanamees, kellega oli au vestelda jälle Liisal (Kas see on teie koer?/Ärge andke koerale süüa!/Olete te venelased?/Olete ikka kindlad (et pole venelased)?...). Tipphetk oli muidugi see, kui ta üsna vestluse alguses lihtsalt me kõrvale kükitas ja numbrit küsis. (Kui keegi pead murdma jäi, siis päris andsimegi!).

Kärdi kulinaarianurgake vol 1: Esmaspäeval oli peakokk Liisa, kelle juhtimisel valmis imemaitsev aedviljarisotto. Vahepeal, kui aedvilju hakkisin, siis lippas Liisa aga poodi, kuna avastas, et tema korgitser oli sõprade juurde teisele poole linna jäänud. Tõi toidupoest mingi suvaka baleriin-korgitseri, mis tundus üsna habras. Või siiski, mitte ainult ei tundunud: krõks! läks katki ja jättis spiraali ilusti korgi sisse. Algas pikk suskimise, urgitsemise, surumise, tirimise ja kirumise sessioon, aga saime hakkama! Põhitöö tegi küll Helen, aga lõppude lõpuks tõi ikkagi naiskonnatöö võidu koju.

Helen: Pärast väikest risotosöömingut, veini jätku ja riietumist asusime teele eile kohatud poolakate poole, kus pidi toimuma väike istumine ja nö minu sünnipäevapidu. Seekord olime tervitades soojemad, põsemusid mõlemale poole ja uus inimene, saksa poiss Stefan, kes üllatas mind esimese lause pealt oma suurepärase inglisekeeleoskusega. Poolakad nimelt purssisid veidi raskustega seda (näiteks dialoog. Kärt: „So, Adam, were you asleep again?“ Adam: „You want to see where I sleep?“ – segaduse vältimiseks lasime endale korterituuri teha). Peale meie kolme ja nende kolme olid seal ka Triin ja Kristin – mõnus seltskond vesipiibu ümber (ainus koht, kus suitsu teen, on välismaal) ja kordamööda YouTube’ist laule panemas või naljakaid videoid näitamas. Klassikaline piibuhäng. Mul oli olukorras väike kimbatus, kuna ma ei suutnud otsustada, kas peaksin aeglasemalt ja lihtsamalt rääkima, et Adam ja Pawel ka mõikaks või jääksin endale truuks ja seetõttu ajaksin rohkem Stefaniga juttu. Lõppkokkuvõttes ma avastasin, et ma pole täiesti pinnapealne, kui iseloom võitis välimuse ja ma leidsin väga meeldiva vestluskaaslase. Ja ega see kompliment mööda külgi maha jooksnud, kui tüdrukud pärast ütlesid, et ta muudkui vaatas mind. Eks igaüks tahab märgatud olla ja blondide kõrval Hispaania tänaval kõndides ma küll „teenitud“ tähelepanu osaliseks ei saanud :D Aga sünnipäev läks mõnusalt järgmisse päeva üle ja kuigi oli juba pärast keskööd oli poolakatel mulle veel üllatus varuks. Poisid läksid kööki, kolistasid seal ringi veidi ja naasesid koogi ja vahukoorega, millest ühel tükil oli küünlahakatis mulle puhumiseks. Võin ausalt öelda, et see üllatus kahepäevastelt tuttavatelt oli nii armas, et unustasin suisa soovimise ära. Erasmuslased on ikka üks sõbralik rahvas. Nii palju siis minu toredast sünnipäevast Hispaanias.

CAPTAIN KIRK IS CLIMBING A MOUNTAIN

Helen: Teisipäeva hommikul otsustasime teha väikese matka mäe otsa (u 800m merepinnast, mitte maismaa pinnast, kallis Liisa), kus paiknes Castillo de Santa Catalina ja selle kõrval olev valge rist, mida me eemalt olime juba tähele pannud. Kuigi mägi ise oli pidevalt nähtav, siis linnast välja õigele rajale jõudmine polnud sugugi nii kerge kui võiks arvata. Käisime läbi Jaéni geto, enne kui lõpuks õige tee peale saime. Ja siis algas ronimine (õnneks mitte otse üles, vaid ikka liueldes mööda mäe külge).
Mida kõrgemale läksime, seda ilusamaks muutus vaade linnale ja eemalasetsevatele oliiviistandustele, mis ümbritsesid meid ilmselt 1000km raadiuses igas suunas. Jaén olevat Hispaania oliivipealinn. Kuigi pastelsed majad all olid selgelt Vahemereäärsed, siis pehmete okastega puud, mis paistsid teesklevat, et nad on männid, meenutasid kodu. Enne kaugematesse maadesse reisimist ei mõelnud ma kunagi metsavööndite ja taimestiku peale, aga palmide vahel on mõnikord nii tore mõnd tuttavat puud näha. Poolel teel kindluseni tegime väikese Tinto pausi oliivipuude vahel. Meenutades filmi „Under the Tuscan Sun“ kommenteerisin creepy Spanish trees’e ja „Stealing Beauty“ järgi proovisin, mis maitsega on oliivileht, kui Liisa kõrval toorest oliivi mekkis – both were completely inedible.

MIS ON ÜHIST KATOLIIKLIKEL PROTSESSIOONIDEL, EESTI LAULUPEOL JA RIO DE JANEIRO KARNEVALIL?

Helen: Õhtul läksime Semana Santa protsessioone vaatama. Nägime katedraali ees ära 2 järjestikust. Esimene oli muusika, valgete sulgede, nelkide ja Püha Emaga. Altar kõikus pikkade postide najal ühelt küljelt teisele ja osalejad nägid välja nagu punaste mütsidega Klu Klux Klan (kostüüm, mis oli läbiv kogu Semana Santa ajal). Teine oli vaikiv protsessioon ja ilmselt kõige tõsisem üldse – mustariietatud, ahelates, riste seljal tassivad usklikud. Need pidustused ja rongkäigud olid tõesti kõige kaugem asi Rio de Janeiro karnevalist üldse.

Kärt: Protsessioonide raskeid altareid kannab hunnik mehi, kes selleks sündmuseks vist terve aasta treenivad. Iga kord, kui altarit nägin, hakkas mul kohe nii kahju neist kandjatest, sest see progressioon liikus edasi üliaeglaselt ja vahepeal seisis (ma väga loodan, et seisu ajal oli võimalik neil meestel kuidagimoodi puhata). Iseenesest muidugi uhke vaatepilt. Sünge vahepeal (umbes nagu meie laulupeo rongkäigu vastand, ütleks), aga uhke.

HISPAANIA TEENINDUSKULTUUR(ITUS)

Kärt: Püha nädala tõttu oli ülikoolist vaheaeg ja sellest tulenevalt nägime reisi jooksul vaid käputäit Liisa sõpradest, kuna hispaanlased olid kodudesse läinud ning muud erasmuslased reisisid ringi. See-eest oli Liisal üks tore sõber Juan, kes sõitis just meiega tutvumise pärast Jaéni. Kes usinamalt blogi on lugenud, mäletavad äkki üht nn norrakat ehk siis täiesti antistereotüüpset hispaanlast, alates välimusest, lõpetades sellega, et ta tundus (mitte üldse halvas mõttes) üsna uje, vaikne ning ei ajanud ligi. Olgu, see viimane kehtib tegelikult rohkem suvakate tüüpide kohta tänaval, kes „Guapa/Guapissima“ ja muud taolist hüüavad. Muidugi läheb sellistel puhkudel põhitähelepanu õnneks meie sinisilmsele linalakkneiule ;)

Helen: Liikusime edasi. Sel õhtul avastasime enda jaoks tendentsi, mis jäi pea kogu reisi kummitama – mitte kuskile ei saa sisse, kui seda tahad. Tapas’ed olid kõik paksult rahvast täis, leidsime lõpuks ühe restorani, mille omanik suunas esimese raksuga Liisa leti alt läbi alumisele korrusele. Mul tekkis paanika, et nüüd üritavad meid orjadeks või millekski teha. Tegelikult oli allkorrusel aga eraldi restoraniosa.

Kärt: Restorani välimusega keldris tabas meid üllatavalt ülbe ja kärsitu teenindus Liisa küll ütles, et Hispaanias ei ole teenindus midagi erilist, ent oli nõus, et too tüüp oli tõesti ekstreemne. Algas pikk protsess menüü tõlkimisega, millest osaga aitasid kohalikud eestlased, ülejäänuga aga Juan. Kogu aeg käis muidugi kelner meie tellimust nõudmas, ent me ei lasknud sellest end liialt häirida, tahtsime ikkagi hoolikalt valida endale võikut.

Helen: Seal restoranis sai mulle osaks kõige ebameeldivam kokkupuude teenindava sektoriga üldse – joogid tellitud, esitasime oma toidusoovid ja kelner ütles, et peame „päris“ toitu tellima või lahkuma. Juan siis rääkis asjad selgeks ja jäime ikkagi sinna, tellisime (mitte kelneri pärast) lõpuks asju juurde ja kirusime teda ülejäänud õhtu.

Kärt: Ega kõhule ei andnud lõpuks armu ka arvukad tapad, mis meie jookide kõrvale toodi. Lõppeks olid meil kõhud oi-oi kui täis, aga see on ju ainult hea asi.

PÄIKESEPAISTELISED MAASIKAD JA SISSEMURDMINE KUUPAISTES PARKI

Kärt: First order of business: jõuda enne siestat copisteria’s printida bussipileteid lennujaamadest ära. See-eest nägime Liisa ülikoolilinnakut, millest esimesena meenub Mendelejevi tabel keemiahoone sissepääsu kohal, super! Muidu tundus täitsa kobe ülikool olevat, kahju ainult, et see täiesti kinni oli ja üliõpilaste saginat näha ei saanud.

Helen: Tegime ära ka lõviosa toidupoodlemisest – jamon serranod, lambajuustud, veinid, mida kodustele kaasa viia ja mekkida lasta. Liisa pool tagasi veetsime kõige mõnusama siesta üldse ja sellest rääkides ajan ikka veel sel ajal Eestis olnud inimesi kadedaks. Panime bikiinid selga ning läksime rõdule päikese kätte istuma koos maasikate, šokolaadifondüü ja veiniga. Tunne on, et olime seal rõdul mitu tundi, sest lihtsalt nii hea oli olla.

Helen: Hiljem käisime riidepoodlemas, leidsin poe nimega Desigual, mille oleks võinud tühjaks osta, aga hinnad takistasid mind.

Kärdi kulinaarianurgake vol 2: Peakokk Heleni käe all valmis reisi järjekordne ülihea toit (mulle nii meeldib tõik, et me ei käinud kordagi hullult kallist restoranitoitu söömas, vaid saime sama maitsvat toitu kodus süüa): kanapasta koorega. Hea meel kohe, et sõbrannad oskavad süüa teha!

Kärt: Hiljem võtsime suuna Liisa taevani kiidetud pargi poole, mis oli kerge jalutuskäigu kaugusel. Kaasas oli jälle roosa Lambrusco ning ootusärevus. Aga, ennäe imet, park oli suletud, nagu ka selle juttude järgi võimas purskkaev. Aga, mis seal’s ikka, tuli minna esimese pargi osa juurde tagasi ning üle aia – mis, no tõesti, on loodud üleronimiseks – üle ronida. Pargis otsisime igaks juhuks koha, kus meid esmapilgul ei nähtaks ning ajasime vahest selle reisi kõige salajasemat juttu...

Vasakul: Park on lukus
Paremal: Aga kui pargivalvur ühes kohas suleb värava, avab ta teises kohas võimaluse aiast üle ronida.

1. APRILL!

Helen: Istusime hommikusöögilaua taga, kuulasime Indigolapsi vist ja Kärt prahvatas järsku: „Your flight has been cancelled!“ Me jõudsime õnneks ainult hetkeks ehmatada, kui rahuloleva näoga Kärt „Aprill!“ hüüdis. Hea algus päevale.

Kärt: Kõik see aeg olin oodanud seda päeva, et ära teha nali, et meie lend on ära jäetud (Ryanair ikkagi) ja see tuli välja! Ülejäänud päeva muidugi tuletasin endale aeg-ajalt meelde, et ole valvel, äkki tüdrukud teevad sajaga tagasi, aga õnneks seda ei juhtunud. Selle asemel oli mõnes mõttes aprillinali meie kolme kulul, et me ei mõelnud piisavalt sellele, et Hispaanias on ka suurele reedele eelnev neljapäev püha, et Jaéni Stockmann on kohe kindlasti kinni, mida sinna jalutades avastasime.

Helen: Sel päeval saime esimest korda ka tapas’es käidud. Mu krevett vaatas mulle otsa, aga ta oli maitsev (esimene krevett, mis mulle meeldinud on) ja ma õppisin seal Zavoodi WCd hindama. It was gross! Koht ise: suurema möllu ja seltskonnaga ehk ei pane tähele, aga nad ei korista seal vist tihti.

Kärt: Proovisime erinevaid tapasid, tegime 3 ringi jooki, rääkisime tõsistel ja vähem tõsistel teemadel, arutlesime Püha õhtusöömaaja maali üle, mille „koopia“ meie kohal rippus ja 5 paiku läksime ühte vägevat rongkäiku vaatama, mis sest baarist paari sammu kaugusel oli.

Helen: Protsessioonil (Klu Klux Klan oli nüüd lillast atlasest mütsides) osalesid ka SPQR (Rooma senat ja rahvas) – miks, sellest pole ma siiani aru saanud. Muidugi ei viitsinud me kaua passida, kihistasime veits liiga palju nagunii ja selleks, et mu lakkamatut juttu takistada, pistis Liisa mulle mingi kohaliku maiustuse suhu.

Kärt: Väga-väga lõbus pärastlõuna oli! Eriti pärast rongkäiku, kui naerdes kodu poole lendlesime (mitte „heljumise“ mõttes, nagu filmis „Siin me oleme“, vaid niisama üliheas tujus liikumise), kallist nurgapoest läbi astudes ning Come.com’i silti ja Chinchilla tänavat avastades. Kodust käisime aga vaid ainult korraks läbi, sest eesmärk oli veel lähistelasuvas pargis õhtupäike kinni püüda koos Tinto, telefonimuusika (mitte helinad, vaid ikka päris lood nagu pleierist) ning õdusa vestlusega. Et sinna päikeselisse nurka pääseda, tuli jälle üle, või õigemini, aia vahelt läbi ronida.

Kärdi kulinaarianurgake vol 3: Saabus kätte minu peakokkamise kord. Kuna meil olid „Maxima“ kanakoivad, siis tegin neile marinaadi/glasuuri sisuliselt kõigest vedelast, mida Liisa külmkapiriiulilt kannatas sinna panna. Tulemus, julgen väita, oli päris hea, eriti kui kastet ka rakendada kanaga. Kõrvale meisterdasime mõnuslihtsa salatikese. Kartuleid unustasime osta.

VEIDI EBAÕNNESTUNUD PEOÜRITUS

Helen: Olime aga kuulnud kurja juttu, et õhtul on suured peod, nii et seadsime siis end valmis, tegime endast veel pilti, kui ilusad olime ja läksime välja.

Kärt: Algul läksime küll Kristini poole neljakesi (Liisa, Helen, Triin ja mina) ning rääkisime ikka igasugustest asjadest, alates klassikaliseset tüdrukute jutust, lõpetades Liisa „NO, NO, NO, NO!“ looga. Siiamaani naeran viimasele mõeldes!

Helen: Esimene peatus sel õhtul jäi minu lemmikuks – boheemlaslik rokiurgas nimega Iroquai. Rahvast polnud palju, aga nad olid isikupärased. Muusika oli väga hea; hakkasin pärast paari lugu tantsima ja siis moshima. Ja baarist tellitud mojito tuli kaasa nii paljude kaunistustega, et see oli peaaegu uskumatu (2 pikka kõrt, kaunistused, pulk kahe maasikaga).

Kärt: Alustasime Hispaania klubikultuuriga harimist Iraquaist, kus kohe sisse astudes tuli vibe sisse, kuna mängima hakkas Led Zeppelin. Oi, see oli äge koht. Lisaks sai seal eriti ilusat mojitot, ent kauaks me paigale ei jäänud, kuna oli soov ka üks klubi ära näha, mis oli „vaid“ poole neljani erasmuslastele tasuta. Tee peal hüppasime läbi ka teada-tuntud Sal y Pimientast, mis oli otsast otsani inimesi täis! Kohtusime ka seal töötava Viltega, kes kohe väga maitsvad meerummi šotid sebis, ent, jah, sinna me ei jäänud. Järgmisesse klubisse saime õnneks Helen ja mina samuti erasmuslastena sisse ning nägime, et klubi oli paksult rahvast... tühi. Tantsupõrandal või siis kogu klubis tundus olevat alla kümne inimese. Aga polnud hullu, meid oli juba viis, nii et jäime sinna tantsima. Muidu oli tore, aga pärast 5. hispaaniakeelset lugu hakkas juba veidike ära tüütama, et muusika ei varieeru oluliselt. Kohalikud (sh ka meie kohalikud eesti neiud) teadsid muidugi neid lugusid ja sõnu ning kindlasti seostus nendega häid mälestusi, aga mina ei osanud suhestuda ega jaksanud ühtemoodi kaua tantsida. Ning kahjuks läikis süda sealsest suitsuhaisust, pole nigu harjunud sellega või nii. Muu oli kõik tore, Liisa, hakuna matata!

Helen: Nii et kauaks me sinna ei jäänudki, vaid asusime tagasi kesklinna, et teise või esimesse kohta minna, kus nüüdseks peaks juba suurem kräu olema. Teekond sinna ja tagasi kestis kokku peaaegu 1h, mis tähendas, et mu lemmikpubi oli nüüd nii paksult suitsu täis, et ma oleksin 5 min pärast seal sees maha surnud.

Kärt: Sattus siis kuidagi nii, et kell oli küll 6 hommikul, kui koju jõudsime, aga olek oli meil täitsa soliidne. Ent sellel on ju alati oma pluss: järgmine päev on ainult hea olla!

VÕRRATU GRANADA

Helen: Viimane päev Hispaanias. Eelnevalt kokkulepitud plaani järgi sõime hommikust, läksime bussijaama ja ütlesime „Jaén, never again!“ Oma nali, Liisa ise tegi, nii et meid ei saa süüdistada võõra linna mahategemises. It was said in fun! Bussis Granadasse tuli üks sõbralik naine meile oma äriideed tutvustama ja kuigi ta ütles, et ei ürita meile midagi müüa, siis ostsin lõpuks ikkagi peavõru ja prossi (isetehtud ja kellelgi teisel selliseid pole, isegi mitte Kärdil või Liisal, sest nemad ei ostnud neid). Tüdrukute soovitusel võtsin punase peavõru, mida olen juba korduvalt kandnud, ja enda meele järgi värvilise prossi (meeldis mulle ja mu noormehele rohkem isegi - nii tore ju).

Kärt: Kui Granadasse jõudsime, seiklesime sealt jala kesklinna, kuhu tuli meile vastu Harriet, kes juhtumisi on siis nii Liisa noortevahetuskaalsane, Heleni kooliõde kui ka minu kooliõde (erinevatel aegadel muidugi). Vägev kokkusattumus!
Granada peal patseerisime niisama ringi, saime lõpuks oma churrod kätte, olin nende järele vist iga päev pärinud, kuna polnud neid kunagi saanud. Helen sai ka oma jahitud asja kätte, nii et päev oli juba poole pealt korda läinud!

Kohalikud Granada getos

Helen: Aga peab tõdema, et linn oli tõesti ilus ja kui kohvrist ja kotist Harrieti juures lahti sain, suutsin seda üha enam hinnata. Granada oli suurem, turistikesksem, minu jaoks ilusam, kuigi Jaén oli tõelisem Hispaania. Jalutasime ringi ja läbi hiilgava juhuse koperdasime mööda ühest noa-mõõgapoest, mida ma terve aeg otsinud olin, sest tahtsin pistoda osta Hispaaniast kaasa. Lõpuks ostsin hoopis ülilahedad käärid, millega annaks samahästi kedagi pussitada. (Ärge muretsege, Helen pole siiski mingi ohtlik Hispaania relvaäärikas, aga need käärid andsid tõepoolest pistoda mõõtme välja – L.)

Alhambra

Kärt: Käisime ühe künka otsas Alhambrat kaugusest vaatamas ning juhtumisi sattusime ka ühele hipiturule. Ma räägin ikka tõsistest hipidest, mitte folgi-hipidest. Seal tehti ja müüdi ehteid, tehti (ja ma olen üsna kindel, et) müüdi kanepit, igalpool olid koerad... Hipisid oli igas vanuses. Kummaline elamus minu jaoks. Seda on raske seletada, aga minu silmis vana hipi ei mõju enam päris õnneliku või rõõmustava nähtusena. Eks muidugi olin ma veel natuke kinni selles, et tunnike varem nägime prügikastist söövaid hipiliku välimusega inimesi, nii et ma olin juba enne turule jõudmist liigutatud... Päike paistis, ent mida loojangule lähemale, seda selgemaks sai asjaolu, et käes oli meie viimane päev Liisaga ning üsna pikka aega me üksteist ei näe. Meie suur reede polnud veel siiski läbi.

Helen: Ma pole üheski kohas nii palju rastasid näinud (nagu reggae convention). Seal olid hipid igas vanuses oma koertega (ja neid oli palju). Inimesed müüsid omatehtud ehteid, mõnest seltskonnast tuli kanepihõngu ninna ja see õhkkond oli nii vaba. Istusime siis veidi seal päikese käes ja nautisin kogu vaadet. Aeg aga mängis meie vastu, pidime lahkuma. Mööda taldrikute ja kulpidega kaunistatud majast, kõigist araabia- ja idamaadestiilis poodidest, otsisime korraliku tšurkaga kebabikohta. Leidsime lõpuks, ostsime oma toidu ja läksime sööma oma viimast õhtusöömaaega Hispaania päikese all ja nautima viimaseid hetki koos Liisaga. Meie külastus saigi otsa ühes ilusas purskkaevuga pargis, kui me läksime Kärdiga ühele poole ja Liisa teisele poole. Ma ei soovita seda filmilikku lahkuminekut kellelegi, kuna jääb tunne, et näete kohe jälle uuesti. Meie näeme aga alles mitme kuu pärast, kui see reis on kaugel seljataga, aga mitte meelest läinud. Me reis kaotaski selles pargis oma hoo. Jätsime teemajja minemata, mida Liisa soovitanud oli; istusime teleka ees veidi aega ja läksime siis vara magama, kuna järgmisel hommikul pidi vara tõusta.

Kärt: Midagi lõbusat ja toredat oli just läbi saanud. Aga see-eest on meil kõik need toredad mälestused ning pildid, mida vaadates saab kõike seda jälle mõttes läbi elada!

Helen: Nii lendasimegi siis Londoni poole, uude ajavööndisse, vanasse tuttavasse linna, kus ma inimestest aru saan ja liigelda oskan. Mälestus Liisast ja Hispaaniast jääb aga minuga. Kuniks järgmise reisini sellesse omamoodi võõramaisesse Vahemere äärsesse riiki.

Kärt: Aitäh, Liisa, selle ülivahva nädala ning suurepärase külalislahkuse eest!

P.S. Kilpkonn!

Liisa: Mäletan, kuidas päikeseloojangu ajal tüdrukud enda poollagunenud Granada kaardiga varustatult linna jätsin ja üksinda tagasi bussijaama kõmpisin. Tühi ja vastik tunne oli sees. Tore on ju olla maailmarändur ja ringi seigelda ja igast olukorrast ja hetkest ja võimalusest viimast võtta, aga juhul kui satud ühtlasi olema seda tüüpi inimene, kellel iga kord sõpradest, perest või kallimast lahkudes süda verd hakkab tilkuma, siis pole see just kõige ihaldusväärsem elustiil. Ei saa end millegi ega kellegi külge siduda ega suuri plaane teha ega 100% barjäärivabalt kellegagi suhelda ega üheski paigas ära harjuda ja iga kord midagi uut ostes peab mõtlema, kas seda saab paari kuu pärast kohvris jälle kaasa võtta või mitte, ning peab pidevalt aina edasi rühkima. Siis, kui selle peale mitte mõtelda, pole probleemi, olen sellega siiani vist päris edukalt hakkama saanud. Ja tegelikult on ju lahe. Ja odavlennud ja Skype aitavad muidugi kõvasti kõigele sellele kaasa. Küllap siit lahkudes hakkan oma pommiaugulinnakest, millest tüdrukud siin üllatavalt kauni pildi oma sõnadega maalisid, samamoodi igatsema nagu Tartut, ning siinseid sõpru samamoodi nagu oma Eesti sõpru. Jõudnud Granada bussijaama, helistasin oma nukrate mõtetega emale ja ilmselt ta rääkis midagi, mis mul tuju paremaks tegi. Paari päeva pärast sain lahkumisest üle, ja nagu Helen ja Kärt vihjasid, siis meil on ju pildid - mälupilte tekkis sellest nädalast ikka õnneks rohkem kui mäluauke - ning kirja pandud mälestused, mis kestavad igavesti. Aitäh teile, et selle pika ja väsitava retke siia mägede vahele ette võtsite, ja taaskord tõestasite, et pikad vahemaad ja eraldi elud ei muuda midagi.

Jermen

2010-04-13T00:09:00.000+02:00

See siin ei ole ammulubatud üllatus; küll aga võin saladuskatte all vihjata, et üllatuse progress on märgatav ning et kuna konfidentsiaalsete andmete põhjal on oodata kilomeetritepikkust intrigeerivat teksti, siis võite varakult hakata endale koguma küpsiseid, maasikaid, kohvi, Hispaania veine ja muud lugemisvarustust, et oma töö ja bakakirjutamise luuslangipause ikka täiel rinnal nautida saaks. (Ma ise luban sama teha)

Seniks aga lühidalt sellest, mis siin vahepeal toimunud on: suurt ei midagi. Meil eesti tüdrukutega on plaanis siinmail sprindisammul läheneva bikiinihooaja alguseks ilusti vormi saada ennast ning olen juba kolm õhtut suutnud jooksmas käia. Paraku aga igale trenniõhtule on järgnenud krõpsusöömisõhtu, nii et mnjah, vähemalt on kõik tasakaalus! Ühel õhtul kogunesime koos teiste hispaanlaste ja eestlaste, sloveenlanna, poolatari ja tšehhiga kellegi tagasihoidliku, mulle ainult pooltuttava Juan Pablo korterisse Barca-Madridi jalkamatšile vägagi tuliselt kaasa elama. Otseloomulikult võitis Euroopa kõige ägedama linna meeskond ehk siis Barca. Peale jalkavaatamise sõime (parandus: jõime) seal gaspatšot, saime teada, mis on jermen (või siis jerman); nagu ikka tulid vestlustesse mingid poliitilised ja rahvusvahelised teemad (kas teie teadsite, miks Sloveenia ja Horvaatia omavahel läbi ei saa?) ja tiksusime niisama, samal ajal kui häbelik Juan Pablo üritas kusagil nurgas kitarrimängimisega hakkama saada.
Ja lõpetuseks, riskides jätta endast alkohooliku muljet - kuigi see rong on vist läinud, arvestades kogu seda kirjalikku tõendusmaterjali, mis ma siia aasta algusest saati kirja olen pannud -, siis täna ostsime Triinuga ülikooli lähedalt asuvast poest 2 euro eest 4,5 liitrit Tinto de Veranot. Kes aga teab, mis Tinto de Verano on, siis sellele on selge, et saime päris hea diili.

Bella Triin ehk Mis Hoiab Triinu Elus

2010-04-07T23:15:00.000+02:00

Triin (laupäev): Toit hakkab otsa saama, peaks vist poodi minema, aga ei viitsi.
Triin (pühapäev): Toit on peaaegu otsas, peaks vist poodi minema, aga poed on täna ju kinni.
Triin (esmaspäev): Viimased raasukesed jäänud, peaks vist poodi minema, aga täna enam ei jõua.
Triin (teisipäev): Nonii, toit on otsas. Mis seal ikka. Manjaana.
Triin (kolmapäev): Appi, KOHV SAI OTSA! - ja Triin jooksis poodi.

Täna võtsin Triinu rõdul päikest ja lugesin Triinu raamatut. Mõnus oli!

PS. Üllatus tuleb. Tuleb kohe-kohe.

Nerjas ja Malagas Adami, Pablo ja Esperanzaga

2010-04-03T13:25:00.001+02:00

Kui me eelmine pühapäev koos poolakate Adami (mitte ajada segi kreeka matšo-Adamiga), Paweli aka Pablo ning leedulanna Vilte aka Esperanzaga Malagasse hakkasime sõitma, tegin ettepaneku sõita sinna Nerja kaudu, kus väidetavalt pidid olema Hispaania kaunimad rannad. Sõit sinna oli äärmiselt muinasjutuline ja tuli välja, et just Granada ja Nerja vahel ongi see romantiline filmi-Hispaania maastik, mida ma siin tikutulega otsinud olen: ühel pool kiirteed kaljud, teisel pool meri ja rannad ning kusagil taamal mäejalamitel laiuvad väikeste valgete majadega linnad. Lõpuks me vist küll just maailma kaunimas rannas liiva peale ei maandunud, aga ei saa nuriseda ka selle üle, mille leidsime, nagu ka mitte selle üle, et sain oma selle aasta esimese päevituse ja esimese ujumistiiru ära tehtud (kuigi poisid veel kaebasid, et vesi on ikka niiiiiiii külm).

Selle reisi puhul kehtib aga pigem põhimõte, et pildid räägivad enda eest. Esmalt siis Kohmakate Baleriinide Jõunumbrid:

Ülejäänud pildid sellest vahvast päevast algavad SIIT.

Ning mu nädalast koos Kärdi ja Heleniga kuulete peatselt, aga väikese üllatuse kaudu.

Primavera

2010-03-28T00:30:00.001+01:00

Neljapäeval oli Jaénis nii suur pidu, et seda näidati isegi telekas uudistes, kuigi mina sinna ei jõudnudki. Ühesõnaga tähistati kevade algust sellega, et koguneti ühe suure festivaliala peale kokku ning hakati jooma ja kogu lugu, kuigi see on üks neist taolistest suurtest sündmustest, millest hispaanlased juba kaks kuud ette särasilmil räägivad ja unistavad. Meie võtsime kevade vastu rahulikult, võõrustasime meie korterisse spontaanselt sissesadanud minu hispaanlastest kursavendasid, rääkisime filmidest ja tegime hiljem Sal y Pimientas paar tasuta napsu.

Reede pärastlõunal sattusin jälle kuidagi poolkogemata poolakate korterisse. Nimelt on siia tulnud uued toredad poolakad Pawel, Adam ja Asia, kes hoiavad Poola lippu endiselt kõrgel sellega, et tõestavad siin oma rahvust kui üht Euroopa meeldivamat. Korterisse imbus vaikselt mingeid teisi rahvusi ka ning sain mõnede uute inimestega tuttavaks. Poisid tegid päris mõnusaid tortillasid ja hiljem vaatasime Valencia pilte, kus ka Triin ja Kristin sama seltskonnaga eelmine nädalavahetus käisid. Pärast seda läksin koju ja avastasin, et selles pole midagi imelikku, kui kell 12 öösel hakata oma toa suurpuhastuse ja (üli)koolitükkidega tegelema, et siis kell kolm öösel sammud klubi poole seada. Klubis sain jälle sama poolakate-sakslaste seltskonnaga kokku ning tantsisime pea kella seitsmeni hommikul ning koju jalutasin juba mõnusas hommikuvalguses.

Täna õhtul läks meil boiler katki. Tegelikult ta jupsis juba enne ka ja kuna meil leige veega pesemine nüüd lõpuks üle viskas, helistasime omanikule, kes siis kohale tuli, mingite tangide ja asjandustega torude kallal nokerdas, pead sügas, ja ütles, et tema ei oska midagi teha ja kutsub järgmine nädal töömehe. Niipea, kui omanik oli ära läinud, avastasime, et nüüd ei tule isegi leiget vett enam ja boileris ei lähe leek enam üldse põlema. Helistasime uuesti omanikule, susserdasime ise midagi kraanide ja torudega, aga ikka - nada de nada. Ega's midagi, mina läksin Kristini juurde duši alla ja Stefania keetis endale sooja vett ja Agata aitas tal kausis pead pesta. Kusjuures see oli päris naljakas ja samas liigutav vaatepilt, kuidas sõbranna teisel pead aitab pesta.

Nüüd veel viimased ettevalmistused korteri ülesvuntsimisel, kuna homme jõuavad Kärt ja Helen siia. Hommikul sõidan mina juba koos Adami ja Paweliga autoga Malagasse, kuna poisid pole seal veel käinud ja saan neile giidi mängida, ning kui vaprad oleme, siis võib-olla saab isegi et selle aasta esimese suplustiiru ära teha. Vastutasuks võtame õhtul tüdrukud lennujaamast peale ja sõidame tagasi Jaéni.

Hispaania süsteemsus

2010-03-25T17:19:00.001+01:00

või siis süsteemitus. Ma ei hakka siin rääkima sularahast ja paberimajandusest ja üliaeglastest pangaautomaatidest, ei. Ma räägin sellest, et lõpuks ometi ma leidsin netist töökuulutuse, mis mulle ideaalselt sobiks ning kuhu kandideerida tahtsin. Siis tuli aga välja, et kandideerimiseks peab registreerima mingi CV-Online taolise lehe peal, kus ankeeti pidi panema oma nime ja meiliaadressi ja passinumbri ja salasõna valima jne. See tehtud, hüppab mingi mullike lahti: passinumber on vale. (Veel üks tore asi Hispaania juures: passinumbri peab absoluutselt igale poole märkima, isegi kui nt ülikoolis eksamit teed, siis peab sinna kirjutama oma passinumbri, et oleks ikka täiesti kindel, et seda õige inimene on teinud.) Aga igatahes - no kuidas vale? Proovisin uuesti, aga ikka vale (küllap teab Internet siis paremini mu passinumbrit kui ma ise!). Mõtlesin siis mingi kirja kusagile saata ja küsida, kuidas ma ikkagi registreerida saaks. Pärast pikka otsinguretke selle lehe peal leidsin lõpuks kastikese, kuhu sai oma küsimuse või probleemi kirjutada (oleks siis kontaktide lehel lihtsalt kellegi meiliaadress kirjas, aga ei), aga otseloomulikult pidi ka selle jaoks täitma mingi eraldi ankeedi, kuhu pidi JÄLLE panema oma passinumbri ja nime. Aga kas ma sain selle teate ära saata? Oo ei. Mitte et mu passinumber nüüd vale oleks, aga kirja ei saa saata, kui sul ei ole teist perekonnanime. Nimelt igal hispaanlasel on kaks eesnime ja kaks perekonnanime ning kuna mul vaesekesel on kumbagi ainult üks, siis paratamatult jäi üks rida seal tühjaks ja see totakas leht ei lasknudki mul saata ära kirja oma küsimusega, miks mu passinumber vale on.

Ühepajatoit?

2010-03-24T13:03:00.002+01:00

Teisipäeval 10.30– 20.30 veetsin produktiivaega ülikooli campuses intensiivse õppetööga tegeledes. Pärast seda käbe kiirkõnd raamatuid/läpakaid/kaustikuid täis õlakoti ja kahe toidupoe kotiga mäest üles koju (trenn missugune!), seal kiire riidevahetus ja siis jooksuga Anni juurde, kus toimus tema korteri-/elukaaslaste Simo ja Mirallese sünnipäevade tähistamine. Peab rõõmuga tõdema, et ülimalt mõnus koosviibimine oli. Simo on pärit Marokost ning sünnipäevalaual ilutses tüüpiline Maroko rahvustoit ehk teisisõnu ühepajaroog, kus kartulite asemel oli kuskus ja lehma asemel kana, ent kaalikad ja kapsad maitsesid täpselt samamoodi nagu Eestiski. Ei puudunud ka veinileotis, maasikad šokolaadifondüüs ega otse Aafrikast üle mere kohale ujunud vesipiip.

Tahan teha ka natuke homaaži oma siinsele ülikoolile. Nimelt soodustab Jaéni alma mater vägagi lahke käega laste õppereise, et nad oma silmaga saaksid kaeda teooriat, mida auditooriumites pähe tambitakse. Minu kunstiajaloo reis Córdobasse paar nädalat tagasi oli täiesti tasuta ning tean, et pea iga kunstiajaloo kursus korraldab semestri jooksul vähemalt ühe tasuta reisi, ning nüüd tuli veel inglise filoloogidele pakkumine minna neljaks päevaks Londonisse, kus 200 euro eest saab lennupiletid, ööbimise kesklinna hotellis, kõik söögikorrad ja külastuse The Globe'i Shakespeare'i etendust vaatama. Kuupäevade sobimatuse tõttu ei saa ma sinna küll minna, aga üleüldiselt on see tudengitele väga hea võimalus soodsa hinnaga midagi nii vahvat teha, kas pole?

Hoiatus! See nädal kubiseb rahvusvaheline lennuliiklus minu sõpradest. Ann ja Miralles lähevad Eestisse (Miralles pole eriti entusiastlik, vaeseke kardab ju lund ja külma, Anni sõjaväelasest isa ja paljaid mehi saunas, rääkimata sellest, et keegi ei oska hispaania keelt, ei tee põsemusisid ja kusagil ei tohi suitsetada), nii et kui näete Tallinnas-Tartus liikumas hirmunud lõunamaise välimusega noormeest, siis teate, kes see on. Samuti lendab Eestisse Paul, kes loodetavasti seal ka minu eest korralikult pidu paneb, ning mulle kõige rõõmustavama uudisena lendavad pühapäeval siiasamasse Hispaaniamaale Kärt ja Helen, nii et seda ei jõua ma ära oodatagi!

Eile öösel poole kolme paiku

2010-03-18T19:01:00.000+01:00

Ägan köögipõrandal kägaras, pilt on eest läinud ja süda paha. Tahaks oksendada, aga ei saa. Kaks päeva tagasi oli eikusagilt mind mingi järjekordne pisik sakutama hakanud ega pole siiamaale päris korralikult lahti lasknud. Nii suu kui nina kaudu oli valus hingata, nina kaudu hoopis võimatu. Üritus magama jääda kukkus lootusetult läbi ning otsustasin endale ühe ravitee teha. Jõudnud kööki, pidin paraku põrandalt tuge otsima. Nagu oleks täiesti kaine õhtu järel mind maailma kõige hullem pohmell tabanud. Siis, kui oli tunne, et maailm mu ümber enam ei kõikunud, ajasin end püsti. Järgmine etapp: peavalu. Kobisin oma teega voodisse tagasi. Unistasin ühest Kärt-Katrini mentooli(?)rikkast imerohust ja Pauli vanaema merevee-ninatilkadest, mis mind eelmine kord Eestis haige olles nagu naksti terveks ravisid. Haigena tahan alati koju.

Hispaania morgidest pole mind siiski mõtet otsima hakata, täna ma enam end nii palavikuliselt ei tunne, võib isegi (ettevaatlikult) öelda, et päris normaalselt tunnen. Vähemalt hallukaid ei olnud seekord, jess! Liiga palju taskurätikuid on puruks nuusatud, liiga palju teed ära joodud ning igavuse ja tegevusetuse käes vaeveldes liiga palju filme/seriaale läbi vaadatud ning tänane Ekspress, Päevaleht ja Postimees netivahendusel erakordselt põhjalikult läbi loetud. Paraku aga arvutis istumine mu peavalu vastu ei aita, ma tean. Saatke mulle raamatuid.

Puzzle

2010-03-14T00:25:00.003+01:00

Reede öösel kell kolm taipasin, et pidu on Hispaania kohta kuidagi eriti varakult ära vajunud. Need, keda jalad veel kandsid, panid klubidesse edasi, ent korteris oli äkitselt vägagi vaikseks jäänud. Taiwanlane Weitei keeras end diivani peale magama, sünnipäevalaps Antonio nägi vaeva, et ilma pikali lendamata üldse kusagile istuda või astuda, hispaanlane J ja sloveenlanna M olid end kahekesi vannituppa lukustanud, mina üritasin vältida tšiili poissi, kes mind üleliigse tähelepanuga üle valas ning kuulasin ühe hispaania poisi armastusavaldusi. See oli kõik, mis mul vähemalt hommikul meeles oli. Ajame selle kõik ilusti aniisiviinaga vürtsitatud vesipiibu kaela. Päeva jooksul on aga pidu end mulle paremini meelde tuletanud. Näiteks see, kuidas Antonio mulle küpsiseid oli ostnud või kuidas Triin mulle cha-cha-chad õpetas või kuidas hispaania poisid tuliselt selle üle vaidlesid, millist mõju biitlid ikka on hilisemale muusikale osutanud või millist mitte või kuidas ma lõpuks julgesin Jana käest tema poliitiliste vaadete kohta uurida või kuidas DJ pulti sattunud Weitei meile kõigile Celine Dioni mängis. I'm alive. Nüüd küll.

Neljapäeva ööst, kui ma kell kuus hommikul alles koju magama jõudsin, ei hakka ma parem rääkimagi. Sai kohatud põnevaid inimesi ja varahommikul satutud korterisse, kus ma juba varem käinud olen, aga hoopis teistel inimestel külas. Igaljuhul Erasmuse eluga kaasnevate raskete kohustustega (pidu 24/7) olen nüüd jälle vaikselt järje peale saamas.

PS. Viimasel ajal on mind pidustuste kõrvalt jälle filmipalavik tabanud. Mõtlesin Hispaania kinole vahelduseks ka muu maailma filme vaadata ning spioneerisin natuke selle aasta oscarinominentide ja -võitjate listides ringi. Praeguseks olen jõudnud ära vaadata Coco before Chaneli ja muusikal Nine'i, mis mõlemad aga paraku täiesti külmaks jätsid - millele seal küll nomineerida?? Triinu soovitatud Hispaania absurdifilm Otro Lado de la Cama oli aga päris tore.

PPS. Kunstiajaloo eksami esimese poole sain 7,5/10. Pole paha.

Haah!

2010-03-11T22:39:00.000+01:00

Olematuse oletatavas olemises oleme olevikus olemas.

Kunst, salsa, hunnik uusi tuttavaid ja Córdoba vol 2

2010-03-07T19:56:00.001+01:00

Kolm tühja kohvitassi, üks täis veeklaas, poolik šokolaaditahvel, laialipillutud riided ja kingad, kaootiline paberikuhi mu kirjutuslaual - eksamiksvalmistuse tornaado on ilmselgelt mu toast nii salakavalalt üle käinud, et panin seda esimest korda tähele alles pärast selle püha kohustuse lõppu. See aga ei tähenda, et veel kolm päeva hiljem olukord täpselt sama poleks. Vahepeal on siis hakkama saadud keskaja kunstiajaloo eksami esimese poolega. Kokkuvõttes läks täitsa hästi, esseed kribasin kolm lehekülge tihedat teksti kirjutada, aastaarvud loopisin küll huupi ridade vahele, kuid viiest pildist tundsin ära lausa neli, rääkimata kogu sellest pesuehtsast otse pastakast väljaimetud ajastufilosoofiast, mille ilusti oma faktiteadmiste vahele pressisin.

Vahetult pärast eksamit lendas minuni sateliitne kirjatuvi teatega et "Nartsissipoisid pistavad vaikselt päid läbi muru ja mõtlen sulle." Hakkasin laia naeratusega kodu poole kõmpima, möödusin kellegi tänavale visatud/unustatud(?)/kasutatud(!) kondoomist ja koju jõudes informeeris köögis hommikukohvi joov Triin mind sellest, et meil pole enam korteris vett.

Neljapäeva õhtul oli ülikoolis rahvusvahelistele üliõpilastele suunatud bankett. Tuleb tunnistada, et päris põnevaid ja omanäolisi uusi välismaalasi sai näha. Ent kiilakas ja bridge-piercinguga Austria filoloog ning suure rastapahmakaga Poola IT-mees polnud midagi ühe sakslase kõrval, kelle puhul rikkusin rämedalt oma põhimõtet inimesi mitte välimuse järgi hinnata. Nimelt nägi ta välja üks-ühele nagu Little Britainist tuntud "I'm the only gay in the village" Daffyd, ent üllatus-üllatus - ma pidin oma veini peaaegu suust välja purskama, kui ta tutvustas mulle oma piltilusat modellimõõtu tüdruksõpra.

Hiljem sõime meie juures koos eestlaste, hispaanlaste ja sloveenlannaga paar kilo maasikaid ära, mille käigus toimus üle väga pika aja mõni intellektuaalsemalt stimuleerivam vestlus kui meil pidude jooksul tavaliselt õnnestub saavutada, millele järgnes paraku aga kahe täiesti mittestimuleeriva klubi külastus. Küllap andsin liiga varakult alla, aga eks neid pidusid tuleb veel.

Reede õhtul võtsin ennast lõpuks ometi kokku ning seadsin endale kindlaks eesmärgiks jõuda sinna salsaklubisse, kuhu juba pool aastat iga reede suure suuga minna lubanud olen. Esmalt läksin Anni kui kogenud salsaprofi juurde intensiivkursusele. Pool pudelit punast veini sees ja paar algsammu nibin-nabin käpas, jõudsime kella kahe paiku öösel Atriumisse, kus avastasin, et viibin lõpuks ometi oma unelmate peole, paraku aga täiesti liikumatult tooli külge kinninaelutatuna. Vaadates miniseelikutes ja kontsakingades tüdrukuid ja nende überägedaid partnereid, kes uskumatu paindlikkuse ja äärmise sensuaalsusega kõikvõimalikke piruette ja kombinatsioone tegid, mõistsin, et olen oma ego ikka väga palju hellitanud arvamusega, nagu ma tantsimisest üldse midagi teaksin. Atriumis olid reede öösel koos väga kõvad salsatantsijad ning mina lihtsalt suutsin suu ammuli istuda ja imetleda seda suurepärast tantsuetendust, mis mu silme all toimus. Kuigi punnisin sellele ühele ja ainsale noormehele, kes mind järjepidavalt tantsima üritada kutsus, vastu, andsin lõpuks alla ning üritasin siiski oma põhisammu teadmise ära rakendada.

Pärast oma elu esimest (aga mitte viimast) salsaüritust ootas mind neli tundi õnnist und, enne kui laupäeva varahommikul jälle sammud ülikooli poole seadsin, et võtta osa kohustuslikust kunstiajaloolaste õppereisist Córdobasse. Oma Lõuna-Hispaania lemmiklinnas Córdobas olen juba korra varemgi käinud, ent tookord jäi kalli piletihinna tõttu külastamata kuulus Mezquita mošee, kuhu nüüd täiesti tasuta ja hulga uute lisateadmistega võimalus minna tekkis. Põnevaks teeb asja juba ainuüksi see, et tegu on islamistliku mošeega, mille sisse on ehitatud katoliku katedraal. Olgu tänatud siinsed 13. sajandi kristlased – selle asemel, et oma usku raiuda radikaalidele omast rada pidi, ehk teise usu kultuuriväärtus maha lammutada, et enda oma asemele ehitada (see ei käi muidugi mitte ainult kristlaste, vaid kõigi kohta), valisid nad palju intelligentsema tee ja lõid selle erakordse hübriidi. Samas peab tunnistama, et kogu katoliikliku kunsti osa jääb seal rikkaliku idamaise dekoori tõttu üsna tagaplaanile. Harmoonia ruumi ja kujunduse vahel, tagasihoidlike ja rikkalike elementide vahel, väänlevad ornamendid ja erinevatest marmoritest sammasteread, põnevad laemustrid ja eksootilised materjalid - kõik need detailid tegid Mezquitast absoluutselt kõige põnevama ja lummava pühakoja, kus ma veel kunagi käinud olen.

Pärast Mezquitat järgnesid vist mu elu kõige mõttetumad kolm tundi, kui meile õppejõu poolt linnaluba anti. Kunstiajaloo kursusel käib nimelt ka slovakitar Petra, kes võttis reisile kaasa oma kreeklasest poiss-sõbra Adami, kes tutvustas meid oma hispaanlasest sõbrale Alfonsole, kes äsja Córdobasse kolinud oli. Eikusagilt tekkis plaan minna Alfonso ühte neljast korterist (miks sul neli korterit on? - miks mitte?) lõunat sööma, millega ma mõtlematult nõus olin. Sõitsime Alfonso autoga kohale ja poisid hakkasid pastat vaaritama. Mina aga tabasin end esimest korda Hispaanias oldud aja jooksul seltskonnast, mis mulle üdini ebasümpaatne oli ja kust ma oleks nii kähku minema saada tahtnud kui võimalik. Ma ei oska öeldagi, kumb tüüp hullem oli, Adam või Alfonso. Mõlemad olid täielikud matšod, enda arust jube kõvad kutid, kelle huumorimeel ei olnud kaunistatud mitte ei iroonia ega sõbraliku sarkasmi, vaid vägagi otseselt solvavate ja pahatahtlike naljadega, rääkimata sellest, et naiste vastu polnud neil absoluutselt mitte mingit respekti. Petra funktsioon oma noormehe jaoks oli olla riidenagi ja isiklik teenija, kes sõrmenipsutuse peale varustas Adamit kõigega, mille toomise jaoks kutt ei viitsinud ise oma perset tooli pealt püsti ajada ning seda mitte isegi leebemas stiilis nagu „Kallis, kas sa, palun, viitsiksid...“, vaid „Petra, marss, kööki!“ Pärast täiesti vastikult maitsvat pastat anti meile mõlemale vägagi resoluutne käsk „Naised, kööki nõusid pesema, meie hakkame suitsu tegema ja kohvi jooma.“ Fain. Üritasin mõelda positiivselt (olla õnnelik selle üle, et tasuta lõunasöögi sain), ent lõplikult raksatas mu kannatus pooleks siis, kui Alfonso teatas, et ta ei kavatsegi meid autoga tagasi kesklinna viia nagu alguses rääkinud olime, et me oma bussi peale jõuaksime ja praktiliselt viskas mind oma kodust välja. Adam otsustas lambist, et tema ja Petra jäävad ööseks sinna, aga õnneks tuli Petra mind jalgsi saatma, kuigi meil kummalgi polnud õrna aimugi, kuhu poole Alfonso korterist kesklinn jääb ja bussi väljumiseni oli ainult pool tundi jäänud. Ka Adamil paistis täiesti savi sellest olevat, et ta tüdruk ja tüdruku sõbranna vihmases Córdobas jala kusagile seiklema peavad hakkama ega pakkunudki end meid saatma. Palju lõbusam on ju sõbraga suitsu teha ja kohvi juua, kui oma äärmiselt hoolikalt sätitud geelsoengut õues vihma käes leotama hakata. Õnneks jõudsime aga õigel ajal õigesse kohta ning sain bussi peale.

Jaénis sadas ka vihma. Ostsin endale natuke süüa ja alustasin tavapärast kolmekildist kõnnakut kodu poole. Viimane lõik koduni on aga umbes nagu marmorplaatidega kaetud Aeglane Surm Tartus, või noh, nõlvakust allaminemise puhul Kiire Surm. Sellise ilmaga tähendas muidugi see seda, et tänav oli vihmast nii libe, et mul õnnestus sealt alla „uisutades“ lõpuks ikka käna ka käia. Kopp oli igaljuhul suht ees selleks ajaks, kui koju jõudsin.

Pärast kuuma dušši oli aga olemine juba täitsa hea. Öösel nägin õudusunenägu sellest, et ma pidin Eestisse tagasi kolima ja bakatööd kirjutama ning hommikul maitsestasin mannaputru kogemata suhkru asemel hunniku soolaga. Oijah.

Juan Pablo Jióni tagasipöördumine Hispaaniasse

2010-03-01T21:59:00.004+01:00

Nagu kaardilt näha võib, käisime ära (A) Malagas, (B) Sevillas, (C) Jerezis, (D) Cadizes/(Rotas), (E) Tarifal, (F) Gibraltaril, (H) Granadas ja (G) Jaénis.

Senjoor Juan Pablo ehk eestipärasemalt Johan-Paul saabus Inglismaa kuningriigist tagasihoidlikule Costa del Soli rannikule kolmapäeval 2010 AD veidi enne päikese loojumist. Lennujaamas varustasime end punase Ford Ka kui kohaliku rendifirma kõige odavama masinaga ning hakkasime Malaga kesklinnas endale parkimist otsima. Selle käigus oli Paulil võimalus tutvuda Hispaania liikluseeskirjadega, mille kohaselt on täiesti normaalne see, et autojuht jätab auto keset 1,5 meetrit kitsast tänavat seisma, käib käbe juuksuris või toidupoes ära ja teised 50 autot ootavad rahulikult seljataga. Lõpuks suutsime Ka ära parkida ning jalutasime mere äärde. Selleks ajaks oli juba päris pimedaks läinud, aga öine Vahemeri poolkuusäras oli ikkagi taaskohtumiseks päris romantiline koht, kus väike jalutuskäik ette võtta.
Hiljem suunasid tühjad kõhud meid katedraali kõrvale asuva restorani terrassile, kus nautisime seda, et keset veebruari saab õues istudes ja purskkaevu vulinat kuulates õhtust süüa ning tellisime hiiglasliku pannitäie hispaania rahvustoitu paellat, millel figureerivad hiidkrevetid keele alla viisid. Edasine plaan oli kohtuda mu Malagas elava sõbranna Rocioga, GPS aitas meil päris kiirelt õige maja üles leida ning parkisime end maja kõrval asuva parkimiskoha moodi välja nägeva platsi peale ära. Rocioga käisime ühes ülimalt mõnusas kohvikus juttu ajamas. Kui Paul endale õlle ja Rocio jäätisekokteili tellis, otsustasin mina end üle väga pika aja premeerida ehtsa kokteiliga, Margariitaga, millega aga algas meie reisi esimene feil. Margariita maitses nimelt nagu soolvees leotatud nõudepesuvahend. Sellest edasi hakkas meie reis kulgema rangelt Murphy seadusi järgides, karmavõlgasid tasudes ning juhtus nii, et pea kõik etteplaneeritud asjad kukkusid läbi ning kõigist spontaansetest ja poolkogemata pähe karanud ideedest kujunesid välja reisi kõige meeldejäävamad hetked.

Olles veetnud öö Rocio korteri elutoa marmorpõrandal magada üritades, mõtlesime end enne Sevillasse teele sättimist kosutada pannkookidega samas kohvikus, kus eelmine õhtu pesuloputusmargariitat joonud olin. Esmalt oli aga vaja kotid ja muud kodinad autosse viia ja end pagassi jäetud vihmavarjuga varustada. Paraku juhtus nii, et uksest välja astudes leidsime eest tühja parkimisplatsi ja autot polnud kusagil näha. Auto asemelt maast leidsime rohelise kleepsu telefoninumbriga, kuhu helistasin ja järele uurisin. Tädi teisel pool liini küsis mult selle peale: „Kus kohas teie auto on?“ Tere hommikust, seda ma tahaks ise ka teada. Üleüldse oli see umbes sama hea informatsioon kui eelmisel õhtul restoranis teevaliku kohta uurides saadud vastus „Meil on kuuma teed.“ Lõpuks sain pihta, et numbri alla oli märgitud ka aadress, kuhu tädi käskis meil minna. Mis meil muud üle jäi, tavaar kaelas ja ilma vihmavarjuta otsisime siis vähemalt oma kolmveerand tundi vihmases kesklinnas ekseldes seda parkimismaja ning sinna jõudes olime sunnitud maksma 63 eurot (ca 1000 krooni) selle eest, et auto välja lunastada. Öeldi, et olime parkinud kõnnitee peale ja et kõik teised autod olid ka sealt ära veetud. No mida! Paraku ei oska ma aga veel hispaania keeles möliseda, nii et ei hakanud vastu vaidlema. (tegelikult peaks ikka selle mölisemise ka ära õppima) Edasine plaan oli Malagast nii kähku minema saada kui võimalik ning panime Sevilla poole teele.

Üritame vihmases Sevilla vanalinnas oma hostelit üles leida

Sevillas hakkas taas pihta närvesööv parkimiskoha otsimine, millele järgnes veelgi närvesöövam eelnevalt broneeritud hosteli ülesleidmise üritus vanaaegsest kaootiliste tänavatega juudi kvartalist. Esimene pool päevast oli ühesõnaga üsna masendav ja tuju ei teinud paremaks ka see, et paduvihm pidevalt pähe lajatas. Sevillas saime kokku ka täiesti läbivettinute Anni ja Kristiniga, kes olid umbes sama heas tujus kui me isegi. On vist iseenesestmõistetav, et linnas ringijalutamine ja vaatamisväärsustega tutvumine polnud sellisetes oludes just kõige ahvatlevam tegevus ning pärastlõunal maandusimegi lõpuks ühte sööklasisustusega baari maha.

Istusime seal päris kaua, kes sõi, kes jõi (khm, kes siis ei joonud), aga olemine muutus tasapisi üsna lõbusaks. Edasi pidid Ann ja Kristin CouchSurfingust leitud võõrustajatega kokku saama, meie Pauliga ostsime pudeli punast veini ja pagesime oma hostelituppa vihmavarju. Hosteli ainuke hea asi oli see, et ta oli vanalinnas, muus osas aga ei kujutanud endast ei rohkem ega vähem, kui vaestele tudengitele taskukohane on. Iseenesest olevat see vist 19. sajandist pärit kolmekorruseline elumaja, mis on hosteliks ümber renoveeritud.
Meie tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus ära meie voodi ning põrandale kohver. Teoreetiliselt oli seal kapp ka, aga voodi jäi sellele just parasjagu niimoodi ette, et uksi ei saanud lahti teha. Igaljuhul arutasime oma suures voodis lebotades veinipudeli seltsis (aga ainult pudeli, klaase meil polnud) Pauliga igasugused maailmaasjad läbi ja siis juba kutsusid Ann ja Kristin meid sinna korterisse, kus nad ööbisid.
Korteris elasid kaks umbes meievanust ülivahvat reggetüüpi, kes meile viskit pakkusid. Üks õpib psühholoogiks, teine inseneriks, mõlemad rääkisid päris okinaavat inglise keelt. Kuulasime mõnusat mussi, tegime vesipiipu ja hiljem kohtusime ka nende hispaanlastest sõpradega, kes külla tulid. Ühel tüdrukul oli kaasas superarmas hundikoer Santo, kes kiiresti seltskonna hingeks sai.

Eestlased vs Chicos de Regge

Järgmisel päeval ei suutnud me ära imestada, et päike paistis ja soe oli! Isegi meie räämas hostelituba nägi hommikuse päikesesära käes päris nunnu ja romantilne välja. Lõpuks ometi oli karma meie peale halastanud, halleluuja! Eriti suur rõõm tekkis meil sellest, et auto oli seekord oma kohal ilusti alles, mille me kohe esimese asjana hommikul järele kontrollisime.

Päikesepaisteline Sevilla on tõeliselt ilus – käisime maailma suurimas gooti stiilis katedraalis, mis väga sügavat muljet avaldas, nägime ära Kolumbuse haua, jalutasime parkides, sõime kusagil välikohvikus brunchi, kõndisime vanaaegsel kalurikaldal jõe ääres, avastasime erinevaid linnaosasid ning lõpuks maandusime ühe popi plaza peale reggetüüpidega vino dulcet jooma. Vino dulce olevat Sevillale tüüpiline vein, maitselt meenutas väga portveini, millest ma seni küll eriti suurel arvamusel pole olnud, aga see oli täitsa hea.

Õhtul läksid Ann ja Kristin hispaanlastega pidutsema, ent meie Pauliga otsustasime väikese privaatse õhtusöögi ja hilisõhtuse flamenkokontserdi kasuks. Igati hea valik, sest mul õnnestus proovida Hispaania traditsionaalset juustukooki Tio Pepe, mis oi kui hea oli! ning ühes kõige ägedamas vanaaegses kõrgete lagedega baaris oma elu esimene flamencokogemus saada. Sevilla kui flamenco sünnilinn oli selleks muidugi igati ideaalne koht.

Laupäeva hommikul algas teekond Cadizi poole, kus too õhtu pidi toimuma Hispaania üks suurimatest karnevalipidustustest. Enne Cadizisse jõudmist oli kindel plaan läbi käia ka Jerezist, et kaeda sealseid kuulsaid viinamarjaistandusi ja käia läbi veinikeldritest, aga otseloomulikult tuli välja, et nädalavahetustel on need kõik turistidele kinni ning ei näinud me seal mingeid viinamarju, veinidest rääkimata. Cadiz osutus aga üsna armsaks väikeseks linnakeseks. Käisime mere ääres ja niisama linna peal jalutamas; karneval võttis juba päeval hoogu ning kogu linn oli täis igasuguseid geniaalseid tegelasi. Pimeduse saabudes kihasid kõik tänavad vanaemadest ja lastelastest, paarikestest ja sõpruskondadest, pingviinidest ja roosadest nunnadest, Super Mariotest ja kardinalidest, kauboidest ja käsnakalledest, rüütlitest ja printsessidest. Mängiti pilli, löödi lulli ja sai pulli.

Minul oli jube kahju, et meil endil mingeid kostüüme ei olnud, nii oleks saanud ikka täiega traditsiooni sisse elada. Plaan oli Cadizesse ka ööseks jääda ning selle tarbeks olin CouchSurfingu kaudu suhelnud ameeriklase Nikoga, kes oli nõus meid oma tiiva alla võtma. Kuna Niko ise päeval tööl oli, siis ta ütles, et jättis meile garaažiukse lahti, et me sealt võtme saaks võtta ja sisse minna. Kolistasime siis tükk aega seal igasuguste garaažiustega, aga kõik nad olid kinni ja ühtegi võtit me ei leidnud. Õhtul helistasin Nikole ja ütlesin, et seisan ta maja ees ja et tulgu välja, tema aga ütles sellepeale, et ühtegi inimest ei seisa ta maja ees. Oot-oot, sa ju ikka elad Zuloaga tänaval, eks ole? - Jah. - Maja number 3? - Jah. - Cadizes ikka, eks ole??? - Cadizes? Eiiii, ma elan Rotas! Järjekordne möödapanek. Õnneks aga polnud Rota Cadizest väga kaugel ning kuna linnas toimuvate pidustuse tõttu oleks olnud täiesti võimatu endale mingit hostelit saada, otsustasime ööseks sinna ikka kohale sõita. Jõudnud kohale, saime täiesti tasuta ööbida kõigi luksustega suures villalaadses majas. Niko ise oli äärmiselt sõbralik ja soe inimene, ajasime mõnda aega juttu, aga kuna kell oli palju, läksime kõik magama ära ja Niko lubas meil jääda hommikul nii kauaks magama, kui tahame, kuigi pidi ise varakult tööle minema.

Väga pikaks me sinna pühapäeva hommikul siiski põõnama ei jäänud, avastasime Niko maja lähedalt väga ilusa ranna, kosutasime end ühes mereäärses kohvikus krevetiküllase hommikusöögiga ning alustasime siis sõitu Tarifa ehk mandri Euroopa kõige lõunapoolsema otsa poole. Niipalju kui me nägime, siis linnana polnud Tarifa midagi märkimisväärset; käisime korraks mere ääres, kus suurim vaatamisväärsus oli surfarite taustal ilutsev lehmakari, kes ranna peal vabalt ringi jalutas, valvajaks üksnes paar karjakoera.

Siis sõitsime Gibraltarile ehk Inglismaale, kus pidi passi näitama ja kus sai autoga üle lennuraja sõita. Jällegi ei vedanud meil sellega, et sattusime sinna pühapäeval, kus pooled kohad kinni olid ning üleüldse nägi Gibraltar suht õnnetu ja hüljatud välja. Gibraka kuulsa kalju otsa ei hakanud ka ronima, et sealt Aafrikat näha, kuna ise autoga olevat sinna suht keeruline sõita ja pilvise veebruariilma tõttu ei oleks sinna mingi muu vahendiga ka saanud. Aga äge ikkagi, et paari tunni jooksul sai ära käidud nii Inglismaal kui Hispaanias, tehke järele ;) Üleüldse olime me pühapäevaks kogu reisist juba suht läbi omadega, nii et tahtsime lihtsalt Jaéni tagasi sõita. Tee peal aga avastasime aga ühe mõnusa koha – eraldatud pankranniku, hindamatu vaatega Aafrikale, merele ja ranniku peal asuvale linnale. Lisage sinna vanad varemed, mille taha kividele maha istusime, päikeseloojang, vesipiip ja voila! Ongi paradiis.

Taga paremal Gibraltari kalju ja taamal silmapiiril paistab Aafrika

Järgnevad 300 kilti tagasi Jaéni möödusid päris lõbusalt. Coche de la noche, ütleks ma selle peale. Kristin laulis mingeid malevalaule, Ann naeris (kes Anni ei tunne, sellele ei ütle see küll midagi kahjuks), tekkisid mingid arutelud tsivilisatsioonide kadumiste kohta ja oli ühtaegu nii absurdne kui ka tore.

Esmaspäev Jaénis algas sellega, kuidas me Pauliga mõlemad avastasime, kui vaesed me pärast kogu seda reisi oleme. Edasine plaan oli muidugi nii askeetlikult elada, kui võimalik. Õnneks aga sellised delikatessid nagu pasteet, oliivid ja vein on Hispaanias nii odavad, et askeedielu on siin kohati päris mõnus. Esmaspäeva öösel küpsetasin valmis toorjuustu–valgešokolaadi-maasikatordi, millega Pauli teisipäeva hommikul tema sünnipäeva puhul üllatada sain (või noh, kui suur üllatus see nüüd oli, Paul oli juba esimesel hommikul mu ära peidetud šokolaaditahvlid üles leidnud).

Õhtul käisime kihvti sisekujundusega (punased taburetid ja laest nööride otsas alla rippuvad menüütahvlid) Mehhiko restoranis söömas ja näitasin Paulile ära ka teisipäevaõhtute kohustusliku peokoha Morrisoni (iga teisipäev maksab seal õlu ainult 1 euro), aga tookord oli see rahvast nii hullult täis, et ei jäänud sinna pikemaks trügima ja läksime koju ära.

Alhambras

24ndal veebruaril sõitsime kahekesi Granadasse, kus lõpuks meid isegi päikesepaistega õnnistati. Jalutasime üles künka otsa Alhambra juurde, jõime araablaste linnaosas asuvas külluslikult dekoreeritus teterias teed, jalutasime natuke niisama linna peal ringi ja siis tulime tagasi Jaéni, sest mul oli kinnisidee kell 6 president Ilvese vastuvõttu vaadata, eelkõige sellepärast, et mu peretuttav Elo seal kannelt mängis. Juhtus aga see, mis on varemgi juhtunud – ma ei mõelnud sellepeale, et kui siin on kell 6, on Eestis juba kell 7, mis tähendas, et kontsert oli selleks ajaks juba läbi ja mu internetikiirus (või aeglus) ei võimaldanud ka pingviiniparaadi normaalselt jälgida. Nii palju siis sellest plaanist. Õhtul kogunesime teiste eestlastega Anni ja Mirallese juurde kotlette küpsetama ja seltskonnamänge mängima. Tõstsime klaasid ka Eesti iseseisvuse terviseks. Mina jõin sangriat ehk veinileotist, nagu Kristin selle kohta nii tabavalt ütles (pits viina oleks sel puhul sobilikum olnud, ma tean).

Nagu alati, sai meie nädal liiga kiiresti läbi ja Juan Pablo pidi tagasi oma saare peale sõitma, aga sellest ma siin rääkida ei taha. Järgmine kord siis jälle Londonis.

(Ja kõikide heade piltide autoriks selles postituses on muidugi Paul. Rohkem pilte võite näha Pauli orkutist ja küllap panen kunagi Picasasse ka üles.)

Pooltühjus

2010-02-27T10:23:00.003+01:00

Ei mahu pähe, miks ei oska ma olla selline inimene, kes pärast iga head kogemust on saadud elamuse üle siiralt õnnelik, vaid kukun kohe auku sellepärast, et see läbi sai ja et seda enam ei ole? Mis veel hullem, kukun auku seal, kus tegelikult auku polegi. Küllap sellepärast, et ahne olen. Muidugi loll olen ka, niimoodi on ju palju raskem elada, igasuguste imaginaarsete mustade aukude ja pooltühjade klaasidega. Tahan kõike ja kohe ja liiga palju. Ja vahel ma saan selle, aga siis on jälle nii halb reaalsusesse tagasi minna. Reaalsuses on vahel nii palju tühjust. Vihma kallas ja ma unustasin koduteel vihmavarju lahti teha, kuigi ta mul kaasas oli. Vihm oli tol hetkel küll pigem kosutav, aga ikkagi oli selline tunne, nagu keegi oleks kärbsepiitsaga mu hinges putukaid taga ajanud, kui see midagi ütleb. Kas eelmine nädal sadas tõepoolest ka vihma ja mu tuba oli külm ja kohustused olid kuhjunud ja raha oli otsas (näete, tegelikult mu raha pole veel otsas, aga ma juba praegu lasen end muserdada sellest, et ta varsti saab otsa)? Jah, jah, jah. Aga siis oli mu klaas pooltäis, mitte pooltühi. See protsess täiuslikkusest tagasi reaalsusesse ongi alati kõige valusam. Umbes nagu Ryanairiga Lätist Hispaaniasse sõitmine. Tegelikult ma tean, et kohale jõudes on kõik jälle korras. Pooltäis on küll parem kui pooltühi, aga pooltühi on ikkagi parem kui täitsa tühi. Praegu on ta siis kusagil poole peal jälle ja täitumiseni peab nüüd veidi ootama.

Dokumenteeritud esmaspäevaöö

2010-02-17T09:59:00.002+01:00

Aeg: esmaspäev, 15 veebruar, 23.15

Koht: elutuba, Jaén, Hispaania

Liisa: no millist meest sa siis endale tahad?

Stefania: sellist tavalist. Pikka, tõmmut, lühikeste tumedate juustega, ilusat, intelligentset, rikast, täiuslikku ja kes mind väga armastaks.

Liisa: selliseid on jah terve maailm täis.

Stefania: ma ka aru ei saa, kuidas ma teda veel kohanud pole.

Liisa: sa käid vist küll silmad kinni ringi.

Stefania: mis sa homme teed?

Liisa: lähen Corte Inglesi (Jaéni Stockmanni) šokolaadi ostma.

Stefania (vaimustunult): Belllaaaaa, Liiiiisa! Que grande!

Liisa: just-just, ma hakkan torti tegema.

Stefania: mulle, jah?

Liisa: muidugi, kellele siis veel! Ma pean siis koogivormi ka ostma.

Stefania: tegelikult me peaks üldse uued pannid koju ostma.

Liisa: jaa, mitte midagi ei saa nende pannidega teha. Isegi normaalseid pannkooke ei saa meie pannidega teha.

Stefania (kavala naeratuse saatel): Liiiiisa, kas sa just ütlesid „pannkook“?

Liisa (kahtlevalt): võib-olla.

Stefania (muie läheb veel kavalamaks): Liiiisa...

Liisa (šokeeritult): ega sa ometi ei mõtle, et...

Stefania: Jaa, teeme pannkooke!

Liisa: praegu?!!

Stefania: muidugi praegu!

Liisa: hull oled või? Vaata, mis kell on!

Stefania: natukene üksteist läbi kõigest.

Liisa: just nimelt, üksteist õhtul.

Stefania: Liiiiiisaaaaa

Liisa: Ei.

Stefania: Jaa!

Liisa: Eiiiiiiii

Stefania: JAAAAA!!!

Liisa: hmm....no miks mitte.

Köögis.

Stefania: Aga Liisa, kuule, kuidas pannkooke üldse tehakse?

Eneseületamine

2010-02-14T01:24:00.003+01:00

Viimase aja suurim saavutus on see, et sain täna täiesti edukalt hakkama venekeelse(!) dubleeringuga Bridget Jones 2 vaatamisega.

See, et blond ja siniste silmadega hispaanlane Juan on tegelikult Oslo lähedalt asuvast külast nimega Helsingi pärit norrakas, on pakistanlastest kebabikokkadele palju usutavam kui see, et eesti keel polegi sama, mis vene keel.

Ja lumesajueelne omlett pärast pidu koos sõprade ja hispaaniakeelsete Simpsonitega on parim hommikusöök, mis mul siin seni olnud on.

Hombre legendario

2010-02-11T11:07:00.004+01:00

Meil on siin üks täiesti legendaarseks saanud õppejõud, kellest ma varemgi olen põgusalt kirjutanud, ent on aeg talle veidi pikem lõik pühendada, et kui ma seda asja aastate pärast ise lugema peaks juhtuma, oleks mul Hispaaniast ka mingit ülikooliga seotud asja – sest et ma olen siin ju siiski hariduslikel eesmärkidel, eks ole - vahelduseks kõigile neile reisidele ja fiestadele ja siestadele meenutada.

Kui hakata järele mõtlema, siis pole möödunud mitte ühtegi pidu või koosviibimist, kus me teiste filoloogidega tolle õppejõu puistatud pärlite üle pikaks ajaks naerma poleks jäänud (mis muidugi mittefiloloogidest peokaaslastel on kopa suht ette visanud). Tegu on niisiis meie inglise kirjanduse õppejõu Carmeloga, kes inimesena on selline hästi armas, sõbralik ja muhe onu, ent õppejõuna üsna lootusetu. Legendaarseks on ta saanud oma naljadega, mille üle tavaliselt ainult ta ise naerab ning teatud kõnemaneeride ja parasiitfraasidega (don't tell me that!!!) ja muidugi ka oma üsnagi olematu inglise keele oskusega. Näiteks ei tee ta vahet sõnadel he ja she ning meid, välismaalasi, kõnetab ta „You – foreigners!“ (Teie seal – välismaalsed!), mis esialgu üsna ehmatava ja hirmsana tundus, aga lõpuks tuli välja, et me kõik oleme talle meeletult muljet avaldanud, sest me räägime umbes kümme korda paremini inglise keelt kui siinsed üliõpilased ja oskame konstruktiivset kirjanduskriitikat produtseerida, rääkimata sellest, et suudame korralikke ja huvitavaid akadeemilisi tekste kirjutada, mida on isegi „nauditav lugeda“ (vaat mis kõik välja tuleb – kahe aasta jooksul Tartus keset sessi öösel kell neli esseede kirjutamine on end ikka ära tasunud). Minu Joyce'i seminaritöö ainuke miinus olevat olnud selles, et „Mis ülikoolist sa nüüd oled? Tartu ülikoolist? Miks sa siis Reet Soola (TÜ ameerika kirjanduse õppejõud) kirjutatud artikleid oma töös kasutanud ei ole?“ See tuli mulle suht ootamatult, et ta üldse midagi Eestist teab, aga tuleb välja, et TÜ inglise filoloogia osakond on Euroopa akadeemilistes ringkondades päris tunnustatud ja kuulus, kui isegi Hispaania väikelinna ülikoolis teatakse Eestis avaldatud uurimuste kohta rohkem kui ma ise.

Igaljuhul, pärast kogu seda suurt muljeavaldamist, millega ma siin semestrijooksul hakkama olin saanud, olin ma siis üsna pettunud, kui Carmelo kutsus poolaka Ula ja lätlanna Santa endaga väikesele autoreisile Jaéni mägedesse kaasa ning ütles, et võtke siis see kreeka tüdruk Katherine ka kaasa, ta on selline päris normaalne, ja siis see pikk leedu kutt ka ja mind jäeti üldse välja. Leedu kuti all mõtles ta muidugi meie läti sõpra Valerijst, kes tegelikult mitte ühelgi tema kursusel ei osalenud, aga me kõik eeldasime, et ju siis on Valerijs õppejõudude ringkonnas lihtsalt sama legendaarne kui Carmelo üliõpilaste hulgas. Lõpuks nad käisidki siis oma romantilisel mägiretkel ära ning meie eileõhtusel väikesel veini- ja sangriadegusteerimisel jagasid teistega muljeid. Põhimulje oli muidugi see, et kui Carmelo ülikooli ees reisiseltskonnaga kokku oli saanud, siis ta oli küsinud, et mis see pikk tüüp siin töllerdab ja kuhu see pikk blond tüdruk jäi, noh, teate küll, see, kes ka kusagilt sealt teiekandist pärit on. Ja nii tuligi välja, et „pika leedu kuti“ all mõtles ta tegelikult „pikka eesti tüdrukut“ ehk mind. (Ja see on endiselt nii tore ja meelitav, et ma Hispaania standardite kohaselt pikk olen.) Santa ja Ula lohutasid mind sellega, et võib-olla õnnestub mul järgmisel semestril Carmeloga privaatsele autotuurile minna – oh seda rõõmu. Valerijse funktsioon kogu reisi ajal seisis selles, et ta pidi Carmelol nagu lakei järgi jooksma ja tema pea kohal suurt musta vihmavarju hoidma, et ta ometigi märjaks ei sajaks, sel ajal, kui ta tüdrukutele üritas oma kahte Malagas elavat poega meheks parseldada. Neil oli isegi päris naljakas pildiseeria sellest.

Kuna Carmelo lisaks kõigele muule on ka parajalt udu, siis me kõik ootame ikka veel oma eksamitulemusi (selle sama, mille õppimisest ma siin üks öö oma kohvilaksu all kirjutasin), aga arvan, et mul läks see päris hästi. Järgmine semester polegi Carmeloga ühtegi ainet, aga ta pakkus välja, et ta võib mulle alati privaatselt kirjandusest rääkida, kui mul huvi peaks olema. Paraku kardan, et mul ikka nii palju huvi ei ole, et temaga privaatkirjanduskohtinguid pidama hakata.

Muidu läheb siin vaikselt. Suures kirjandustuhinas olen üle pika aja väärt ingliskeelset kirjandust lugenud ja üks õhtu käisime kohaliku filmifestivali raames tasuta kinos ja hiljem tapabaaris (jesver, see kõlab eesti keeles endiselt ikka nii halvasti) õhtusöögil (loe: odava veini kõrvale tasuta toitu söömas). Täna öösel sain neli tundi magada, sest kell kaheksa hakkas ülemiste naabrite igapäevane sõda pihta - tavaliselt alustavad nad ikka natuke inimlikumal hommikutunnil - ja ma ei suutnud enam uuesti magama jääda. Viimasel ajal on nende kaklused ikka päris rämedaks läinud – mööbel lendab ja nende laps nutab ja kisendab ja röögib paaniliselt nüüd juba vähemalt kolm korda päevas, vastukaaluks varasema ühe korra kohta, kui üks kurja, rõveda, vastiku häälega mees tema peale oma kopse lõhki karjub – see mürgel on läbi Skype'i isegi Inglismaale Pauli kõrvu jõudnud, nii et ma tõesti ei liialda siin. Naise röökimist pole enam paar kuud kosta olnud, sügisel trumpas ta mehe ikka üle. Lasi jalga? Lasti maha? Must huumor mustaks huumoriks, aga tegelikult on mul sellest vägivalla all kannatavast lapsest seal ikka väga kahju. See, mis seal korteris toimub, pole kaugeltki mingi süütu vaidlemine. Ent mis ma teha saan?

Ohh, miks ma küll pidin nii vara üles tõusma? Eile öösel leppisime kokku, et täna mingil mõistlikul kellaajal (nii umbes ühe paiku päeval) lähme lätlaste poole hommikusöögile, aga mul on juba praegu kõht nii tühi...

Kas soovid veel süüa?

2010-02-08T14:53:00.003+01:00

Sellele küsimusele, kui seda juhtub küsima hispaanlane, tuleb alati vastata „Ei, aitäh. Mul on kõht väga täis,“ nagu ma paar päeva tagasi Anni käest teada sain, koos muude üllatavate faktidega hispaanlaste kommete kohta. Nimelt on väga ebaviisakas toitu juurde küsida ning veelgi hullem ja ebaviisakam on terve taldrik tühjaks süüa, sest et sellega jätad mulje, nagu sul oleks kõht väga tühi ja et sul pole raha endale ise süüa osta. Kas Eestis pole mitte vastupidi? Kui perenaine sulle midagi pakub, siis on ebaviisakas keelduda, sest sellega solvad tema kokaandeid ja annad mõista, et miski sulle ei kõlvanud? Samas teevad hispaanlased nii, et siis, kui keegi ei vaata, krabavad endale taldriku asju täis ja söövad siis kiiresti tühjaks.

Teine tõde siinse kultuuri kohta tabas mind veelgi šokeerivamalt, kuna vahetult enne siiatulekut olin just kusagilt lugenud, et kui hispaanlane sind endale koju külla kutsub, et siis see on väga tähtis žest ja kutse tuleb kindlasti vastu võtta, sest et ega nad igaühte oma koju kutsuma ei hakka ja sind on tabanud eriline au ja sõprusavaldus. Niisiis olin rõõmsalt senini just nii talitanud, kui sain nüüd teada, et küllakutse kergekäeline vastuvõtmine on ebaviisakuse tipp. Nende jaoks on küllakutsumine lihtsalt suusoojaks ning iga kord tuleb hakata vastu vaidlema ja ettekäändeid otsima, miks sa minna ei saa. Kui küllakutsuja seejärel hakkab järjekindlalt pinda käima, et sa ikka tuleksid, alles siis võib kutse vastu võtta ja külla minna. Seda kõike rääkis mulle Ann kui meist kõige enam hispaanlaste kultuuri sisseelanud eestlane, kui laupäeval muuseumist koju kõndisime. Muuseum ise polnud midagi väga märkimisväärset, püsinäitus oli küll üsna põhjalik ja laialdane, aga igavalt eksponeeritud ning laialt reklaamitud ajutine fotonäitus oli täielik amatöörlik jamps. Ainuke märkimisväärt asi oli üks hiline Picasso originaal püsiekspositsioonis, kuid seda ka mitte tolle joonistuse meisterlikkuse pärast, vaid lihtsalt selletõttu, et ta oli Picasso.

Ent tagasi teema juurde tulles kerisin terve siinoldud poolaasta oma peas läbi ja tuleb välja, et otseloomulikult olen ma neid etiketireegleid rämedalt rikkunud. Pean nüüd hakkama kõvasti pingutama, et endalt näljase ja kombetu idaeurooplase muljet maha pesta.

Sellega pole üllatused veel lõppenud. Eile õhtul ütles üks mu 23aastane hispaanlasest kursavend, et otsib meeleheitlikult püsisuhet eesmärgiga abielluda, sest et ta on juba nii vana ja tal pole enam palju aega jäänud. Kuigi ma ise ja pooled mu sõpradest on ka üsna kindlas ja tõsises suhtes, siis vaevalt et keegi meist on endale kaaslase valinud sellepärast, et „on aeg“ või 22 viimane taks või eesmärgiga lähemal ajal abielluda või ükskõik mis muu sellise jura pärast. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud. Hispaanias on kõik asjad pea peale pööratud.

Ja tuunikalapelmeenid on kõige rõvedam toit maailmas!

Hispaania hommik

2010-02-06T11:55:00.003+01:00

Ärkasin täna hommikul kõige idüllilisemal viisil, mida ette võib kujutada - kardinate vahelt läbi tungiva ereda päikesepaiste ja kõrvalkorterist kostuva akustilise kitarrimuusika peale. Sügisel harjutas kõrvalkorteri muusik viiulit, aga see tal küll väga hästi välja ei tulnud. Ilmselt oli viiuli kitarriga väljavahetamine päris hea mõte tal.

Otsustasin nurgatagusesse poodi hommikusööki ostma minna, ent esmalt suutis üks pisike tühiasi mind hingepõhjani liigutada. Nimelt nägin oma seitsmekümneaastast küürus selja, valgete kalosside, lillelise kitli ja keemiliste lokkidega naabrinaist oma koju tulevale mehele lifti ust avamas (siinsetel liftidel on vaja ise uks lahti teha) ja siis teda rõõmsalt suudlemas. Mis on võib olla ülim tõestus armastuse igavikkulisest kui need harvaesinevad vanapaarid, kes käivad käest kinni või kes ikka veel teineteise naljade üle naeravad või kes iga kord pärast lühikest eemalolekut suudlevad?

Lõpuks jõudsin poodi, möödusin mereandide letist, kus vuntsidega turske kalakaupmees meetripikkuste ja kümnekiloste kaladega kauples ning mõtlesin, et peaks ikka järele uurima, kuidas igasuguseid põnevaid mereelukaid maitsvateks roogadeks moondada, et siinse kalaturu võimalusi ära kasutada. Kuna hetkel aga ühtegi retsepti pähe ei karanud, siis ostsin mingeid pelmeenilaadseid asju, kus aga liha asemel on tuunikala-tomati segu ning seisin kümme minutit pagariäri järjekorras, et endale krabada viimane šokolaadisõõrik ning osta otse ahjust võetud pikk valge saiapäts.

Täna tuleb ilus päev. Pärastlõunal võiks ühest muuseumist läbi käia.

Eile õhtul Agata ja Stefaniaga köögis teed juues ja juttu ajades tuli välja, et nad teavad juba lausa kolme eestikeelset sõna: kuule; (ma ei) viitsi ja tissid. Seda viimast mina neile küll ei õpetanud, ajan kogu süü teiste siinsete eestlaste kaela.

Under Pressure

2010-02-01T01:39:00.003+01:00

Viimane tass kohvi oli ilmselgelt liiast. Olen saavutanud staadiumi, kus silmad on pärani nagu energiajänkul ja sõrmed värisevad ja imelikul kombel pole mul külm ja tegelikult ma tahaks nüüd üldse magama minna, aga kofeiin on oma ülesannet korralikult täitnud. Olen päev läbi oma jääkambris istudes õppinud. Mul oli seljas kampsun, selle peal fliis, jalas villased sokid ja ümber kaks pleedi. Suust tulev hingeaur pole enam muidugi mingi haruldus. Radikat ei taha tööle panna, sest see põletab ära kõik, mis ta ümber juhtub olema, kaasa-arvatud tolmu ja siis on kogu korter kärsahaisu täis. Üleeilne radikaohver oli mu kaks päeva vana vasak suss. Kallis on ka see lõbu.

Mind valdab paaniline hirm, et homme (täna) hommikul magan sisse.

Loodan - nagu kõigi oma eksamite puhul - õnnele ja loomulikule intelligentsile. Võiks ju vedada samalaadselt nagu ühel 11. või 12. klassi kirjanduseksamil (appi kui ammu see oli!!!), kus ma endale Remarque'i pileti tõmbasin. Ma võiks homme ka saada nt Murdochi, Joyce'i, Woolfi, Wilde'i või mõne muu autori, keda ma kas lugenud olen või kes mulle meeldib. Ainult mitte Wellsi, Thomast, Larkinit, Heanyt, Waugh'd, Lord Byronit ja muud sellist jama, palun. Pärast eksamit pean natuke aega raamatukogus järgmiseks eksamiks raamatuid otsima ja peale seda Carrefouri (Jaéni Lõunakeskusesse) sõitma, et end varustada uue paki kohviga, sest tänase eksamiksõppimisega hävitasin oma viimased riismed; värske piimaga, mida minu teada saab siit ainult kahest poest; uute sokkidega, sest mul on kõik kas kadunud, põlema läinud (kuradi radikas) või auklikuks kantud; uute rätikutega, sest pärast dušijärgset kuivatamist läheb neil umbes nädal aega aega, et mu niiskes ja külmas toas ära kuivada, ent ennast pesta on paraku vaja natuke sagedamini kui kord nädalas. Kui ERITI joppab, siis leian lõpuks oma mobiilile tagumise klapi, nii et ma ei peaks enam kleeplindiga kinniteibitud telefoniga lehvitama ja kui ma kohe erakordselt õnnelik olen, siis ma leian superodavad uued kõrvaklapid ka, et ma järgmisest nädalast jooksmas saaksin hakata käima (jooksmas käima - kui põnev ühend), sest ilma muusikata ma suren jooksmise ajal lihtsalt igavusse.

Mis ma tahtsin öelda, oli tegelikult see, et pinge all õppimine on ikka kõige efektiivsem. Pinge all ma mõtlen seda, kui eksamini on jäänud mõned tunnid, nagu praegu. Nüüd mind kummitab see Queeni ja David Bowie laul „Under pressure.“ Ja teil kõigil on juba sess läbi... Ja ma üldse ei tea, miks ma teid selle mõttetu juraga siin keset ööd tüütan. Mõni veel loeb ka...

Triin läheb homme kaheks ja pooleks nädalaks mööda Euroopat ringi rändama, nii et jään ilma oma pärastlõunate ja hilisõhtute ja varahommikute tee-, kohvi- ja veinipartnerist. Ilusat reisi, chica, naudi täiega!

Adios, mis polacos!

2010-01-29T14:11:00.002+01:00

Täna sõidavad Radek, Kasya ja Justyna tagasi Poola. Päriseks. Mis saab siin ilma nendeta?

Kurb on, tühi on.

Eile oli nende ärasaatmispidu. Justyna oli terve õhtu klammerdunud oma hispaanlasest kuti külge, kellega ta viimast õhtut koos sai veeta, Kasya oli õnnelik, et saab tagasi oma poola kuti juurde minna ning Radek üritas oma seitse tundi järjest mehiselt võidelda endale silma ronivate pisaratega ning kallistas igaühte vähemalt viis minutit järjest. Head reisi, sõbrad! Valetame, et kohtume veel. Ei, siiski, loodame.

Valerijs nõudis tungivalt, et saadab mind, Triinu (Trinzat) ja toda külastavat sõbrannat Triinu (Triinit) koju. Asi lõppes muidugi sellega, et kell neli hommikul jõime Victoria pargis pool pudelit rummi ära.

„I can kill with my eyes.“ ütlesin Valerijsele mingi hetk, kui ma millegipärast (loe: sellepärast et ta kuradima tüütu oli!) pahane ja tusane olin ning teda oma mõrvarliku pilguga torkisin, nii et ta ei julgenud mulle lõpuks enam otsa vaadata.

„No, you can't kill. You can just make people to commit suicide with your look.“ vastas Valerijs sellepeale. (See kõlas lihtsalt nii poeetiliselt, et pidin selle endale kirja panema.)

Ludinal, ludinal, ludinal.

Vahepala: Ann ja Miralles lähevad märtsi lõpus koos Eestisse kaheks nädalaks ja Miralles on juba praegu jõudnud end poolsurnuks paanitseda selle õudse hetke pärast, mis teda ees ootab, kui ta Anni vanematega kohtub. Asja ei tee muidugi Mirallese jaoks meeldivamaks see, et Anni isa on kaks meetrit pikk elukutseline sõjaväelane. Mida ma siis esmakohtumisel su isaga tegema peaks? Ikka kaks põsemusi andma jah?

Ava fail: naked thumbs. Ma ei osta endale enam kunagi kindaid. A) ma suudan nad kas alati ära kaotada või B) nad osutuvad nii ebakvaliteetseteks, et hakkavad pärast esimest kandmist igast otsast hargnema.

Tervitused Renéle, kellest muljetades me tema põhikooli klassiõe ehk mu praeguse elukaaslase sõbrannaga Hispaania jaaanuariöös pargipingi peal istudes ühise keele leidsime. Trinza ja Valerijs leidsid samal ajal ka ühise keele. Neil oli juttu millestki taolisest, et Trinzal on kõik asjad pikemad kui Valerijsel. Hmm?

Vaheküsimus: kuidas juhtida emaseid jalgrattaid?

Viimase paari nädala jooksul olen kohtunud ja vestelnud üllatavalt paljude matemaatikutega. Lausa kahega! Mis on täpselt kaks korda rohkem kui mu kahe Tartus elatud aasta jooksul. Esimene neist Stefania matemaatikust õde Fransesca, kes meil siin vahepeal külas oli ning kes on ühtlasi andunud bridžimängija. Oma üllatuseks sain teada, et ka Stefania ise on mänginud Itaalia riiklikus meeskonnas bridži. Nii et Andres, kui külla tuled, siis ega sa siingi bridžist ei pääse. Matemaatik number kaks, Triini, on Treffnerist võrsunud matemaatiline statistik-analüütik või midagi sellist. Värskendav on ikka reaalalade inimestega ka aeg-ajalt suhelda. Hoiab mind ennast ka natuke rohkem maa peal. Ent avastasime Triiniga kahepeale, et lõppude lõpuks oled sa hea, osav ja edukas ikkagi ainult selles, mis sulle meeldib, mida sa mingi teatud loomuliku andega valdad ja peaasi: mida sa naudid. Heureka!

(Meenutus minevikust: pig's language in a jar.)

Minule meeldib keel. Mulle meeldivad erinevad keeled, nende kõlad, nende aktsendid, nende semantilised ja süntaktilised eripärad; see, kuidas nad ajast ja kohast ja kasutajast sõltuvalt muutuvad ja kohanduvad ja arenevad. Mulle meeldib see, et siin Hispaanias olen ma lingvistika vallas täiesti ilma akadeemilise pingutamiseta niipalju targemaks saanud kui mingi keeleteaduse kurus mulle iialgi annaks ja et täiesti suvalisel hetkel täiesti suvalisel peol võin ma leida end viie eri euroopa keele võrdlevas analüüsis mingeid põnevaid tulemusi avastamas (mis küll tihtipeale pärast pidu enam meeles ei ole). Vahel viskab küll see walking dictionary funktsioon, mida paljud minus kui filoloogis iseenesestmõistetavaks peavad, üle, aga no pasa nada. Mul on mu kunst, kuhu põgeneda saan.

Epiloog: Kuna mul on püha plaan alustada täna õppimist esmaspäevaseks kirjanduseksamiks, kus pidavat olema 40 eri eksamivarianti, siis ma olen üsna kindel, et leian kõikvõimalikku muud tegevust. Näiteks peaks köögi ära koristama või põrandaid pesema või seda blogi kirjutama või Barcelona pilte vaatama, millest osad on nüüd üleval SIIN, või niisama internetis passima või kusagile tapa's baari maanduma või ujuma minema... Viimast vast siiski mitte, eriti pärast üleeilset kogemust, kus ma Triinult laenatud roosade ujumisprillide ja täiesti mittesportliku ujumiskostüümiga nelja musklis mehega ühe raja peale suplema olin pressitud. Kolm neist olid mu peale hirmus pahased, sest ma jäin neile pidevalt jalgu, ent neljandal tüübil polnud midagi selle vastu, et minust 20 sentimeetrit tagapool ujudes mu perset jõllitada. Nii et peab vist täna ikkagi õppimise kasuks otsustama. Ent arvan, et pärast Pilvi kirjanduseksamitest saadud karastust ei suuda enam ükski hispaania Carmelo mind murda.

BARCELONA

2010-01-26T09:51:00.006+01:00

Chica de Jaén con amigos neli päeva maailma kõige šefimas linnas ehk lombaka seiklused Muinasjutumaa unenäos.

Barcelona on tõeline suurlinn, ent ometi on tas midagi, mis teeb ta erinevaks kõigist teistest Euroopa suurlinnadest. Linnapilt ise on juba täiesti uskumatult kihvt – see on Hispaania, ent samas kõigi nende euroopalike elementidega, mida ma Andaluusias olles igatsen: seal on meri, rand ja mäed; seal on kihvtid laiad tänavad; seal on palmidega ääristatud alleed ning samas ka üsnagi põhjamaise loodusega avarad pargid; seal on palju (põnevaid) inimesi, erinevaid kultuure, erinevaid keeli; seal on moegurusid ja lihtsalt gurusid; seal on kunsti ja disaini, arhitektuuri ja kultuuri ning hommikuni kestvaid pidusid igale maitsele. Ning meie olime piisavalt kavalad, et täiesti minimaalse eelarvega sellest kõigest viimast võtta!

Maailma kõige rotim hostel ever??

Paar päeva enne sõitu otsisime netist välja kõige odavama hosteli, mille leida suutsime ning otsustasime selle kinni panna ainult neljapäeva ja reede ööseks, mis sest, et pidime Barcelonas olema kuni pühapäeva hommikuni. Lugedes varasemate hostelikülastajate kommentaare, siis meile jäi küll mulje, et see on vast midagi Patarei vangla sarnast, aga otsustasime, et vaeste tudengitena ei hakka püssi põõsasse viskama ning elame need kaks ööd kuidagi üle. Kui lõpuks Barcelona kesklinna peatänava La Rambla kaugemast otsast maja number 84 juurde jõudsime, siis minu esimene mõte oli, et see ei saa küll meie hostel olla – see nägi selleks lihtsalt liiga kihvt välja: vanaaegne maja ägedate rõdude, šefi old-school lifti ja nikerdatud käsipuudega treppidega. Retseptsioonis oli keegi jumalast tšill kutt, kes meile võtmed ja voodilinad andis ning meiega perfektses inglise keeles suhtles. Olime oma viiese seltskonnaga (neli eesti tüdrukut + üks läti poiss) kuueses toas, kus küll mitte kui midagi peale kägisevate naride ei olnud, aga vannituba oli super ning korrus allpool oli ka köök, kus sai ise süüa teha ja niisama tšillida. Esimesel õhtul me sinna väga kauaks muidugi ei jäänud, vitsutasime Triinuga oma kaasavõetud pakisupid õhtusöögiks sisse ja jalutasime mööda kuulsat elust kihavat La Rambla tänavat Kolumbuse kuju juurde, kes näpuga Ameerika poole näitas ning paari meetri pärast leidsimegi end juba väga mõnusast jahisadamast, kus mere ääres pingi peal istudes jalgu puhkasime.

La ciudad del arte

„It's like a dream in a fairytale!“ õhkas Triin, kui me reedel lõpuks Gaudi parki sattusime. Enne seda olime veel kesklinnas uudistamas käinud kahte kuulsat Gaudi maja ning kohustuslikku vaatamisväärsust ehk maailma ühte põnevaimat kirikut La Sagrada Familiat. Valerijs lisas, et Barcelona ei oleks Barcelona ilma Gaudita ja küllap on tal õigus. Gaudi oli 19 - 20ndal sajandil tegutsev kuulus arhitekt, kes juugendi, sürrealismi ja gooti stiile miksides maailma kõige ägedamaid hooneid ja parke disainis. Need on ornamentidest väänlevad, kirevad ja värvilised, uskumatu fantaasia ajel ehitatud majad. Gaudi disainitud park Park Güell oli kusagil künka otsas ning sinna pidime sõitma tänavatel asuvate eskalaatoritega - päris mugav, eks ole, aga tõus üles künka otsa on tõesti nii järsk, et mingi paarikümne meetrine jupp, kust pidime ise üles ronima, võttis juba lõõtsutama küll. Esmalt istusime parki ühe rõõmsa kitarri mängiva hipi lähedusse maha ning ladusime välja kaasaostetud piknikukraami. Ostsime enda meelest täiesti tavalisi asju, ent hiljem järele mõeldes tuli meil kokku väga hispaanialik sööma: jamon serrano, juust, tuunikala, salat, croissantid, oliivid ja mida kõike veel ning kõhu sai väga mõnusalt täis. Ilm oli super ja tuju veelgi parem: lebotasime seal päikese käes päris kaua, jõime õlut ja elasime kaasa südamekujuliste päikeseprillide ja kitarriga varustatud veits hullumeelsele hipile, kes Johnny Cashi ja muid rokilugusid jauras. Kui lõpuks viitsisime end püsti ajada, avastasime, et see park oli nii tohutult suur ja kihvtilt ära liigendatud, et seal oli umbes viis muusikut veel, kes oma annet turistidega jagasid. Ent põhilised selle pargi juures olid ikkagi need piparkoogimajakesed, mosaiikidest kokkupandud sürreaalsed kujud, trepid, tunnelid ja käigud, selle kõige keskel Gaudi enda majamuuseum (millised toolid, millised peeglid, milline voodi!) ning kogu kupatus jättis tõepoolest mingi kauge muinasjutumaa mulje.

Barcelona on üleüldse üdini kunstikeskne linn: seal on tänavad, mis on otsast lõpuni täis moodsa kunsti galeriisid; üks lõik La Ramblal oli pühendatud Auguste Rodini skulptuurigaleriile; teine lõik „elusskulptuuridele“, kes on end täiesti geniaalselt suutnud end ära maskeerida, aga eks nende funktsioon jääbki pigem turistirahakottide tühjendamise tasemele. Üleüldse on Barcelona kesklinnas sadamiljonit muuseumit pühendatud erinevatele ajastutele ja kunstnikele ja kunstivormidele. Meil õnnestus käia ära Dali muuseumis Figuereses, mis on väike väga armas linnake Barcelona lähedal ning ühes Gaudi majas toimuval Maillol'i skulptuurinäitusel. Dali muuseum jättis muidugi unustamatu mulje, kuna kogu maja ise on üks suur sürreaalne objekt ning pealegi veel Dali enda kujundatud. Natuke kahju oli sellest, et enamikke tema kõige kuulsamaid töid seal üleval ei olnudki, ent need, mis olid, olid muidugi täit tähelepanu väärt.

Alla 18aastastele ja nõrganärvilistele lapsevanematele mittesoovitatav:

Erootikamuuseum, mille sissepääsupileti osas ei jäänud keegi meist mõtlema, et kas tasuks 8 eurot kulutada või mitte.

„Okay, I've seen enough culture. I don't want to do anything deep now.“

„Let's go to the museum of erotica then... It shouldn't be too deep... Or, on the other hand, it might be the deepest of them all...“

Kollektsioon erootikamuuseumis oli tõepoolest väga deep. Seal olid väljavõtted Kama Sutrast, sai tutvuda selliste Vana-Kreeka vaasimaalingutega, millest kunstiajaloo tundides tavaliselt vaikitakse, sai süveneda 17sajandi Jaapani pornosse (öäkk!), primitiivrahvaste puust(!) nikerdatud dildodesse (nobody needs that much), 19 sajandi Saksa tsirkuseerootikasse ning igasugusesse pornosse veel, mis mul praegu enam meelde ei tule. Hiina parfüümipudelite dekoratsioonid ja transvestiit- ja sadomaso Barbiede sektsioonid olid ka päris huvitavad. Veel olid seal 1950ndate Playboy kaanepildid ning Ameerika sigarettipakkide nilbed maalingud. Huvitav oli ka saal, kus keskseks eksponaadiks oli mingi rauast kettide ja igasugu kolakatega varustatud pink, mis mulle esimese muljena meenutas piinapinki, ent mille nimi tegelikult oli Naudingute Tool ning unustamatu on ka videosaalis näidatud 1926(!) aastast pärit erootikafilm, mille peale me kõik kõhud kõveras lihtsalt naersime.

Pärast muuseumikülastust olid meil kõigil kõhud tühjad – as always after erotica – ning läksime üle tee asuvale hiiglaslikule turule. Vau! Seal oli lihtsalt KÕIKE! Kilomeetrite pikkused mereandide letid täis elukaid, keda ma pole elu sees varem näinud, mõned neist veel (pool)elus; hurmavalt lõhnavad singi- ja juustuletid; sülge jooksma panevad šokolaadikommidetornid ning kirevad puuviljavirnad... Ent kuna see asus siiski La Ramblal, siis hinnad olid erinevalt enamikest maailma turgudest mitte odavad vaid megakallid, nii et me ei jäänud sinna kauaks endale isu tekitama, vaid asusime mõnda odavamat söögikohta otsima.

Kõik teed viivad jazzini

Kui me neljapäeva õhtul oma kolmandasse baari õlut jooma maandusime, mängis seal ülimõnus popjazz muss ning seal me otsustasime, et järgmine õhtu läheme kindlasti ühte jazziklubisse, mida me ennist märganud olime. Ajasime juttu ja oli mõnus; nautisin seda, et reisin nii mõnusa seltskonnaga, eriti arvestades seda, et kõik me olime vägagi kunstigaleriide ja jazzi teemas sees. Järgmine päev kusagil metroopeatuses rongi oodates (Barcelona metroo on kusjuures samuti väga äge) hakkas ka seal lambist eriti mõnus jazz mängima ning siis me mõtlesime, et kohe kindlasti peame selle jazziklubi ikka üle vaatama. Ning lõpuks, laupäeva õhtul vedasimegi end jazziklubi juurde kohale. Sissepääsu juures seisis väga võluva välimusega neiu külalisteraamatuga ning pakkus meile poole odavamad piletid, kuna kontsert oli juba pool tundi tagasi peale hakanud. Läksime sisse, musta pintsakuga kelner juhatas meid lauda ning istusime maha. Klubi oli väike, peen ja hämar, seinte peal olid suured jazzimotiividega maalid ning lava peal jammis neljane seltskond klaveri, trompeti, trummide ja kontrabassiga jazzi mängida. Tellisime pudeli valget veini, mida samuti üsna esmaklassiliselt serveeriti ning nautisime kontserti. Tol hetkel ma mõtlesin, et see pole mitte ainult mu elu parim reis, vaid elu parim päev!

Kui nüüd lõpuks jõuda mitte kunstikultuuriliste vaatamisväärsusteni, siis tuleb ära mainida Barcelona olümpiastaadion, kus laupäeva hommikul käisime ning kus ma hardunult Eerika Salumäele mõtlesin, ning jalutuskäik mere ääres reede pärastlõunal. Sumpasin läbi liiva ikka vee äärde välja ja panin näpu lainesse. Vesi tundus olevat soojem kui õhk ning mõnusalt soolane nagu Vahemeri ikka.

Raha pole? No pasa nada!

Olime küll naeruväärse hinnaga lennupiletid saanud, kõigest 4 euroga edasi-tagasi, ent mis kohapeal peale hakata, kui raha napib? Esiteks avaldus meie nutikus selles, et enamikes metroojaamades käisime ühe piletiga mitmekesi väravatest läbi, millega nii mõnegi väärtusliku euro kokku hoidsime, ent võrreldes järgnevate kokkuhoidudega polnud see veel midagi. Laupäeva pärastlõunal läksime siestale jahisadama kandis olevasse baari nimega Traveller's Port, kus Triinu ja Anniga juba neljapäeva õhtul käinud olime. See oli mingi inglise või iiri sadamapubi, kus kitšilangemist oli suudetud isegi natuke vältida ning seega jättis endast üsnagi eheda mulje. Isegi teenindajad olid inglased ja üleüldse oli seal väga mõnus olemine. Laupäeva pärastlõunal oli see praktiliselt tühi, nii et hõivasime endale ühe suure mõnusa diivani, leidsime laia aknalaua pealt hunniku flaiereid, tasuta sissepääsmeid klubidesse ja igasugu muid voldikuid, tellisime endale esimesed õlled ja jäime biitleid kuulates sinna tunniks-paariks tšillima. Ühe voldiku vahelt leidsime flaiku, millega seal samas pubis tasuta õlut sai küsida. Baarmen muigas selle üle, et me oleme esimesed kliendid, kes selle sealt üldse avastanud on ning serveeris meile mõnuga värsked õlled. Tegime plaane ka samaks õhtuks, sest laupäeva ööks polnud me raha kokkuhoiu mõttes hostelit kinni pannud. Mida siis öö läbi teha? Pidutseda muidugi! Kuna kusagile kesklinna baari ei tahtnud väga raha laiaks lööma minna, siis otsustasime osta poest midagi juua ning end hostelisse siiski sisse smuugeldada ning hosteli köögis peole minemiseni süüa-juua ja end valmis sättida. Lõpuks leidsime hosteli teise korruse köögist (me ise olime salaja tsillinud kolmanda korruse „out of order“ köögis, kus peale meie ja ühe prantslaste seltskonna kedagi ei olnud) mingi kamba purupurjus lätlasi ja kurat teab mis rahvusi veel. Üks itaallane pakkus meile viie euro eest pileteid klubisse, kus muidu oli sissepääs 20 eurot. Kui ta meile piletit näitas, siis me avastasime, et olime sealt tasuta õlle klubist enne täpselt samad piletid kaasa võtnud. Itaallane ütles selle peale, et see pilet, mis meil oli, ilma allkirjata ei kehtinud ning tegi saatusliku vea, et näitas meile seda allkirja. Kui ta selja pööras, siis ma muidugi võltsisin meie piletitele kärmelt sama allkirja taha ja ega see midagi keerulist ei olnud, kuna see oli suht kuueaastase poisi tasemel soditud kritseldis ning läksimegi tasuta peole, mis muidu maksis 20 eurot. Minu ainuke probleem oli selles, et elegantselt disainitud pileti peal oli kirjas dresscode: elegant. Muidugi polnud meil ränduritel mingeid elegantseid riideid kaasas, eriti mul, kes ma kolm päeva olin käinud oma tanksaabastega, mis mu päkkade alt vere olid välja hõõrunud ja millega ma nagu Quasimodo mööda Barcelona võluvaid tänavaid ringi kooberdasin. „Elegant, yes. I'm a fucking bloody elegancy itself with my fucking bloody feet in my fucking bloody boots“ rõkkasin üle Barcelona teel linna kõige elegantsemasse klubisse. Klubi ukse taga oli poole tänava pikkune järjekord end viimseni üleslöönud pihvidega ning nurga taga vastu seina kusevate Armani pluusides noormeestega, ent lõpuks avastasime, et oli veel teine järjekord ka, kust siis kutsete või noh, tasuta piletitega inimesed sisse said. Mitteelegantsuse pärast meid igatahes turvad välja ei visanud (äkki võlus neid meie loomulik ilu?) ning saime lõpuks sisse. Klubi ise oli väga suur ja päris lahe, ainult et ühestki kolmest saalist ei tulnud minu maitsele meeldivat muusikat. All põhisaalis tuli hip-hop/räpp/r'n'b, teise korruse ühes otsas tuli trance/techno, kust me kohe kaarega eemale hoidsime (Liisile oleks meeldinud!) ning teises otsas retro, mis oli põhiliselt täpselt sama mis Illusioonis või Sal y Pimientas, nii et see oli nii äraleierdatud kui äraleierdatud saab olla. Ega me kaua ei saanudki seal olla, sest varsti pidime minema lennujaama bussi peale ning kell seitse juba lennuki peale istuma.

"What if we're so drunk that we'll miss our plane?" - "No pasa nada!"

Aga ei jäänud lennukist maha ning jõudsime Jaéni, täiesti teistsugusesse Hispaaniasse ilusti tagasi. Valerijs oli korra varem ka Barcelonas käinud ning tema Facebooki Barcelonale pühendatud album kannab nime „I left my heart in Barcelona“. Kui ma seda pealkirja esimest korda nägin, siis ma mõtlesin, et no mis pagana sentimentaalsus nüüd ühe 25aastase noormehe poolt see veel on. Mina jätsin, küll mitte tahtlikult, Barcelonasse oma Londonist ostetud kindad; täiesti vastu oma tahtmist natuke nahka ja verd oma taldade alt ning absoluutselt vabatahtlikult oma südame ka. Õnneks jäi mul seal veel nii palju põnevaid asju tegemata-nägemata, et ma lihtsalt pean sinna tagasi minema! Läheks kas või kogu eluks.

PS. Paari päeva jooksul panen Picasasse reisipilte ka.

nii-nii

2010-01-20T11:18:00.002+01:00

2010 Hispaanias on seni ikka väga rahulikult minu jaoks alanud ning vahepeal on tunne, et siin on liigagi rahulik, häirivalt rahulik. Võib-olla on mul lihtsalt kontrastiks mälestused ja selle blogi näol ka kirjalikud tõendid igasugustest hulludest pidudest ja põnevatest seiklustest, mis mind pea mu esimesel päeval siin saatma hakkasid. Nüüd tundub, et uus ja põnev oleks läbi ja on alanud tavaline, reaalne elu. (Loe: rutiin ja igavus.) Seda süvendab muidugi ka see, et mu suured reisiplaanid lähitulevikus sunnivad Jaénis olles rahakotti kapinurgas peidus hoidma ning seega olen ise igasugu pidusid ja väljaskäimisi vältinud. Nädalavahetuse ainuke meenutamistväärt osa oli vast laupäeva õhtu, kui me Triinuga kahekesi pool Jaéni läbi jalutasime eesmärgiga minna jaanitulele. Jah, te lugesite õigesti: keset jaanuarit teevad hispaanlased siin jaanituld - pannakse püsti suur lõke, pered ja sõbrad kogunevad kohale, juuakse õlut, kusagil tümpsub mingi süldimuusika ja kõik on rõõmsad. Midagi erilist seal niisiis vaadata ei olnud, aga hea oli lihtsalt jalutada ja saada tagasi see tunne, et Jaén ikka pole päris pommiauk. Natuke nagu on ja natuke ei ole ka. Pigem ei ole.

Esmaspäeval kell 19.30 algas meil hispaania keele eksam, mille mina lõpetasin natuke pärast poolt kümmet õhtul esimesena viiest viimasest kirjutajast. Ma muidugi ajan absurdse eksamikirjutamiskellaaja kaela selle, et see mul täiesti-täiesti pekki läks. Tagantjärele piinlik mõeldagi, missuguseid põnevaid grammatilisi vorme ma sinna lünkadesse sisse surusin. Küllap saab Sergio kõva kõhutäie naerda või siis pettunult pead vangutada, et mis selle tubli Liisaga nüüd juhtunud on. Las naergu. Terve kursus oli nii igav ja mõttetu, et kuul pähe - täiesti vastupidine meie superkihvtile intensiivkursusele septembri alguses. Tuleb välja, et ükski õppeaine ikkagi pole siiski ainult õpetaja karisma vastutusel, vaid õpetaja ja õpilaste koostöös, mis sellesemestrilise suure grupiga väga hästi ei toiminud. Loodan, et järgmine semester saan uue õpetaja või saan kihvtimasse gruppi.

Pärast eksamit kõndisime mõnda aega Yao (Togost) ja ühe sakslannaga, kelle nime ma ei mäleta linna poole ning leppisime kokku, et Ann kui semiprofessionaalne salsatantsija hakkab mulle ja Yaole salsatunde andma ning siis lähme kõik koos lõpuks sinna salsaklubisse, millest ma siin juba kuid heietanud olen. Selle mõttega läksime eksamilõppu tähistama Jaéni parimasse (ja ilmselt ka odavaimasse) kebabiputkasse, kus araabia võileivakokad üritasid blondide välismaalastega jutu peale saada. Kusjuures see suurepärane kebabiputka asub praktiliselt Burger Kingi kõrval, aga ma tõesti ei saa aru, kes tahab Burger Kingi ülehinnatud burksi osta, kui sellise taevaliku araabiapärase käki sealtsamast kõrvalt vähemalt poole odavamalt saab. Toiduga varustatud, läksime edasi Santa ja Valerijse juurde Barcelona koosolekule, ent kuna nad olid äsja naasnud Põhja-Aafrika kolkalinna reisilt, siis enamik õhtut möödus teed ja kohvi juues Aafrika üle muljetamisest ja suveniiride näitamisest. Sealt saab ikka päris hea hinnaga maailma kihvtimaid nahkkotte osta, rääkimata igasugu põnevalt lõhnavatest vürtsidest-ravimtaimedest-jms. Tahan ka, tahan ka!

Eile ärkasin üles mind üdini valdava mõttetuse, lootusetuse ja feiluri tundega. Üleeilne eksam oli täiesti persse läinud ning ma olin nii väsinud, et ei viitsinud end oma ainsasse hommikusse loengusse kohale vedada, mis süvendas veelgi minu saamatuse tunnet. Meilisin poole päevast emaga ning ühes kirjas ütles ta mulle sellise elutõe, et sõprus on elus kõige tähtsam, kõik muu on vähemtähtsam. Nõustun täielikult! Kõik muu tuleb ja läheb, aga tõeline sõprus jääb. Sõprade Kaisa ja Liinaga msnis rääkimine tegi tuju lõpuks päris heaks. Pärastlõunal läksin sõber Triinuga üle tee asuvasse ujulasse ujuma. Päris mõnus oli, kuigi tunnen, et tunniajasest ujumisest ei saa ma päris sama laksu kätte, mis 30-40 minutilisest jooksmisest. Samas lõõgastusspordina sobib mulle hästi. Või kui ma kiiremini ja parema tehnikaga ja üldse ilma puhkamata ujuks, oleks ka teine asi.

Õhtul tuli sõber Martina meile külla pannkooke küpsetama. Esimesed kolm kõrbesid küll panni külge kinni, aga järgmised olid täitsa head. Istusime vähemalt keskööni koos, ajasime juttu ja oli tore. Just nagu vanasti.

Ja nüüd päeva parimad uudised: 1) sõbrad Kärt ja Helen tulevad mulle 28.03 – 04.04 siia külla. Vahetult pärast selle väljakuulutamist sain teada, et Agata plaanib täpselt samal ajal siia oma itaalia sõbrad kutsuda. Aga kuna need sõbrad on tal juhtumisi meessoost, siis ma arvan, et noh – madratseid saate ju omavahel jagada :D

2) Sõber Kätlini anekdoot (mälu järgi): Krokodill otsustas oma nime Krokoks muuta. Kroko ema küsis sellepeale: mis siis tillist sai?

PS. Täna peame ilmselt öö veetma Granadas, kus on üsna tõenäoline, et Mirallese sõber Miguel meid kusagile peole tarib. Ent ülehomme, ent ülehomme!!! BARCELONA baby!

mjuusik

2010-01-17T15:23:00.003+01:00

Sandra blogist leidsin lingi ülikihvtile internetiraadiole: http://kohviradio.com/ Super!

PS. Chalice "Minu inimesed" - minu inimesele: kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed.

peata panek

2010-01-16T21:24:00.002+01:00

Facebookis lisas mind sõbraks keegi poolakas nimega Beata Panek.

luuleluul

2010-01-16T18:20:00.005+01:00

mis võiks olla suurem kink

kui luulekogu autorilt?

suurem sõprusavaldus

kui sisemaailma saladus?

siin külmetan, su ridu loen

mil teispool seina sina juba uusi lood

neelan mõtteid, neelan sõnu

neelan kurbust, valu, armastust ja mõnu

see pole mitte kade võistlus

ega tühi pretensioon,

vaid siiras austusavaldus

ja inspiratsioon

Enamjaolt on luulekogu luuletused pealkirjata, ent kui mina saaks valida, siis sellele paneks nimeks "Pohmell" ja samastaks endaga.

Migreen ja ibuprofeen -

vanad sõbrad mõlemad.

Endale jälle kohvi teen,

kuniks mõtted põlevad.

Põletan nad kõik

nagu mõttetu makulatuuri

Silmist peegeldub must laik,

tuhk lendab vastu tuuli.

Viskan mündi üle õla

ning vaatan tagasi.

Suitsuvine hääletu kõla

viib nüüd vaid ainult edasi.

- Triin Eamets

Päike paistab

2010-01-15T13:32:00.000+01:00

Lõpuks lajatas mulle jälle pähe, miks mulle Hispaania nii väga meeldib. Õigemini, mulle ei lajatanud MIKS, vaid, ET. Seda tunnet, mis mul siin olles hinge poeb on vist võimatu sõnadesse panna. See lihtsalt on. Mingi õigsuse tunne, mingi rahulolu tunne.

Ei oska küll midagi konkreetseks näiteks tuua, mis selle tunde jälle esile kutsuda võis. See ei ole sellest, nagu Jaén oleks mingi Lõuna-Euroopa paradiisilinn, sest seda pole ta kaugeltki mitte. See pole ka mingi üleüldine õhkkond siin, sest tean, et teistel siinsetel eestlastel ei ole selle kohaga päris nii tugevat connectionit tekkinud, nagu minul. Midagi väga isiklikku on vist minu ja Hispaania vahel.

Samas ajan ma võib-olla niisama mingit suurt ja keerulist mulli, sest tegelikult on sel nädalal päris palju huvitavat ja vahvat juhtunud, mis väga otseselt tuju heaks teevad ning mingeid enigmaatilisi põhjusi polegi vaja otsida. Näiteks see, et juba oma esimesel päeval siin sain jälle kahe uue hästi toreda inimesega tuttavaks. Miks on küll nii raske näiteks Eestis võhivõõraste inimestega kohtuda, vestelda, sõbraks saada, ent siin nii tavaline ja igapäevane ning kogu protsess ei hõlma endas ilmtingimata alkoholist saadud julgust? Mõlemad uued tuttavad on hispaanlased, üks neist mõnusa huumorisoonega andunud lingvistikaspetsialist, kelle suurimaks kireks on prantsuse naised; ning teine noormees, kes on üle poole oma elust veetnud USAs ja Kanadas ning sekka elanud ka Pariisis ning nüüd naasnud oma juurte juurde Hispaaniasse. Teoreetiliselt olen neid mõlemat teadnud juba oktoobrist saadik, ent vaat mis kõik võib välja tulla, kui lihtsalt öelda kellelegi „Hola“ ning avastada juba esimese vestluse käigus niipalju põnevat inimese juures, kellest seni oled vaid ükskõikselt mööda kõndinud.

Kindlasti teeb siinolemise paremaks ka see, et Stefaniaga saame nüüd jälle ülihästi läbi. Kohe, kui tagasi jõudsime, võttis ta meid ülisoojalt ja südamlikult vastu, tegi meile süüa ning oli isegi meie voodid ära teinud, sest aimas, et me võime väsinud ja näljased olla. Kodus on täiesti harmooniline ja mõnus õhkkond praegu, täpselt selline, nagu päris alguses, kui võisime end pikaks ajaks jutustama unustada ning hiljem naerad nii, et pisarad silmis. Küllap tuli see kolmenädalane puhkus korterikaaslastest meile kõigile kasuks.

Ilmselt parandas mu tuju ka see, et mu seminaritöö ja eelmise poolaasta jooksul tehtud kirjandusanalüüsid olid mu õppejõule väga sügavat muljet avaldanud, mille ma üleeilse täiesti spontaanse ja ootamatu seminaritöö kaitsmise ajal teada sain. Hea tunne on teada, et peale suure elunautimise olen ma siin intellektuaalselt ja akadeemiliselt ikka ka millegagi hakkama saanud.

Ning lõpuks eilne kotletiõhtu Anni ja Mirallese juures. Miski pole mõnusam kui toredate sõpradega kooskokkamine ja jutuajamine. Meie pooleksperimentaalkotletid, ahjukartulid ja tomati-kurgi-hapukooresalat tulid päris hästi välja ning viisid isegi hispaanlastel keele alla.

Kuidagi paradoksaalsena tundub see, et Eestis olles tundus mu Hispaania elu nii kaugena, ent ometi nüüd, siin tagasi olles, harjumas uuesti siinsesse rütmi, paistab jälle Eesti elu nii uskumatult kaugena. Mõlemas kohas on hea ja kodune olla. Kummastki kohast ei taha ma tagasi teise minna, ent kui olen lõpuks läinud, on seal teises kohas täpselt sama hea, kui eelmises, mis sest, et – nagu elu on näidanud - reaalselt ühest kohast teise saamine on una mierda! Aga alati olen ma pärast igasugu seiklusi kohale jõudnud, oma seitsme maa ja mere taha, olgu selleks kohaks siis kas Eesti või Hispaania. Mõni inimene ei leia võib-olla terve elu jooksulgi ühte kohta, seda „oma kohta“. Mul on siis vist hullupööra vedanud, et mul on neid kohti lausa kaks.

Tagasi

2010-01-12T22:32:00.000+01:00

Üks klišeeküsimus: miks on alati nii, et kõik head asjad mööduvad nagu silmapilk ning halvad asjad ei saa ega saa läbi? Mu kolmenädalane Eestisviibimine sai nagu naksti läbi ning mu kaks päeva tagasireisimist venis nagu karkudega tigu, ent ometi sai nende viimaste pikkade tundide jooksul kusagil transpordivahendis loksudes või ootesaalis passides kogu jõuluaeg läbi seeditud ning tehtud uusi utoopilisi plaane.

Eredamalt jäid meelde esimesed päevad kodus, koeraga hiiglaslikes lumehangedes möllamine ja hiljem saunalaval ülessoojenemine; isa keedukartulid smooritud liha kastme ja hapukurkidega; Pauli ja oma emaga köögilaua taga asju arutades ema enda tehtud vaarikapuskari mekkimine ning muidugi jõulud, kus mu isa suutis mind hingepõhjani üllatada – kui mitte öelda šokeerida - sellega, et luges (küll kohmakalt) meile Marie Underi luuletusi ja jõi minuga Calvadost, mille ema oli ostnud selleks, et ma saaks ikka sajaprotsendiliselt aru, millest Remarque kõigis oma raamatutes kirjutanud on. Ka Sindispaa protseduurid (mis enamjaolt koosnesid lõputust söömisest ja jutustamisest) tüdrukutega olid mõnusad, nagu ka õhtud Tartus Kärdi; Liisa ja Matsi ning Katriini ja Jürgeni pool. Klassikokkutulekul sai üle pika aja pea et kõiki klassikaaslasi näha ning „max gossipit“ aretada ning hiljem üritasime ka „bailatada“, aga Bravo ei imponeerinud kohe kuidagi. Teiste Pärnu sõpradega oleks tahtnud rohkem kohtuda, aga nagu lõpuks paraku välja tuli, siis ei suutnud ma piisavalt oma aega Pärnus viibimisele pühendada, nii et see on täitsa mu enda süü. Samas need vähesedki ja paljuski spontaansed kohtumised olid ju vahvad. Aasta viimane päev algas Tartu vaksali perroonil sõpradega kohtudes ning läks edasi vahva rongisõiduga pealinna, kus sai mu reisi ainuke kultuurne asi ehk Kumu külastus ette võetud ning hiljem sai veel kinno Avatari vaatama mindud ning lõpuks üllatas Kärt meid oma elu esimese päris ahjupraega oma Nõmme talvevõlumaa majas. Uue aasta esimesed päevad möödusid raamatuid lugedes (kes pole veel lugenud, lugege Sofi Oksaneni „Puhastust“!), nautides külma, karget ja imeliselt lumist ilma, ja mööda Eestit tiirutades, kuhu mahtus ka piknik metsas keset talve ja saunast nii suurde lumehange hüppamine, et oli tunne, nagu sukelduks basseini. Mõndasid sõpru nägin rohkem kui teisi ning mõnda kahjuks üldsegi mitte, kui mul tuli juba laupäeva öösel kell 2 aeg bussiga Riia poole lahkuda, et seal kella kümnese lennukiga Saksamaa kaudu Hispaaniasse startida.

Aga muidugi ei läinud see niisama lihtsalt. Olnud külmas Riia lennujaamas kuus tundi pingi peal passides lõdisenud ja unega võidelnud (kartsin magama jääda, sest muidu ongi pagas ukradina, nagu isa mind Kiire-situatsiooni eest hoiatas) ja hommikul värskena lennujaama saabuva Triinuga kohtunud, saime teada, et lennuk jääb neli tundi hiljaks. See omakorda põhjustas muidugi selle, et kui lõpuks Düsseldorfi jõudsime, jäime maha ka oma Malaga lennukist. Jooksime ühe infoleti juurest teise juurde ning keegi ei olnud eriti abistav ega sõbralik. Oli üleüldine paanika ja peataolek ning me polnud ka ainsad – päris paljud jäid esimese lennu hilinemise tõttu oma teisest lennust maha. Saime tuttavaks kahe lätlannaga, kes Cadizis mingit mereinseneri värki õpivad ning ühe tsikiga, kelle täiusliku hispaania aktsendi tõttu inglise keelt rääkides olin ma täiesti kindel, et on hispaanlane. Saime teada, et ainuke võimalus oli lõpuks osta 130 euro eest uued piletid järgmiseks hommikuks Alicantesse ning öö lennujaamas veeta. Istusime lõpuks mingisse lennujaama sööklasse maha ning sõime Triinuga kumbki kausitäie friikartuleid ära, sest need olid kõige odavamad ja ketšupit võis isegi tasuta peale panna. Isu nagu väga polnudki, kuigi olin päev läbi ainult ema poolvägisi kaasapandud muffinitest (aitäh!) ja oma kahest kaasavõetud võileivast elatunud. Üsna õnnetu olemine oli meil mõlemal seal, küllap keerlesid meil mõlemal sarnased mõtted peas: polnud mingit isu Hispaaniasse tagasi minna. Mõtlesin Paulile ja sellele, kuidas ta mulle termosetäie tee ja kotitäie pirukatega kolm nädalat tagasi Riia lennujaama autoga vastu oli tulnud. Mis mind nüüd Hispaanias ootab? Pinnapealsed sõprused, koerasitased tänavad, odav vein ja jääkülm korter. Nice! Ja et veel niipalju vaeva näha, et sinna tagasi saada. Ainuke hea asi tol õhtul oli see, et leidsime lennujaamast mingi välivoodite ja tekkidega varustatud mõnusa magala. Mina vaatasin veel Triinu läpakast boheemlasmuusikali „Rent“, mis tuju paremaks tegi ning sain ka mõned tunnid üsna korralikult magada. Poole viie paiku hommikul kobisime siis oma Alicante lennukisse, jätkasime seal magamist ning ärkasime juba Hispaanias. Alicante jättis üsna pommiaugu mulje, sõime seal koos lätlannade ja hispaanlannaga mingis eriti rotikas kebabikohvikus hommikust ja jõime kohvi, tegime pilti ja vahetasime numbreid ja saime teada, et hispaanlanna on tegelikult Eestist pärit venelanna, kes on kolm aastat juba Hispaanias elanud ja seal päikeseenergia süsteeme välja töötab. Suhtlesime terve aja omavahel inglise keeles, patroniseeriva fašisti tunne tuli peale, kui peast käis läbi mõte küsida, kas ta eesti keelt ka räägib ning siis ei küsinudki. Varsti oligi aeg bussi peale minna, mis – oh rõõmu – pidi 7 tundi sõitma, ning isegi mitte otse Jaeni, vaid Granadasse, kust pidime minema järgmise bussiga edasi Jaéni. Bussiaknast polnud ka midagi väga vaadata, sest tee viis meid läbi Kagu-Hispaania kolkalinnade ja kõrbestunud välimusega küngaste. Lohutasin end sellega, et vana-aasta eelviimasel õhtul ülikooli raamatukogu kohvikus Kruusamäega kohvi juues sain teada, et Kruusamäe oli ise kunagi bussiga Hispaaniast Eestisse sõitnud, mis pidi olema ikka palju pikem tripp kui minu seitse tundi Hispaania piires. Aga talle oli keegi vahva Gibraltari väikepoeomanik paksu tolmukihiga kaetud pudeli konjakit tee peale kaasa kinkinud. Mõtlesin bussis selle üle, kas mul üldse tekib siin kunagi võimalus üldse nähagi pudelit iidvana konjakit, kas mul õnnestub näha viinamarjaistandusi, kas ma sõidan praamiga Aafrikasse ja autoga Portugali randadesse, nagu ma unistanud olen? Unistan paljudest asjadest – sellest, et suudaksin hispaania keeles ilukirjandust lugeda (või noh, kas või normaalset ja sisukat vestlust pidada), minna peole Vahemereäärsesse rannabaari, kus naistel on seljas kleidid ja juustes lilled ja keegi mängib nurgas kitarri, nii nagu filmides; õppida paella- ja sangriavalmistamise saladusi; õppida tantsima salsat ning minna vaatama flamencokontserti; avastada mõni privaatne paradiisirand, kus pole ei soome ega inglise turiste; vaadata Madriidi Prados Hieronymus Boschi „Lõbude aeda“ ning liuelda El Greco, Goya, Velazquese, Miro, Dali ja Picasso pintslitõmmetel. Ma pole seni oma aega siin üldse täisväärtuslikult ära kasutanud; ma elan ju Hispaanias – mul on siin nii palju võimalusi, nii palju põnevat ja ilusat, mida vaadata, teha ja kogeda. Otsustasin, et selle pika ja tüütu reisiga saab alguse veelgi põnevam ja seiklusterohkem aeg Hispaanias, kui see, mis oli sügisel.

Kenad plaanid, jah. Aga paraku pole mu elu nagu filmis, kus saan teha kõike, mida tahan ja millal tahan. Alati ei paista siin päike ning eriti pärast viimast mõttetult kulukat reisi Ryanairi feili tõttu ei ole mul kuskilt neid vabasid eurosid enam välja tõmmata, et meeldivamaid seiklusi ette võtta. Hetkel pole mul Jaénist pääsu. Siin sajab paduvihma ja väljas on nii kõva tuul, et mu akna taga olevad pesunöörid ähvardavad iga hetk seina küljest lahti karata, rääkimata sellest, et toas on meil umbes sama soe kui õues ning dušiotsikust tuleb vahelduvalt tulikuuma ja jääkülma vett. Jätkuvad mu päevad 12 km per päev ülikoolivahet kõndides ning peatselt algab ka eksamiteksvalmistumine. Ootan kevadet. Siis on kõik ilusam. Ja võimalikum.

Tulen koju

2009-12-17T03:31:00.000+01:00

Kiire-kiire sissekanne minu viimasest õhtust Jaénis aaastal 2009, enne kui mu silmad lõplikult kinni vajuvad, sest et homme võtan ma ette üli-ülipika reisi tagasi Eestisse, et oma fantastiliste sõprade, armsa pere ja oma kõigekallimaga koos jõule veeta.

Täitsa lõpp. Nagu oleks alles tulnud siia ja juba lähen jälle ära. Õnneks siiski mitte lõplikult. Täna korraldasime Triinuga väga mõnusa õhtu oma värskelt suurpuhastatud korteris (millest peaks lausa pilti tegema, et ta NII puhas ja kaunis välja näeb): kutsusime külla Anni ja Mirallese, Kristini, Valerijse ja Radeki ning veetsime vesipiibu, hõõgveini, küünlavalguse ja mõnusa muusika seltsis ülitsilli jõuluõhtu. Sain täna aru, et inimesed, kellest ma paar kuud tagasi veel mitte midagi ei teadnud, on mulle ikka väga kalliks saanud ning mõnes mõttes on isegi kahju lahkuda. Mõtlesime küll veeta väga rahuliku max paaritunnise head-aega ütlemise ürituse, aga praegu, kui kõik külalised on läinud, on kell ikka juba 03:36, mis Hispaania mõistes on isegi suht vara veel, aga kui arvestada seda, et pärast viie-kuuetunnist und on ees on vähemalt 24 tundi ärkvelolekut, siis oleks olnud targem veits varem magama minna. Aga miks peaks 21aastased inimesed targalt käituma? No way.

Igaljuhul homme, või siis täna, kell 12 hakkame siit kodust Eesti poole põrutama; saame Düsseldorfi lennujaama pinkidega terve öö läbi tutvuda, nagu Triin ütles, ning reede varahommikul paneme edasi Riia poole, kuhu õnneks tuleb mu suurepärane noormees mulle autoga vastu, et ma oma kõige paksema riietuseseme ehk kampsuniga -25 kraadises Riias seigeldes ära ei külmuks.

Eestis olen siis eesti numbri peal ka ning jään sinna 10. jaanuarini.

Hasta luego, Jaén! Bienvenido Estonia!

PS! Paul: Valerijs ütles, et „lennujaam“ läti keeles on „lidosta“ vms. Aga et ingliskeelsed sildid peaksid ikka ka üleval olema. Ülehomme, kallis!!!!

PPS! Sel ajal, kui ma teel olen, siis kuulake SEDA LAULU ja teadke, et ma mõtlen parasjagu just teile ja kojutulemisele..

Laupäev

2009-12-13T20:09:00.000+01:00

Poolteist! :)

Reede

2009-12-12T23:08:00.000+01:00

Käisime eestlaste, poolakate ja hispaanlastega Santal, Valerijsel ja Simone'il külas. Äärmiselt hoolitsevad kostitajad nagu nad on, oli ka seekord laud ilusasti ära kaetud ja meeleolumuusika peale pandud. Jõime hõõgveini, sõime mandariine, pähkleid ja iseküpsetatud kooki ja oli tunne, nagu oleks täitsa kodus. Proovisime ka "õunapirukat" ehk maailma parimat šotti: Smirnoff vodka + õunamahl + kaneel + apelsiniviil. Mmm.... Hiljem sai jõuluteemalisel diskol ka päris korralikult möllatud, keset ööd mänguväljakul lapsepõlve meelde tuletatud ja varahommikul tagasi Santa & co juures hõõgvein lõpuni joodud.

Toredad sõbrad on mul.

PS. Kirjandusloengu kild:

Radek: "Which religion did George Orwell belong to before converting to Catholicism?"

Professor Carmelo: "World War II"

Neljapäev

2009-12-11T20:13:00.000+01:00

Eile jõudis korraks mul juba jõulutunne peale tulla. Nimelt siis, kui toidupoe kõlaritest „Frosty the snowmani“ mängiti ja ma igasugu jõulumaiustuste riiulite vahel ringi liikusin. Ning siis astusin oma poekottidega 20+ kraadisesse soojusesse, nii et mu kevadsügisjakiga hakkas väljakannatamatult palav. See nüüd küll mingi jõuluilm ei ole, aga ega ma ei kurda ka.

Õhtul auditooriumi ukse taga kirjanduse loengu algust oodates tuli meie juurde üks hispaania kutt ja ütles puhtas eesti keeles meile „Tere“. Hmm... Milliselt peolt nüüd tema pärit oli ja millal ma talle eesti keelt jõudsin õpetada? Ja muidugi, mis ta nimi üldse on? Üritasin oma segadust varjata nii hästi kui võimalik, ajasime paar minutit juttu nagu vanad sõbrad üldse ning leppisime kokku, et lähme täna õhtul ka peole. Aga kurat küll, kes ta ikkagi oli? Ahjaa. Lõpuks tuli meelde, et see oli üks Mirallese sõpradest, kellega me eelmine nädal pidutsenud olime. Cristobal vist. Okei, siis võib küll tema seltskonnaga välja minna täna.

Kui meie kirjandusloeng lõppes, panime kogu auditooriumiga tormijooksuga kõrvalauditooriumisse, kus parasjagu „The International Cookie Project“ toimus. Tegelikult oli tegu selle sama Libby Advanced Englishi kursusega, kus ma ise ei käi, aga kus vähemalt pool kursust on välisüliõpilased ning siis eile toimuski neil selline üritus, kus kõik pidid oma riikidele omaseid küpsiseid ja kooke küpsetama, et küpsetamisterminoloogiat õppida. Suht aimetammolik üritus, kas pole. Tuli kohe meie 12 klassi inkarühma jõuludeaegne piparkoogi- ja teeõhtu meelde. Peale meie kirjandusseltskonna tormasid küpsisepeole ka kõik õppejõud ja muud tegelased üle terve maja ja päris lõbus oli ning sai kõhu tasuta head-paremat täis süüa.

Koju läksime koos Santa ja Valerijsega, nagu neljapäeviti ikka ja tegime plaane järgmiseks õhtuks. Kodus olin jõudnud aga alles oma kümme minutit olla, kui Ann juba helistas, et poole tunni pärast on väljaminek. Hispaanialiku hilinemisega jõudsime me Triinuga lõpuks kohale ning oligi tegu selle sama eelmise nädala hispaanlaste seltskonnaga, aga too kutt ei ilmunudki välja, kes mulle tere oli käinud ütlemas. Käisime kolmes baaris, sõime-jõime, ülimõnus oli. Antonio avastas sellise põneva asja, et Triinu nimi kõlab nagu „Drink“ ja et Veer on nagu „Beer“ ja et kokku tuleb „Drink beer“ - hahahaaaa, küll sa oled naljakas, kallis Antonio! Jälle üks pedrotaoline tüütus. Aga õnneks teised kutid seltskonnas olid veits huvitavamad vestluspartnerid. Bodegonis oli kolmest baarist ka kõige mõnsuam olemine ning seal olles mõtlesin, kui väga Annale oleks sealne õhkkond ja pidu meeldinud. Õhtu lõpetasime poolalternatiivklubis Iraquais, kus seekord oli mingi underground vs oldschool rocki pidu, nii et sai nii ACDC ja Nirvana kui Queeni ja biitlite ja ka mulle täiesti tundmatute rokilugude järgi juukseid loopida. Mõtlesin, kui väga Helenile oleks seal meeldinud.

Iraquais juhtus ka minu jaoks üks üsna veider asi. Oli nimelt vaja tualetti minna ning üks hispaania tüdruk meie seltskonnast, kellega ma aga paraku too õhtu võib-olla ainult paar lauset olin jõudnud vahetada ja kelle nimegi ma ei mäletanud, tuli ka minu seljataha järjekorda. Kui siis minu kord tuli, tuli hispaania tsikk millegipärast minuga koos vetsu sisse. Eeeem... nojahsiis. Mingi hea sõbrannaga läheks veel peol koos vetsu, aga päris võõraste pihvidega ikka väga ei kipu koos pissima. Mõtlesin, et mida nüüd siis peale hakata ja kuidas see ebamugav olukord delikaatselt ära lahendada. Tema siis ütles, et tahab ainult riideid vahetada, et mina mingu poti peale ja kooris end paljaks. Hmmm... Okeeeeei. Ebalevalt üritasin siis kiiresti oma asja ära teha, sel ajal kui tema rinnahoidjate väel rõõmsalt ringi keksis ja minuga juttu rääkida sädistas - „Mis sa sellest pluusist arvad?“ - „Jajaa, väga kena“ - „Või paneks hoopis selle? Küll siin on ikka palav“- „On tõepoolest,“ (grrr, no otsusta juba ära!) - nagu oleks see kõige tavalisem olukord üldse. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga vanamoeline, aga eelistan teatuid asju ikka üksinda teha. Two girls one kemmerg pole ikka väga minu teema. Kui tema endale lõpuks pluusi selga ja mina püksid jalga sain, tormasin sellise hooga vetsust välja, et mul õnnestus uksehaagiga oma sõrm päris korralikult veriseks tõmmata, nii et nüüd jääb see arm mulle eluks ajaks meenutama võõrast hispaania senjoriitat, kes minuga koos paljalt kempsus käia tahtis.

Ülejäänud peo jooksul üritasin tualetiskäimist vältida ning pidu nautida. Ja tegelikult oli päris raju.

Kolmapäev

2009-12-10T00:03:00.000+01:00

Üks suvaline mees ütles mulle tänaval, et tahaks minuga last saada.

PS. Mul on martsipanikoogi isu, kuigi ma pole vist kunagi martsipanikooki saanud. Aga ma kujutan ette, kui hea see olla võiks. Kohupiim võiks sees olla. Vot.

Tasakaal

2009-12-09T00:41:00.000+01:00

„Uno tinto mas para senjorita guapa,“ hõikas minu kõrval istuv itaallane kelnerile ning hetkega olin järgmise klaasi sidruniveiniga varustatud. Tähistasime ühes üllatavalt normaalse sisekujundusega pubis väikese seltskonnaga jõule, sest alates sellest nädalast hakkavad kõik erasmuslased vaikselt mööda Euroopat laiali valguma ning varsti polegi enam aega kõiki enne vaheaega näha. Demi tegi siis jõulupidude otsa lahti. Seltskonnas olid peale meie veel kaks itaalia poissi, kolm poola tüdrukut ja üks poola poiss. Ühel hetkel taipasin, et alles nüüd on esimest korda rahvusvahelise seltskonna ühiseks keeleks saanud inglise keele asemel hispaania keel ja absoluutselt no problemo. Jõime, sõime, arutasime Eestimaa eksootilise looduse üle, rääkisime Poola ajaloost ja Itaalia poliitikast, peale nende muidugi ka ülikooliasjadest, tegime järjekordseid reisiplaane jne. Mul oli igati hea meel, et ma hoolimata suurest väsimusest pärast tervet päeva õppimist siiski end välja vedada otsustasin.

Esimene tasakaal ongi mul töö ja lõbu vahel. Viimased päevad on möödunud väga intensiivset õppekütet andes ning õhtud/ööd sõpradega väljas käies. Üleeile sain näiteks üle pika aja kokku ka Rocioga, mis oli väga vahva. Enamuse aja rääkisime poistest ning õppisin juurde kasulikku sõnavara, mida Sergio meile ei õpeta.

Teine tasakaal on kolme aktiivselt kasutuses oleva keele vahel. Olen päris uhke selle üle, et mulle ei valmista erilisi raskusi üht keelt olenevalt olukorrast teise ja kolmanda vastu vahetada, samas kui paljud kurdavad, et see olevat ikka raske ning eelistavad rääkida ühes kindlas võõrkeeles. Samas, 23 lehekülge ingliskeelset akadeemilist teksti kirjutada on kökimöki ning 2-3 realise hispaaniakeelse e-mailiga näen päris palju vaeva. Jällegi, väljas käies ei mäletagi, millal viimati inglise keeles suhtlesin ning nagu Rocio ütles „joder grammatica y vocabulario“, seni kuni end arusaadavaks teha suudad. Eesti keeles ei tule mul vahete-vahel mõned lihtsad sõnad meelde, nagu näiteks tolmuimeja, ning kasutan imelikke grammatilisi vorme, aga kuna skaibis ja Triinuga räägin iga päev ikka eesti keeles, siis püsib see ka enam-vähem elus. Kuigi järgmine aasta plaanin Tartus mõne eesti keele õigekirja kursuse võtta ja reegleid meelde tuletada, et ma tõlkijana väga puusse ei paneks.

Kolmas tasakaal on – üllataval kombel - mu pangakontol. Kuigi väga ohtlikult siiski tasakaalu kaotamise ääre peal, polegi olukord kõige hullem ja mu stipendiumid peaks mind suveni ikka katuse all hoidma.

Neljas tasakaal on minus endas. Ikka täiega hea on Hispaanias elada.

para ti

2009-12-08T03:43:00.000+01:00

te echo de menos.

kohv ja pannkoogid

2009-12-04T20:38:00.000+01:00

Praegu on reede õhtu, jõudsin just loengust koju, küpsetasin endale hunnikutäie pannkooke, mille järele mul juba kolmapäevast saati meeletu isu on olnud, keetsin kohvi (tänu Triinu kannatlikule juhendamisele paari viimase nädala jooksul saan juba ise joodava kohvi tegemisega päris normaalselt hakkama) ja mul on mingil täiesti seletamatult põhjusel lihtsalt ulmeliselt hea tuju. Ongi viimane aeg, sest Londonist tagasitulemisest saati – kui arvata välja eelmise nädala pidu Juani juures ja pühapäevane Granadas käik - olen lihtsalt päevast päeva tegelenud tühjapassimise, mittemidagitegemise, niisama vegeteerimise, igasugu asjade ülemõtlemisega ning õnneks nende kõrvalt ka ühe asjaliku tegevuse - õppetööga. Mu Joyce'i töö ei taha aga kuidagi valmis saada, sest ma kogu aeg ainult leian uusi-põnevaid materjale juurde, mida ma kohe kuidagi ei saa kasutamata jätta, nii et nüüd hakkab see juba suht bakatöö mõõtmeid võtma. Üritan siiski sel nädalavahetusel ta valmis saada.

Hea tuju hakkas mul tagasi tulema tegelikult juba eile õhtul, kui ma pärast tervet päeva raamatukogus ja loengutes istumist ja siis poole üheksa paiku koju jõudmist endale eesmärgiks seadsin õhtul välja minna ja masendusest lahti saada. Ann kutsus mu ühte vanalinna baari, kus ma varem käinud polnud ning tutvustas mind seal hunnikule Juan Antoniodele, Jose Miguelidele, Cristobalidele, Rafaelidele, Javieridele, Terezadele jne (nagu oleks kusagile Ladina-Ameerika seepi sattunud, eks ole), kes olid kõik Mirallese sõbrad ning tuleb välja, et ka üks kõige-kõige sümpaatsem ja toredam hispaanlaste seltskond, keda ma seni siin näinud olen. Hispaanlastega on siin üldse raske heaks sõbraks saada, sest kui oled blond, pikk (ma olen siinsete standardite järgi ikka päris pikk) ja siniste silmadega tüdruk, siis hispaania poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning hispaania tüdrukud paraku saavad aru, et nende hispaanlastest poisid tahavad sinuga suhelda ainult teadagi mille eesmärgil ning seega kujutad endast lihtsalt ühte pikka, blondi, sinisilmset ohtu. Vähemalt see on minu teooria. Mirallese sõprade kamp oli aga hoopis teistsugune, kõik olid üliavatud, toredad, sõbralikud, vahvad ning nii kuttide kui tüdrukutega oli väga äge vestelda ja pidu panna. Muide, üks kutt oli hispaanlase kohta isegi nii intelligentne, et oskas peale oma emakeele veel rääkida inglise, jaapani, ladina, prantsuse ja saksa keeli ning teadis ka paari lauset soome keeles. Ma olin väga impressed sellest - polüglottist hispaanlane on ikka sama haruldane nähtus kui neegrist eskimo, vabandust väljenduse pärast. Kui vanalinna baaris sai paar õlut ära joodud ning rahvaga paremini tuttavaks saadud, liikusime edasi Sal y Pimientasse, kus ma polnud oma sünnipäevast saati käinud. Jällegi oli väga mõnus pidu, sai üle pika aja korralikult tantsida ning kui lõpuks normaalne klubimuusika salsarütmide vastu vahetati, siis sai ka mõned kohmakad salsasammud meelde tuletatud. Kahjuks osutus see suurepärane polüglott aga umbes sama heaks tantsijaks kui eesti meeskorporandid – st mehed, kes on viis aastat tagasi kusagil tantsukursustel käinud, korra aastas suure õllejoomise vahelt mõne tüdrukuga samme meelde tuletanud ja nüüd kujutavad endale ette, et oskavad tantsida, aga no ei tule ikka kuidagi välja. (Mitte kõik muidugi, tuli just üks teatud erand meelde.) Pärast Sal y Pimientat läksime ühte veidi alternatiivsemasse pubi/klubisse Iraquaisse, kus tulid järjest vanad svingilood. Tol hetkel tuli mulle meelde mu ema, kes ühel ammusel laupäevahommikul öösärgi väel köögis süüa tehes ja muusikat kuulates mingi 60ndate laulu peale nii pöördesse läks, et toidu panni peale kõrbema jättis ja mulle ka õige svingimise selgeks õpetas; praegu klubis polnud mul küll ei öösärki ega pannilabidat, aga õpetus tuli kasuks siiski. Svingi juurest aga liikus muusika üsna pea edasi Ray Charlesi ja eriti mõnusa funky/soul/jazz tantsumussi juurde, mis mulle täiega meeldis ning siis ma tantsisin senikaua, kuni pistma hakkas ja koju läksime alles siis, kui klubi kinni pandi.

Ja siis, kui täna kooli läksin, avastasin, et päike paistab ja termomeeter näitas isegi 20 soojakraadi, mis viimasel ajal siin ikka üsna haruldane on (see nädal on alla 15 olnud tavaliselt), nii et see tegi tuju veel paremaks. Täna läheme vist kusagile päris salsaklubisse, kus tuleb ikka korralikult osata salsat tantsida, mitte nii pooleperseliselt (sain aru, et mõnedele see sõna meeldis :D) sal y pimienta stiilis nagu ma seni teinud olen, nii et eks näis, mis kino seal saama hakkab. Küllap tuleb mul see tantsimine seal täpselt sama hästi välja, kui eesti meeskorporantidel :)

maa ilm siin seal

2009-12-01T23:29:00.000+01:00

Tahaks, et oleks igatsetud sõpradest mõni veel suurem magnet, mis mind Eestisse tõmbaks. Aga ei ole selleks ei must leib ega kohupiim ega Savisaar ega aasta läbi lörtsi. Praegu tõmbavad kõikvõimalikud muud magnetid mind hoopis teistes, hoopis kaugemates suundades. Eestlane olen ja eestlaseks jään, jah, sest mitte kuidagi ega mitte kunagi ei tahaks ega oskaks ma olla ei hispaanlane ega keegi muu. Eestlane on hea olla, aga mitte ilmtingimata Eestimaa piirides. Võib-olla see ongi parem, sest tänu mulle on vähemalt paarkümmend inimest saanud teada, et Eestis elavad eestlased, kes räägivad eesti keelt ja kes ei ela igludes ja kellel on kodus internet ja kes käivad agaralt end 100 kraadise kuumusega punkris kaseokstega peksmas ja hüppavad siis lumehange ning kes samaväärselt naudivad ka soojasid suvesid kaunites põhjamaistes randades. Kiidan kodumaad kõigile huvitundijatele nii agaralt kui vähegi võimalik, aga kas ma ka ise sellesse Eesti ja meie, eestlaste täiuslikkusesse nii väga usun... Kahtlen.

Otsustasime Margega teiega jagada oma mõtteid ja kogemusi sellest, kuidas minna Taisse ja mida seal näha saab, miks minna Austraaliasse, mida vaadata Hispaanias ja kuidas näib meile Eesti ja sealne elu kaugemalt vaadates.

Marge says:

hei kullakene

oled väga hõivatud?

Liisa says:

tsauuu!

pole üldse

Marge says:

tead liisakene, anna mulle andeks

ma kogu aeg alustan uut kirja sest nii palju on vahepeal muutunud

ja ei jõua ja ei jõua seda lõpuni

nii kiired mõtted mul siin praegu peas ja täitsa segased

ühesõnaga uudist niipalju, et ma eile otsustasin järgmine pühapäev pooleks aastaks austraaliasse sõita

Liisa says:

ooohhh

Marge says:

seda mõtet mul peas on olnud juba viimased kuud, aga eile tõmbasin kuupäevale kriipsu alla

Liisa says:

oooohhhh .. vauu!

äge!

aga miks siis selline reisiisu ja on ka mingi plaan, mis seal tegema hakkad?

Marge says:

tead sai seal tais ära käidud ja tagasi tulles kohe üldse polnud rahul sellega, mis siin on: külm, tööd ega tegevust pole konkreetset, reisijärgne masendus ja siis ma peaaegu pidin juba tööle minema (jälle K. juurde) aga viimasel hetkel liina ütles, mida sa teed jobu, mine minema, tahtsid ju, praegu õige aeg (tahan järgmine aasta kooli minna)

et siis selleks ajaks tulen tagasi

seal üks sõbranna ees

working holiday viisa tegin

seega töö ja ringi rändamine

Liisa says:

see on väga õige otsus, et sa tahad rändama minna! sellest tuleb kindlasti su elu parim poolaasta!

ja veel austraalia.. vau! seal on kindlasti superilus

kuhu täpsemalt lähed?

Marge says:

esialgu melbournei

ja sealt hakkab edasi vaatama

märkide järgi elama

(lugesin alkeemiku läbi lõpuks)

/---/

Liisa says:

kas sa enne austraaliasse minekut siit ei viitsi läbi hüpata?

Marge says:

ikka viitsin

kahjuks panen riiast istanbuli

kurjam, oleks võinud uurida seda varianti

deem

/---/

Liisa says:

nii et augusti lõpuni plaanid olla seal?

Marge says:

eiei

plaane pole

hiljemalt juulis tulen tagasi

aga vb juba aprill, tont seda teab

Liisa says:

nojah, saad seal olles vaadata, et kuidas elu on ja kuidas meeldib.. ei pea end mingite tähtaegadega siduma

Marge says:

just, see ongi põhiline

aga räägi kuidas sul endal?

ikka elu nagu filmis?

Liisa says:

mul on praegu üks salaplaan, millest keegi ei tea

/---/

Marge says:

ah loomulikult, elame kas või unistustes. kui kõik läheb nii, siis ainult meeldiv

kes seda teab, mis selle ajaga toimunud on, ei saagi ju kindlat midagi väita

Liisa says:

just nimelt

aga kuidas teil siis Tais läks?

Marge says:

ma kirjutasin sulle sellest....jube pikalt....jube detailselt....liiga detailselt....läks liiga pikaks.....hakkasin kustutama

Liisa says:

ääähhhh!

Marge says:

aga tais oli fantast! ja seda ma saan sulle siin ka rääkida

sõna "paradiis" - see ongi see!

ühesõnaga

see magusa aroomiga pea kumisema panev soe ja niiske õhk on lihtsalt nii hea, et sellest ei saa küllalt

see kui sõbralikud ja head ja naeratavad inimesed seal on- pole olemas, kui ei ole näinud

see mitmekesine loodus, mitte olemasolevat sinist värvi vesi, mustmiljon eri kujuga saart, valgevalged liivarannad üksikutel saartel jne jne- pole olemas, kui ei ole oma silmaga näinud

nagu pildi peal, aga siis saad aru, et see ongi päriselt nii

Liisa says:

tundub tõesti nagu paradiis! tekib kohe tahtmine ise ka minna

Marge says:

ja muidugi see ulme odav elu, pole ka olemas

või noh, on :D

eelarve on nii minimaalne sinna minekuks

ainult sõit on kallis

Liisa says:

palju piletid maksid?

Marge says:

no ma sain ühele ca 10000ga

Liisa says:

üks ots või edasi-tagasi??

Marge says:

edasitagasi, tegelikult ei ole kallis

see oli hea pakkumine

pluss siselend muidugi, ca 1000.-

samas rongiga saaks sama otsa 50 krooniga

Liisa says:

siis ikka tasub sinna pikemaks ajaks minna.. te vist olite ka lausa kaks nädalat?

Marge says:

jah, see on minimaalne aeg, mis seal olla

midagi kaasa ei pea võtma peale raha, passi ja mõne isikliku asja

riided iga nurga peal 20-50 krooni

ööbimine ca 200.- öö, kui tahad minimaalset, saab ka 100 krooniga

Liisa says:

lihtsalt super ju!!!

nii tuli isu peale reisida sinna

hispaaniaga olen juba ära harjunud, võiks nüüd mingeid kaugemaid kohti avastada

Marge says:

tõesti, kui soojale maale minna, siis ainult sinna! saartel õhtuti rannas olemised...

paradiiiiis noh

aga jah, soovitan soojalt, kuumalt kohe!

ja see loodus, käid külades ringi, mäe otsa, no mis elu... mis elu!!!

Liisa says:

kunagi ma lähen kindlasti! siin elades olen nii palju julgust ja enesekindlust juurde saanud.. praegu tunnen küll, et igal võimalusel läheks edasises elus ka kusagile mujale elama.. ükskõik kuhu... reisiks ringi, elaks, töötaks

Marge says:

just täpselt!

Liisa says:

pole vaja kusagil tallinna kontoris "karjääri" teha, kui võid leida hingerahu kusagil (maises) paradiisis

Marge says:

täpselt!!!

milleks raisata oma elu siin

kössitades ja kellegi talda lakkudes

ja endale aega mitte pühendades

maailmas on niiiii palju kohti, kus sa saad palju rikkalikumat elu nautida

aga mis minu jaoks on üllatav, on see kuidas ma varem pidasin selliseid kaugeid kohti ilmvõimatuks sihtmärgiks, et sinna ma nüüd küll ei saa, raha ja raha ja seda mul ei ole. aga fakk, nutikas peab olema ja otsima võimalusi, kõik on tegelikult vägagi lihtne,

Liisa says:

täiesti õige jutt!

inimesed (eestlased) ikka küsivad mult aeg-ajalt, et kas igatsed kodumaad ka ja eestimaa mulda või mida iganes, aga ei igatse kohe üldse.. eriti kui ma loen netist ajalehte ja näen, mis õnnetu kräpp eestis ainult toimub, korruptsioon ja üksteisele ärategemine ja raha nimel rabelemine ja mõttetute asjade pärast kaklemine. eks kodumaana on ta ikka kallis ja kõik mu lähedasemad sõbrad ja pere on seal, aga nüüd ma tunnen end pigem

maailmakodaniku kui mingi suure patrioodina

milleks on vaja piire, mis sind ainult takistavad, milleks hoida oma kultuuri nii kiivalt ainult endale, selle asemel, et minna ja seda teistega jagada ja mujalt juurde ammutada

Marge says:

just nimelt!

ja saad palju kasulikum ka oma armsale kodumaale olla

kui et siin vaikselt oma asja ajada

Liisa says:

ma arvan, et inimesed, kes elavad kogu elu ainult eestis, jäävad paljust ilma

Marge says:

muidugi, ma usun igas inimeses on tükike seda kirge sees, mis ihkab minema kodumaalt. ainult nad kas ei tunnista seda endale, kardavad tunnistada või lihstalt ei ole otsa lahti teinud

muidugi, mõnes mõttes ka hea

Liisa says:

aga ei saa ju elada ainult oma kitsas maailmas... ma tunnen, et eestis elades ma olin ikkagi ka mingitesse raamidesse surutud, lasin inimestel endale öelda, mida ma tegema pean ja mis on õige või vale, muretsesin mingite pseudoprobleemide pärast

siin, eemal olles, on kõik kuidagi palju lithsam ja selgem... maailm on palju avaram, kui ma oleks osanud oodata

/---/

Liisa says:

mina käisin täna granadas, mis on kõige suurem linn jaéni lähedal

terve päev sadas vihma ja oli külm, aga sellegipoolest oli see superilus!!! lähen sinna kindlasti kunagi ilusa ilmaga tagasi

Marge says:

ooo

Liisa says:

seal on ka üks ülisuur 14. sajandil ühe sultani poolt ehitatud loss, mis on üllatavalt hästi säilinud ja mida peetakse kaheksandaks maailmaimeks .. see oli lihtsalt hämmastav! nagu väike linn, aga tegelikult on lihtsalt üks suur loss purskkaevude, basseinide ja erinevate paleede ja igasuguste eksootiliste detailidega (sultanil oli seal haarem), hästi palju islami kunsti, tohutult põnev

alhambra on selle lossi nimi ja ma lugesin netist, et coelho oli "alkeemikus" seda maininud, aga ma ise enam ei mäleta

sa oled värskelt läbi lugenud, nii et koidab midagi või internet valetas?

Marge says:

praegu kohe ei tule küll ette, vb kuidagi käis läbi

ei usu et valetas

võis vabalt olla mainitud

hispaanias ta ju oli

Liisa says:

võiks tegelt ka uuesti läbi lugeda selle, hispaania keeles seekord

Marge says:

jaa, kusjuures tuleb tegelikult ette küll

see granada

see tuleb tuttav ette

ma guugeldan selle kohta, vb pilte näha

Liisa says:

pane lihtsalt google'i pildiotsingusse jah

Marge says:

vau

tõesti ilus

aga oma silmaga muidugi on midagi muud

Liisa says:

mhmm.. ilmselt täpselt nagu sinu tai kogemuski

ja jaanuaris lähen barcelonasse

saime ryanairist piletid 4 euro eest edasi-tagasi

mööda maad on siit praktiliselt võimatu barcelonasse saada

Marge says:

päris kabe hind

Liisa says:

siin hispaanias on ikka nii palju kohti, mida ma veel näha tahan.. kardan juba, et üks aasta jääb väheks

nüüd on ainult 6-7 kuud ainult

kanaari saartele võiks ka minna, aga sinna on eriti kallid lennupiletid, aga eks tasub ryanairil ikka silma peal hoida

Marge says:

ryan teeb muidugi häid pakkumisi, hoia silmad lahti! aga tead, ära mõtle selle aja peale, käi ja rända täpselt nii palju kui jõuad ja saad, siis jõuadki kõige rohkem

Liisa says:

see on mõnus soovitus

teengi nii

Marge says:

tais ma tundsin et ma võtsin liiga palju mõtteid pähe kuhu kõik tahan minna ja ära käia, see surub lihtsalt purki sind kui ei ole oma `ajakavaga` paigas. mõtled jäänud päevadele jne ja kogu aeg nagu plaanid midagi. ja siis kui jäävad mõned kohad käimata, oleks nagu pettumus. samas ega hispaania kuhugi ei kao ja see annab põhjust tagasi tulla ja edasi rännata

/---/

Liisa says:

aga selle eesti teema juurde tagasi tulles... vahel tunnen, et mu mõtted sellest on ainult negatiivsed: euroopa hinnad, aga naeruväärsed palgad; homofoobid ja rassistid, alkohoolikud ja narkarid .. kõigi negatiivsete asjade edetabelite esikümnes on eesti alati kirjas.

peaks nagu otsima mingeid positiivsemaid asju eesti juures, millele mõelda

laulupidu näiteks

aga neid asju ei tulegi kohe nii kiirelt meelde

Marge says:

mis minu mõtetes tänu viimasele (laulupeole) seondub samuti joomise ja laaberdamisega. vähe on järgi laulupeo sisemusest

iseenesest see mass ongi kõige point praegu

Liisa says:

aga mis eestis tegelt head on, midagi sellist, mille poolest ainult eesti äge on ja mitte ükski teine maa

Liisa says:

"you appear to be offline..."

***

nett läks ära, kurat!

***

Järgmine päev aga ma ikka veel mõtlen selle peale, millest me rääkisime ning seda lugu üle lugedes hakkan mõtlema, et kõik need probleemid ja negatiivsed asjad, mis ma seal Eestile omistasin, on omased ka paljudele teistele, või noh, enamikele ühiskondadele. Ning kindlasti on ka ühiskondasid, kus on nii võikaid ja räigeid probleeme, et eestlane neid ettegi ei oska kujutada ning et tegelikult ei tohiks ma siin millegi pärast vinguda. Vahel lihtsalt tundub, et mujal maailmas suudavad inimesed oma probleemidest rohkem üle olla ja neil on kergem olla õnnelik. Mis me, eestlased, tühja rabeleme; tee tööd ja näe vaeva mentaliteet üksinda elus edasi ei aita. Tee tööd, näe vaeva ja tee veel midagi põnevat ja head ka. Orjaajast, Andrese- ja Pearuajast, nõukaajast ja raskest eestiaja algusest on ikka omajagu aega mööda läinud ning mõne aja pärast lähevad ka masu, täpe ja pupu mööda, seega võiks juba endale uued loosungid välja mõelda. Kuigi ka mu armastatud manjaana-kultuuril on oma väga tugevaid varjukülgi, siis töönarkomaanist kontoripingil perset laiaks istuval mutrikesel oleks siinsest elust nii mõndagi õppida. Ilmselt olen varsti ise täpselt samasugune kontoripingil perset laiaks istuv töönarkomaanist mutrike ning ka sellise eluga rahul, sest siis mul oleks ilmselt muud asjad, millest rõõmu tunda, aga vähemalt siin ja praegu saan olla noor ja vaba Hispaania idealist, kellele on vägagi selge, kuidas elama peaks (Ja vähemalt pole ma ainuke. Marge on ka).

***

Vestlus ise sai Margega maha peetud pühapäeva õhtul pärast Granadast tagasi jõudmist. Tükk aega mõtlesin, et kas seda üldse panna siia kirja või mitte, aga kuna ka Marge arvas, et miks mite, siis nüüd on see olemas. Rahvuslased ja ausad tööinimesed on nüüd ilmselt minus kui palmi all aega surnuks löövas isamaa reeturis pettunud, aga mis teha. Ja kuna mind Marge inspireeris ja pani mõtlema, siis lootsin, et võib-olla leiab ka keegi teine siit mõne mõtte, millest kinni haarata.

Võtke kuidas tahate.

Kus see suur headus siis on?

2009-11-30T16:38:00.000+01:00

Mõnikord ma ei usu üldse, et "kõik inimesed on tegelikult head." Mõnikord ma usun, et inimesed on tegelikult kurjad, kibestunud, kahepalgelised, omakasupüüdlikud ja silmakirjalikud.

Aga mõnikord ma loen selliseid asju, nagu näiteks TRIINU BLOGI, kus on kirjas asjad, mis tegelikult head, armsad ja olulised on.

Üks kõiksus

2009-11-28T00:41:00.000+01:00

Neile, kes mulle saatsid need sõnad ja need viisid. Ja Sulle.

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,

aga ei saand, aga ei saand

Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad

Ma küll teeks sulle pai,

kuid panen taskusse käe,

sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

- Indigolapsed

Teisipäeval sain hispaania keeles masendava üllatuse osaliseks, kui seni intelligentse ja sümpaatsena tundunud Sergio mulle endast äkitselt äärmiselt idiootse mulje jättis, tulles lagedale selle sama looga, nagu kümned ja kümned välismaalased enne teda: nimelt et Baltimaad on lihtsalt üks Venemaa provints ja et seal elavad venelased, kes räägivad vene dialekti. Temast kui filoloogist ja ülikooli õppejõust oleksin rohkemat oodanud.

Kolmapäeval oli siin püha, nii et koolist/töölt oli kõigil jaénlastel vaba päev ning kõik läksid üles mäe otsa lossi juurde tsillima. Kutsusime endale kampa teised eesti tüdrukud, Martina ning sakslaste kamba ning alustasime mõnusat jalgsimatka. Rahvast oli seal palju – grilliti, peeti mäenõlvadel piknikke ja jalutati niisama. Meie leidsime endale kusagil kivide vahel mõnusa privaatse sopi, kust väga palju rahvast läbi ei käinud, peale mingite hullude hispaanlastest pubekate, kes tahtsid blondide välismaalastega koos pilti teha ja eputasid sellega, et teadsid umbes kolme ingliskeelset sõna. Õnneks jätsid nad meid aga varsti rahule. Kõht oli mäe otsa jõudes juba jõudnud tühjaks minna ja ka kaasavõetud jäätee oli juba poole tee peal otsa saanud, nii et ka kurk oli üsna kuiv. Ent nutikad ja ettenägelikud sakslased ütlesid, et no problemo ning ladusid välja kaks suurt pudelit siidrit (kuni selle hetkeni ma ei teadnudki, et siit kusagilt saab siidrit osta), ühe veini ning suure purgitäie soolaküpsiseid. Piknik missugune!

Eile olin päev läbi ülikoolis ning tegin usinasti oma kirjanduse seminaritööd Ulyssesest. Koju jõudsin alles pärast kella kaheksat, mis on minu jaoks isegi vara, sest tavaline ülikoolist koju jõudmise aeg on mul veidi enne kümmet. Jõudsin paar tundi puhata ning siis läksime Juani ja Antonio juurde. Need on need samad poisid, kelle juures meil umbes kuu aega tagasi inka fillide koosviibimine toimus (see korter ägedate suurte akendega). Põhimõtteliselt oli sama seltskond, aga seekord oli veel rohkem hispaanlasi, nii et veel rohkem võimalusi hispaania keelt praktiseerida. Üks lokkis juustega poiss oli minust ja Triinust eriti suures vaimustuses ning üritas meid mõlemat korraga ära sebida. Lo siento, aga ei näkanud tal kuidagi. Mõnus õhtu oli muidu. Juanil oli meeles, kuidas öelda eesti keeles "terviseks", Guillermo lubas mulle ühte oma romaani lugeda anda, mis ta kirjutanud on ning Valerijs teadis rääkida sellistest eesti superstaaridest nagu Maarja-Liis Ilusast ja Tanel Padarist. Santa ütles, et nad lähevad jaanuaris Barcelonasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla - muidugi tahan! Juan ütles, et nad lähevad detsembris mägedesse 20 kilomeetrisele matkale mägedesse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Valerijs ütles, et nad lähevad pühapäeval Granadasse ja et kas ma ei taha kaasa tulla – muidugi tahan! Nii et ühe õhtuga sai lausa kolm reisiplaani tehtud, pole paha. Kui alkohol otsa sai, ei olnud midagi muud teha, kui alustada youtube'i pidu ja tantsima hakata. Päris mitu korda sai isegi Billie Jeansi mängitud, nii et mulle meeldis. Varahommikul hakkasime lõpuks koju tulema, võtsime tee pealt veel kebabi ka kaasa ning koju jõudsime vist poole seitsme paiku.

Põnev on olla igapäevaselt koos niivõrd rahvusvahelise seltskonnaga. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et põhjapoolsemate rahvastega (kõik alates sakslastest ja ülespoole) tunnen ma end siiski veidi lähedasemalt, sarnasemalt ja seetõttu ka mingil määral paremini ja mugavamalt, kui nt itaallaste ja hispaanlastega. Esimestega on kuidagi ka rohkem ühiseid jututeemasid ning rohkem ühist mõistmist, sarnasem maailmavaade ja väärtushinnangud. Lõunamaa rahvaste temperament ja organiseerimatus ja tihtipeale ka mingi kummaline lapsikus pea kolmekümneaastaste inimeste juures viskab mul aeg-ajalt ikka kopa ette. Nt siin on täiesti tavaline asi elada koos vanematega kuni kolmekümneseks saamiseni ning pidutseda iga öö nagu kaheksateistaastane. Kui sellisest elust peaks lõpuks villand saama, siis abiellutakse esimese ettejuhtuva enam-vähem normaalse inimesega, kolitakse ema-isa juurest naise või mehe juurde ja hakatakse lõpuks tööd tegema ja lapsi kasvatama. Iseenesest pole selles ju midagi halba, lihtsalt väga teistsugune võrreldes sama vanade inimestega Eestis. Huvitav asi on ka see, et siin on paaridel üksteise vanematega kohtumine ikka väga tõsine asi. Et kui juba emale on pruuti näidatud, siis tulevad pulmad ja lapsed ka. Ann on selle au osaliseks juba saanud. Kui aga Ann Mirallesele rääkis, et Eestis pole vanematele oma kuti või tüdruku näitamine just kõige suurem asi, siis Miralles küsis, et mis siis saab, kui lahku minnakse. Mis siis ikka saab, emme teeb pai ja ütleb, et tuleb järgmine ja parem. Siin aga jäävad emad pärast poegade lahkuminekuid mitmeteks aastateks pisaraid valama ning mõtlema, et nad on oma last valesti kasvatanud, et tollel nüüd süda murtud on. (Aga muidugi, nagu alati, on ka erandeid. Õnneks olen ma siin kohanud ka hispaanlastega, kellel pole sellise elustiiliga mingit pistmist.)

Siiski. Kuigi kõigiga on palju erinevusi, siis tegelikult peamine, mis ma siin aru olen saanud, et tegelikult on enamik inimesi, olenemata rahvusest või riigist või perekonnast, põhiasjades ikka ühesugused. Kõik oskavad armastada, igatseda, õppida, elu nautida, haiget saada, edasi liikuda, nalja teha ja pisaraid valada. Tõenäoliselt olen naiivne, aga ma arvan, et tegelikult on kõik inimesed head. Mõnede headus ainult ei jõua teisteni. Ja mõned hoiavad oma headuse ainult enda jaoks. Ja mõned ei saa aru, kui kellegi headus on teistsugune nende enda headusest. Ja mõned üritavad kõigest väest olla head olukordades, kus nad tegelikult ei taha olla head. Ja mõnel on täiesti suva, kui keegi on nende vastu hea. Ja siis tulebki palju pahandust.

Taolise mõtte, ainult et veidi läbimõelduma sõnastusega kõigi inimeste sarnasusest leidsin ka Ulyssese eessõnast:

Underlying Joyce's depiction of Bloom is the conviction that mythic archetypes are not externally imposed by a culture but internally generated within each person. The universal wish to be original cannot conceal the reality that each is something of a copy, repeating previous lives in the inauthenticity of inverted commas. Many early readers, including T. S. Eliot, were depressed by Joyce's implication that beneath the superficialities of personality, most people were types rather than individuals.

Ja lõpetuseks teemasse täiesti mittepuutuv, aga üsna tabav tsitaat Joyce'ilt endalt: Jesus was a bachelor and never lived with a woman. Surely living with a woman is one of the most difficult things a man has to do, and he never did it.

Ja raske mitte ainult meestele, vaid ka naistele endile. Mina peaks teadma, elan ju kolme naisega, kaks neist veel itaallannad, madre mia! Tartus eesti poistega oli ikka mõnevõrra lihtsam korterit jagada. Eesti meestel pole viga midagi. Absoluutselt mitte.

Chica de Jaén kümme päeva Inglismaal

2009-11-24T23:07:00.000+01:00

Päev number 1

Ootamine. Ootamine kodus, et saaks bussi peale minna. Ootamine bussis, et saaks Granada lennujaama. Ootamine lennujaamas, et lennuki peale minna. Ootamine kambatäie purjus flamenkokostüümides hispaania pihvidega lennukis, et lennuki pealt maha minna. Ootamine Stanstedi bussipeatuses, et kesklinna bussi peale minna. Ootamine purjus saksa pihvidega bussis, et kesklinna jõuda.

Aga siis ma ikkagi jõudsin kohale ja sain aru, et need kaks inimest, Paul ja Monika, kelle pärast ma nii palju oodanud olin, olid mind veel rohkem oodanud. Sõnu pole siinkohal vaja, et väljendada, mis tunne neid näha oli. Pea et kesköiseks õhtusöögiks oli Monika meile teinud kalapirukat, mis isegi Paulile maitses ning too julges lõpuks üles tunnistada, et puhtalt meie pere süül on talle kala päris maitsema hakanud. Eks need on need generatsioonide kaupa kalurite laste geene, mis selliseid kalahõrgutusi produtseerivad. Peale kalasöömise ja jutuajamise midagi teha aga enam ei jaksanud ja läksime magama ära.

Päev number 2

Minul õnnestus enne Pauli endale juba jalad alla ajada ning alla kööki minna. Auravate kohvitasside seltsis saime Monikaga suurema osa õdede salajuttudest ära rääkida ning mina jõudsin nunnutada oma kallist õepoega Tristanit. Muidu ma ei kannata üldse väikseid lapsi välja ja üritan neist nii eemale hoida kui võimalik, aga hoolimata sellest, et Tristan on kõige hullem võrukael, pahandusetegija ja jonnipunn all in one on ta ainuke laps, kellest ma tegelikult ülisuures vaimustuses olen. Lõuna ajal viskas Monika meid autoga West Ruislipi metroojaama, kust Central Line'iga kesklinna sõitsime. Paul tahtis nimelt Oxford Streetile šoppama minna, et endale uued saapad osta. Ostiski. Hiljem ta muidugi natuke kahetses seda, sest uued saapad hõõrusid ta kandadelt ikka suure osa nahka ja liha maha. Igaljuhul pärast poodlemist mõtlesime end õlledega kosutada ning Paul teadis kusagil nurgataga asuvat mõnusat pubi, kus Guinnessit jõime. Paul pidi mind minu omaga muidugi aitama, sest guinness on... noh, guinness (mul pole ikka veel nii peent õllemaitset välja arenenud, et ma selle mõrudat maiku nautida suudaks). Pärast seda oli plaan kohtuda Pauli vanematega, kes ka sama päev koos nende sõbranna ja tolle pojaga Londonisse olid nädalavahetust veetma tulnud. Nad üürisid endale St Paul's Cathedrali lähedal külaliskorterit ning oli plaan nendega kusagile sinnakanti sööma minna. Paul juhatas meid kõiki Brick Lane'ile, mis on väga kirju ja elav immigrantide piirkond igasugu põnevate eksootiliste köökidega ning peenest ärikandist ainult paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Leidsime jällegi Pauli soovitusel ülimõnusa karrirestorani, kus lasime teravatel kastmetel endal pisarad voolama ning nautisime hiidkrevette, lambaid, kanu, muid loomi ja muidugi ka head seltskonda. Mina jõin esimest korda üle pika aja siidrit, kuna siin Hispaanias piirdun enamasti veini ja sangriaga, ning avastasin, kui uskumatult hea jook see siider ikka on, ja veel õige mädaõuna siider, mitte mingi Fizzi keemiline lurr. Ööseks pidime Pauliga minema Greenwichisse Britta ja Lukeri juurde, aga selleks ajaks, kui me restoranist välja jõudsime, oli metroo juba kinni pandud, nii et ei jäänud muud üle, kui Pauli vanemate korteri elutoas endale diivanipatjadest voodi ehitada ja mantlite alla põhku pugeda.

Päev number 3

Hommikul läksime tagasi Brick Lane'i kanti, mis pühapäeva hommikuti moondub superägedateks boheemlasturgudeks, Spitalfieldiks ja Sunday Upmarketiks, kus noored disainerid müüvad oma riideid ja ehteid, kunstnikud ja fotograafid ärivad maha oma põnevat loomingut, hipid müüvad igasugu põnevaid maailmamuusikaplaate, mis seal samas mängides ka muusikalises mõttes väga mõnusa õhkkonna loovad ning eksootilistest maadest pärit kokad on üles pannud hurmavalt lõhnavad köögiletid, kust saab osta kõike alates austritest kuni sushi ja kõikvõimalike kirevates kastmetes elukateni. Seal ringi tsillides sain lõpuks ka aru, miks Paul keeldub igaltpoolt mujalt kui just sealt endale uusi T-särke ostmast, sest sealt võib tõesti leida ülikihvte ja originaalseid asju – õigemini, mitte ainult ei VÕI leida, vaid leiab KINDLASTI! Mina sain endale ägedad nahast kindad 15 naela ja väga šefi minikleidi 5 naela eest ning Paul oma T-särgi ostudega ei pidanud muidugi piiri.

Pärastlõunal pidime turult lahkuma, et jõuda Barbican Centre'isse, kus koos Pauli vanemate seltskonnaga pidime Londoni jazzifestivali raames vaatama üht kontserti, kus esinesid Bela Fleck and the Fleckstones ning Chick Corea koos Stan Clarke'i ja Lenny White'iga. Mina olin terve kontserdi ajal täielikus pöördes ja suures vaimustuses. Uskumatu ikka, mida saab teha oma basskitarri, suupilli, kontrabassi, klaveri ja muude riistadega. Kõik lood olid väga kaasahaaravad, mehed hoidsid pinget suurepäraselt üleval ja kogu aeg ma ainult ootasin, et mis nüüd järgmiseks saab. Kulminatsioonid ei valmistanud kunagi pettumust ning viimane ühislugu andis väga mõnusa kokkuvõtliku punkti (loe: kisendava hüüumärgi) kogu üritusele. Igaljuhul suurepärane elamus ja ma olen Pauli vanematele väga tänulik, et nad mu sinna kaasa kutsusid. Pärast kontserti oligi meil aeg juba Pauliga bussi peale minna, et kahekesi Cheltenhami sõita. Nüüd sain seda inglise väikelinna juba teist korda külastada, ent kuna kohale jõudsime alles 11 paiku õhtul, siis esimesel õhtul me midagi erilist seal enam ette võtma ei hakanud.

Päev number 4

Paul pidi ülikooli minema ning mina sain kaua magada. Ärkasin siiski juba keskpäeva paiku ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis järgmised neli tundi teen. Esimese asjana mõtlesin endale teha inglisepärase musta tee piima ja suhkruga, ent alumisele korrusele minnes sain mina kui võrdlemisi korralik neiu suht suure šoki, kui lõpuks aru sain, et ma viibisin majas, kus elavad Paul ja viis inglise poissmeest, kes käivad täiskohaga ülikoolis, täiskohaga tööl, panevad täiskohaga pidu ja tegelevad nullkohaga koristamisega. Niisiis paljajalu väga ei tahtnud kusagile astuda, palja käega midagi katsuda ning vannitoa külastamist üritasin iga hinna eest vältida, sest igalpool vedelesid mingid kahtlased.. hmm... asjad..., millest ma isegi ei taha teada, mis need olla võisid. Ühtegi tassi ma ka köögist kusagilt ei leidnud, nii et põgenesin kiiresti tagasi Pauli puhtasse ja hästilõhnavasse tuppa – tõeline oaas selles prügikõrbes! Kui keegi mäletab „Seks ja linna“ esimese hooaja seda osa, kus Carrie twenty-something tüüpi sebis ja tolle korterisse sattus, siis ma võin öelda, et suht sama pilt, tõsiselt. (Siinkohal ma olen üsna kindel, et ainult Helen on see, kes ilma pikema järelmõtlemiseta teab, millest jutt käib ;))

Hommikust otsustasin seega kusagile kesklinna sööma minna. Tee peal põikasin läbi ühest väikesest vanast kirikust ning kirikus leiduvate voldikute pealt sain teada, et see on pea 900 aastat vana. Päris mõnus oli Hispaania suurtele uhketele katedraalidele vahelduseks sellises vanas lihtsas inglisepärases pühakojas olla. Kuidagi spirituaalsem ja isiklikum tunne tekkis seal. Vaatasin oma pooleperselise kunstiajaloolase pilguga kirikus leiduvad detailid ja arhitektuuri üle ning läksin siis edasi. Käisin korra läbi Primarkist, aga pärast Brick Lane'i turgusid tundus see kõige mõttetum pood üldse, ja seejärel suundusin ühte coffeeshopi hommikust sööma. Õige pea avastasin, et olen küll Inglismaa kohvikus, aga söön ikkagi Vahemere toitu (Mediterranean bruscetta) ning kuulan kõlaritest tulevat Eros Ramazottit. Bruscetta kõrvale lugesin läbi ainsa kohvikus pakutava ajalehe, selgelt opositsioonilise ja feminismivastase Daily Maili (täisperselise filoloogina oleks muidugi palju peenem tunne olnud Guardiani, Timesi või Telegraphi lugeda, aga noh, Daily Mail käis kah, mõned artiklid olid isegi päris huvitavad). Kui kohvikus lõpetasin, oli kell alles kolm. Teadsin, et Paulil lõpeb ülikool kell neli ning mõtlesin talle vastu minna. Muidugi ma ei teadnud, kus ülikool asub, aga küsisin paari inimese käest teed ning jõudsin ilma suurema vaevata kohale. Tee peal tegin veel tiigis suplevatest partidest pilti ning nägin esimest korda üle mitme kuu selliseid müstilisi asja nagu pori ja sopp. Päris põnev. Õhtul käisime Tescos (pmts nagu Rimi vms) õhtusöögiasju poodlemas ning kodus tegelesime otseloomulikult ühe oma lemmikühistegevusega – söögitegemisega.

Päev number 5

Teisipäeval tahtis Paul mulle oma ülikooli campust näidata. Esmalt viis ta mu Media Centre'i ehk oma osakonna raamatukokku, millest ta juba ette aimas, et mulle seal meeldib. Iseenesest oli see raamatukogu nagu raamatukogu ikka, ainult et põrandast laeni ja otsast otsani täis käsiraamatuid, kus oli õpetusi ja nõuandeid kunstnikele tehnikate ja materjalide kohta; muidugi ka hulganisti kunstiuurimusi, mis lahkasid maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, disani, fotograafiat, filmikunsti, meediat, body arti, land arti, performance arti ja moekunsti; peale nende leidus seal veel igasugu kultuurilisi uurimusi (kaasa-arvatud nt feminism popkultuuri kontekstis - huvitav, kas Raili on seal kunagi käinud?! - ja nt ka NSVL-i kunsti ja kultuuri). Mõtlesin seal olles, kui palju lihtsam oleks mul olnud teha kõiki esseesid ja uurimustöid kahe aasta jooksul ülikoolis, kui ma ainult seda raamatukogu kasutada oleksin saanud – ja kui palju põnevamad need sel juhul tulnud oleksid! Pärast raamatukogu näidati mulle veel värvifilmipimikut ja mustvalge filmi pimikut, galeriisid, kus lõpetajate ja muude kunstnike tööd üleval olid ning lõpuks ka fotostuudiot, kus Paul minust ja mu uuest Brick Lane'i kleidist photoshooti tegi. Päris peen tunne oli niimoodi ilusas kleidis ja kontsakingadega ehtsas stuudios igasugu valgustite ja prožektorite ja softboxide ja muude põnevate vidinate vahel poseerida. Nagu päris.

Õhtul läksime sellisesse kohta nagu Burger Burger ehk burgerirestorani. Ei mingeid punaseid plastmasstoole ega kollaseid plastmasskandikuid, vaid päris peene välimuse ja viisaka teenindusega restoran, kus hoolikalt kokku laotud burger serveeriti hiiglaslikul valgel portselantaldrikul nagu mõnes a la carte restoranis. Mina tellisin endale sinihallitusjuustuga burgeri ja kõrvale banaani-piimakokteili. Viimane oli ikka korralikult pool liitrit suur ning maitses väga hästi. Pärast söömist mõtlesime kinno minna, aga kuna sel kellaajal midagi head ei tulnud, lõpetasime oma õhtu hoopis Frog and Fiddle'is ehk kohalikus tudengibaaris jägerbukasid (Zambuca + Jägermeister) juues ja piljardit mängides.

Päev number 6

Kolmapäev algas väga rõõmsalt, sest kohale ilmus kauaoodatud torumees, kes poiste boileri ära parandas, nii et esimest korda sai sooja duši alla minna. Mina olin need kaks päeva virisedes ja vingudes küll külma dušiga üle elanud, aga terve majarahvas oli ilma kütte ja sooja veeta juba kaks nädalat hakkama saanud. Ning oh seda õnne ja rõõmu, kui kuum vesi lõpuks voolama hakkas – kõik panid muidugi tormijooksuga vannitubade poole liduma ning ligunesid pool tundi sooja vee all. Päeval käisime ka Paulile prillipoodidest uusi prille otsimas, aga need, mis talle kõige rohkem meeldisid, olid ka kõige kallimad, nii et ta otsustas nende ostmise edasi lükata.

Õhtul viis Paul mu väiksesse itaalia restorani sünnipäevaõhtusöögile. Läksime sinna juba teist korda, sest ka eelmine aasta olime just seal deitimas käinud ning see sai juba siis mu lemmikrestoraniks. Kuna restorani omanikud ja kõik teenindajad on itaallased ja seinte peal ripuvad fotod saapamaa erinevatest kohtadest siis oligi tunne, nagu oleks Itaaliasse sattunud. Tegime korraliku pika kolmekäigulise õhtusöögi nagu ikka, kui meil midagi tähistada on: seekord siis rannakarbid valge veini kastmes, loomaliha tomati-veini-herbide kastmes ning lõpetuseks tiramisu ja limoncello. Mmmmõnus! Teenindajad laulsid laudade vahel laveerides plaadi pealt tulevaid itaalia laule kaasa, muretsesid ikka, et kas „tutti bene, senjoores?“, hoolitsesid agaralt selle eest, et meil vein ja õlu otsa ei saaks ja tekitasid selle kõigega väga mõnusalt hubase õhkkonna. Jällegi üks suurepärane sünnipäevakingitus ja loomulikult ka imeline kohting.

Päev number 7

Neljapäeval pidime tagasi Londonisse sõitma, nii et hommikupoolikul mingeid erilisi plaane polnud. Käisime läbi ühest suurest raamatu-/ajakirjapoest, kust ostsin endale 8 naela eest ajakirju. Ajakirja Pop valisin välja lihtsalt sellepärast, et kaane peal oli kunstipärane pilt ja see tundus kesisest kultuuriajakirjade valikust ka kõige põnevam ja mahukam olevat. Nüüd, kui ma olen jõudnud enamiku sellest läbi lugeda, olen ma sellesse väljaandesse täielikult armunud. Väga asjalik ajakiri, mille 312 lehekülge tutvustavad kunstisündmusi, galeriisid, kuraatoreid ja kunstnikke kogu maailmas; seal on palju rõhku pööratud (kõrg)moele, ent kõik fotosessioonid on võrreldes tavaliste moeajakirjadega äärmiselt peenemaitselised, isikupärased ja põnevad ning samas on seal ka keskkonnateemalisi arvamusvaldusi, Barbara Bushi intervjuu Libeeria esimese naispresidendi Sirleafiga, essee Veronica Berlusconi meediasõjast oma mehega, analüüsivad uurimused multimeediast ja selle tähendusest tänapäeva ühiskonnas ja paljust muust. Ühesõnaga enamjaolt keerleb kogu teema moe ja popkultuuri ümber, tutvustab kunstimaastikku ning sellel nüüd ja praegu aset leidvat aktiivset kunstielu ning on seetõttu äärmiselt põnev. Tegu on kaks korda aastas ilmuva ajakirjaga ning soovitan seda tõesti kõigile, kes seda veel avastanud pole, kuid kes taolistest teemadest huvituvad. Change is good, change is inevitable, change is NOW, ütleb nende manifesto . Pärast ajakirjapoodi istusime ühes suures pargis ja lõime bussi oodates aega surnuks. Londonisse jõudsime alles kaheksa paiku ning äärelinna Monika juurde üheksa paiku. Sealt leidsin eest juba oma venna Andrese ja tema tüdruku Kadri, kes ka Londonisse olid tulnud. Kallistasime Andresega hästi kõvasti ning võtsin vastu nende kaasatoodud pakitäie Kalevi komme. Monika ja Chris olid meile valmistanud suure õhtusöögi (jesver, ma vist räägin siin kogu aeg ainult söömisest!) ning istusime hiliste õhtutundideni köögilaua taga ja sõime ja jõime. Mõnus oli suure venna ja suure õega koos olla, eriti nüüd, kui nad on vist suht ära harjunud, et ma pole enam mingi mõttetu tatikas, vaid enam-vähem mõistlik täiskasvanud inimene (või no ma loodan vähemalt!). Suureks saades on vist palju toredam õed-vennad olla, kui väiksena, kuigi kaklemist tuleb aeg-ajalt ka praegu ette. Jääb vaid loota, et Paulil, Kadril ja Chrisil liiga igav ei olnud, kui me mingeid vanu mälestusi heietasime, mis suure tõenäosusega ainult meie eneste jaoks naljakad olid.

Päev number 8

Hommikul ärkasime Pauliga siis, kui kõik teised olid kas tööle, lasteaeda või Londoni peale laiama läinud, ravisime oma (st minu) kerget pohmelli „Musta ja valge koera“ DVD vaatamisega, mis ma eelmine aasta Tristanile kinkinud olin ning hävitasime hommikusöögiks ära Monika mõnusa šokolaadipudingi. Kuna Monika maja asub kanali ääres, siis läksime mööda seda – kanalit, mitte maja - jalutama. Sama rada oleme juba varemgi kahekesi läbi matkanud, nii et seekord juba teadsime, et mõne kilomeetri pärast sihtkohta jõudes ootab meid ees üks kõige mõnusamaid pubisid, kus ma kunagi käinud olen. Ilm oli väga ilus ja päikseline, lehed olid kollased, kohalikud patseerisid koertega mööda kallast ning kanali peal patseerisid pardid ja paadid. See mõnus pubi oligi täpselt sama mõnus, kui ma mäletasin. Istusime seal tükk aega ja (oeh, ma ei taha seda sõna enam öelda) SÕIME. Viie paiku tuli Monika meile sinna autoga järele ning kurtis selle üle, et tööpäevadel ikka ei tasu kella kolmeni öösel juua, kui kell kuus peab üles tõusma. Mitte keegi meist ei saanud aga Monika maagilisest kella kolme ajal magamaminemisest aru, sest kõigi teiste jaoks oli kell alles üks, kui me juba õhtu lõpetasime. Ei tea, mis ta need ülejäänud kaks tundi siis üksinda tegi :) Õhtul käisime kõik koos Chrisi õe Amy ja tema (s)ex boyfriendiga väljas. Restoranis olles oli mul aga kuidagi imelik tuju, millegipärast jututeemasid ei olnud mingil müstilisel põhjusel kellelgi väga palju varrukast välja tõmmata ning asja ei teinud paremaks ka see, et kohmakas ettekandja mulle parmesani otse sülle riivis ning et Cosmopolitanid ei maitsenud õigesti, nagu asjatundjad nina krimpsutades ütlesid. Küllap hakkas mul see tunne jälle hinge tulema, et varsti peab juba lahkuma. Pärast läksime aga ühte lounge'i, kus oli veidi vabam õhkkond ja hea muusika, nii et siis läks tuju jälle paremaks.

Päev number 9

Majarahvas sundis mind hommikul pannkooke küpsetama ning pärast seda läksime Pauli, Andrese ja Kadriga kesklinna, kus meid tabas üks feil teise järel. Käisime Portobello turul, mis on taoline nagu Brick Lane, ainult et veits magedam. Antiikkaupade sektsiooni poolest oli see muidugi veidi omanäolisem ning mõtlesime, et oma tulevasse „päris“ kodusse saaks sealt päris ägedaid asju sebida. Pärast seda tahtis Kadri minna Hyde Parki Winter Wonderlandile, mis too päev seal avati. Kuidagi suutsime aga minna valesse parki ning ei saanud kuidagi aru, et kus kohas see talvemaa siis on. Just sel hetkel hakkas ka suur paduvihm peale, kui meie suures tühjas pargis ekslesime. Tagantjärele mõeldes oli aga see üsna inglisepäraselt romantiline – raagus puud, hämar taevas, vihm ja kellegi soe käsi ümber minu õlgade. Lõpuks leidsime Hyde Parki üles, mis oli selle Kensington Gardensi kõrval, kuhu me ullikestena eksinud olime ning käisime selle ürituse siis kiirelt läbi. Kõik oli väga luksuslik, väga disney'lik, teisisõnu väga kitš ja sädelev. Lõbustuspargid ja uisurada ja glögiputkad ja jõuluvana ja nii edasi. Kui vihma asemel lund oleks sadanud, oleks võib-olla isegi päris armas olnud seal. Kuigi algselt oli meil plaan kultuursed olla ja vaadata, mida uut ja põnevat Tate seekord pakub, siis külmast ja vihmast läbivettinutena polnud enam mingit muuseumituju ning järgmiseks unistuste sihtkohaks sai otseloomulikult mingi õdus soe pubi, kus märjad mantlid toolileenile saaks visata. Väga kahju sellest isegi polnud, et sel korral ühtegi galeriisse ega muuseumisse ei sattunud, sest see polnud mul mitte mingi esimene Londoni reis ega ole ka kindlasti viimane. Igaljuhul Hyde Parki valest otsast välja astudes eksisime muidugi jälle ära, aga nagu mul nende eksimistega ikka kipub olema, siis leidsime end jälle kusagilt rikkurite kandist, Knightsbridge'ist, kus elavat ainult miljonärid ja aadlikud. Ühe pubi me sealt ka leidsime ning soojenesime seal siis üles. Imelik pubi oli: kõik oli väga – liiga - puhas, muusikat vist isegi ei mänginud, kõik inimesed vestlesid väga vaikselt ja viisakalt ning olid üsna soliidselt riides. Kadrile tundus, et ta nägi seal prints Williamit koos oma sõpradega tarka juttu ajamas, aga ilmselt oli see keegi wannabe prince lihtsalt. Järgmisena mõtlesime minna mõnda muusikali vaatama, mis minu jaoks aastate jooksul juba täiesti kohustuslikuks Londoni külastamise osaks on saanud. Läksime Piccadilly Circusele, kus trobikond teatreid järjestikku asuvad, ent seekord meil odavate piletite saamisega ei jopanud, vihma sadas endiselt ning mõne aja pärast me lihtsalt andsime alla ja loobusime. Minul oli selleks ajaks juba tuju täiesti läinud ning tahtsin lihtsalt koju tagasi minna, et veel viimaseid tunde Monikat näha ja temaga veel juttu ajada. Andres ja Kadri mõtlesid esmalt kesklinna pidutsema jääda, aga lõpuks tulid nad ikka meiega Harefieldi kaasa. Jõudnud sinna, saime teada, et torm oli elektri minema viinud. Panime küünlad põlema ning tsillisime kõik soojas küünlavalguses elutoa diivanitel džinni juues ja juttu ajades. Mõnus ja hea tunne tuli seal olles jälle tagasi. Paul ja Chris möllasid vahepeal elektrivärgindustega ning saidki elektri lõpuks tagasi ning ma ei pidanudki küünlavalgel duši alla minema (Paul oli muidugi kurb, sest ta oli vägagi valmis mulle vannituppa küünalt hoidma tulema). Istusime veel mõnda aega kõik koos, aga siis kobisid kõik magama ära, sest mina, Paul ja Monika pidime kell 5 ärkama, et mind lennujaama transportida.

- Teeme nii, et mina olen see tšikk, kes mingi ülikaua magas ja siis sina oled see prints, kes ta üles ajas. - Okasroosike või? - Jah, just, Okasroosike! - Oooookasroooosikeeee! Ärka üüüüüles! - Mkm. - Ooooookasrooooosikeee! Aeg on koooli minna! - Ihihii...

Heh, vähemalt meil oli lõbus.

Päev number 10

Ainult kolm nädalat veel. Siis juba näeme jälle!

Jaén uue pilguga

2009-11-23T01:52:00.000+01:00

Vabandust, et pole tükk aega kirjutanud, aga ma käisin vahepeal Inglismaal. Kui täna pärastlõunal Jaéni tagasi jõudsin, tabas mind taoline kultuurišokk nagu päris alguses, kui ma esimest päeva siia jõudsin. Kas tõesti olen ma nii oma mõtetes kui ilmselt ka kirjutistes Jaéni üle idealiseerinud?

Arhitektuurilises mõttes on pool Jaéni tegelikult täielik katastroof ning kogu tüüpiline väikelinna hispaanialik idüll leiab aset ainult vanalinnas ning teatud väiksemates linnaosades. Kulunud ja õnnetu välimusega kortermajad, paksude vanamuttide XXXL suuruses alukad ja mummulised kitlid akendest väljaulatuvatel pesunööridel tuule käes lehvimas, tolmused tänavad, vanad magedad reklaamplakatid, trellid uste ees, mida keegi pole aastaid kasutanud ja risti-rästi asetsevad kõledad tänavad moodustavad värskelt meeles olevate Londoni kaunite renoveeritud vanaaegsete hoonete, korralike haljastatud tänavate, moodsate põnevate arhitektuurileiutiste ja hästikorraldatud liiklusssüsteemi vahel päris karmi kontrasti. Ning teisalt moodustavad Jaéni soe päike ja võrratu loodus Londoni vihmase üksluise hallusega hoopis teistlaadi vastuolu.

Pärast pikka reisi jõudsin aga lõpuks kella nelja paiku koju; korterikaaslased olid just ärganud – tuleb välja, et siis, kui mina täna hommikul Londonis ärkasin, polnud nemad siin veel peolt koju jõudnudki. Nad olid mind nähes rõõmsad, pommitasid küsimustega, kuidas oli ja kas meeldis ja mis tegid ning ütlesid, et igatsesid mind. Tutvusin Triinu sõbranna Marjuga, kes meil praegu külas on, pakkisin oma väikese kohvri lahti ja hakkasin Andrese ja Kadri kingitud eesti komme matsutama. Mõnus tunne oli kodus olla. Päike paistis, oli soe ja hubane. Ei, Hispaanial pole viga midagi. Lihtsalt San Ildefonso ja katedraali kant on see, kus pean ühe väikese jalutuskäigu tegema, et jälle see idüllitunne tagasi saada. Või siis lihtsalt aknast välja vaatama, kuidas mäed läbi pilvede tungivad (ka lennukist oli päris põnev vaadata, kuidas pilve seest äkki mäetipp välja supsas).

Õhtul käisime Triinu, Marju ja Kristiniga araabia teekohvikus vesipiipu tegemas ja teed joomas. Piipu oli üle pika aja mõnus kimuda ja Pakistani tee maitses hästi. Arutasime selle üle, kes kus on elanud või elab ning kellel missugused seiklused maailma lennujaamades olnud on. Kristin trumpas meid kõiki sellega muidugi üle oma kolmepäevase trippimisega Ameerikast Eestisse. Vahetasime oma kogemusi nilbete pealetükkivate hispaania chicode ja purjus laiskade inglise bacheloridega. Inglismaast oli muidugi üldse palju juttu, kuna mina olin sealt just tulnud, Kristin oli seal äsja paar nädalat tagasi tsillimas käinud ja Marju õpib seal juba teist aastat lingvistikat.. Ühesõnaga tore oli. Nüüd peaks lõpuks magama minema või muidu tuleb 24 tundi järjest ärkvelolekut täis. Jahh. Head ööd. Varsti kirjutan teile ka Inglismaast.

yo y españa

2009-11-12T23:06:00.000+01:00

Estoy loca, borracha, enamorada

de todo

Lleno de vida

aqui...

...encima de las estrellas

debajo del sol

soy menos la tierra del norte

que las montañas del sur

mas cerca de luz

de belleza

de verdad

No estoy buscando

he encontrado

me.

waste land

2009-11-11T22:56:00.000+01:00

I read, much of the night, and go south in the winter.

Valmis.

Sünnipäev

2009-11-11T00:55:00.000+01:00

Südaöö on läbi ja sellega on mu sünnipäev ametlikult lõppenud. Oli ka aeg, sest pidu on siin kestnud neljapäevast saati, mil Stefania meie sünnipäevamaratoni avas. Õigemini avasime selle meie Triinu ja Agataga, kui me hommikul suure laulu ja sületäie kingitustega Stefania tuppa sisse sadasime ja talle hästi ägedat uut eluaastat soovisime.

Kuna minu ja Stefania sünnipäevade vahele jäi väga sobilikult laupäev, siis otseloomulikult otsustasime oma vananemist koos tähistada ning kutsusime külla kõik sulelised ja karvased üle kogu maailma. Või noh, üle kogu Euroopa. Pidu oli super-hüper-üliväga lahe! Ägedamatest kingitustest sain endale suure liblikatega kaunistatud ämbri, kuhu suure kuhja kommide ja küpsiste vahele oli pistetud kaks veinipudelit; isejoonistatud + ära raamitud A4 suuruse sünnipäevakaardi ja suure pudeli martiinit poolakatelt, isemeisterdatud kõrvarõngad ja muid ehtevidinaid ning ka väga ilusa puust ehtekarbi, kuhu nad sisse panna. Ent eriti rõõmsa üllatusena sain Martina käest päris elusa barmani, kes terve õhtu köögis tublisti superhäid mojitosid valmistas, et karvased ja sulelised ometigi janu kätte ei jääks. Kingitustest muidugi veelgi tähtsam oli see, et sain lihtsalt kõigi uute sõpradega mõnusalt aega koos veeta ning kõvasti lõbutseda ning nagu hilisemat vastukaja peo kohta olen kuulnud, siis kõik külalised jäid väga rahule. Kuna rahvast oli meie elutuppa kogunenud väga palju, siis naabrite meelepaha ette aimates oli juba varakult plaan ka see pidu hoopis klubis lõpetada, aga siis me veel ei teadnud, et ka klubist viib tee meid veel edasi.

Siiski ka mõne sõnaga klubiüritusest. Ohtra tantsimise ja barmanidelt sünnipäeva puhul tasuta õllede saamise vahel märkasin oma hispaania keele õpetajat Sergiot, kellega pärast kõiki neid mojitosid ja cervezasid hispaaniakeelne jutt kohe eriti (võib-olla liigagi) soravalt jooksis. Hiljem lasti klubis olevatele ekraanidele suured kirjad „Happy birthday Lisa and Stephanie“ ning kogu klubi laulis meile „Cumpleaaaanjos feliiiiiiis!“ Ent, ent. Just siis, kui minu meelest pidu täies hoos oli, pandi tuled põlema ja muusika keerati kinni. Kojuminemisisu polnud aga kellelgi.

Saime korterikaaslastega endale Sergio ja ühe tema sõbra kampa ning läksime itaallanna Linda juurde grappat jooma. Koju jõudsime Triinu sõnade järgi seitsme paiku. Pärastlõunal ärgates avastasin, et kell kaheksa hommikul oli Sergio mulle sünnipäeva puhul väga naljaka ja toreda e-maili saatnud, nii et ilmselt oli õlu ka tema jaoks oma töö teinud.

Sünnipäevapidu ette ära pidades pole tihtipeale õige päev enam nii eriline kui ta olla võiks. Seda rõõmsam oli mu üllatus, kui hommikul duši alt tulles leidsin oma toast kõik oma unised, ent rõõmsad ja elevil korterikaaslased mulle sünnipäevalaulu laulmas. Mu väga targad korterikaaslased teadsid täpselt, mis mul vaja oli ning saingi endale kingituseks kaks praktilist asja, mille üle väga õnnelik olen– esiteks käsipagasi mõõtmetega kohvri, mida lennukisse kaasa võtta ning teiseks päris isikliku tassi koos teesõelaga, nii et saan siin lõpuks ometi puruteed jooma hakata. Peale selle oli Triin öösel salaja meisterdanud šokolaaditordi ning mulle oli muretsetud ka pudel roosat toskaana vahuveini, nii et kell 9 hommikul istusime kõik laua taha torti sööma ja veini jooma. Kas sünnipäev võiks veel paremini alata? Hiljem kõmpisin lausa nii rõõmsa tujuga kooli, et mind seekord isegi ei häirinud võõraste meeste hüüded - „Oye, guapa“, „Madre mia, que rubia“ ja neoonoranžis kostüümis teetöölise lauldud viisijupp „Tu eres mi corazon“-, ehk kõik see, mida ma tavaliselt kas ignoreerin või mis veidi tusasemal päeval kopa suht ette viskab. Ent sünnipäeva puhul on ju kõik tähelepanuavaldused teretulnud. Ülikoolist tagasi tulles leidsin veel üllatuskingituse Paulilt, mida ma tõesti oodata ei osanud, aga saan teda selle imevahva üllatuse eest juba reedel isiklikult tänada, sest just siis lähen Inglismaale, et tema ja oma perega (ja ka tema perega, sest kõik on millegipärast otsustanud üheks ajaks Londonisse minna) ka seal sünnipäeva tähistada.

Ja muidugi tohutult vahva oli saada ka kõiki telefonikõnesid, sõnumeid ja orkuti scrappe oma kallitelt eesti sõpradelt!!! Niiii hea meel, et ma teil ikka meeles olen ning teie head soovid ja kaunid sõnad tegid südame soojaks! Suur-suur aitäh kõigile!

PS! Kuna emalt on hakanud tulema veidi murelike alatoonidega e-mailid, et kas ma peale joomise siin midagi muud ka teen, siis pean tunnistama, et üht-teist olen isegi teinud. Ülikoolis käin ikka iga päev (kuigi mu blogi lugedes see ilmselt väga ei kajastu) ja natuke olen jõudnud isegi vabal ajal kodus õppida. Näiteks olen oma kirjandusloengu jaoks jõudnud tegeleda 20nda sajandi (väidetavalt) parimate kirjandusteoste, Joyce'i Ulyssese ja T. S. Elioti Waste landi analüüsiga. Oeh neid moderniste. Mulle tohutult meeldivad nende ideed, nende teooria ja filosoofia selle taga, miks nad nii kirjutada tahtsid ja kui olulised nende uuendused olid, aga Ulyssest lugedes peab küll kogu aeg entsüklopeedia kõrval olema, et KÕIGILE sümbolitele ja peidetud tähendustele ja paralleelidele Odüsseiaga ja kõikvõimalikele allusioonidele ja ohtratele „keeleuuendustele“ ja sõnamängudele pihta saada ning kui ma seda kõike tõesti väga teha tahaksin, siis sel juhul peaksin seda ilmselt kolm aastat lugema. Ütleme lihtsalt nii, et on raamatuid, mis mulle rohkem meeldinud on. Kuigi olen end alati proosainimeseks pidanud, siis tänu siinsele kirjandusseminarile olen avastanud hunniku poeete, kes mulle väga meeldivad, ent kellest ma enne suurt midagi ei teadnud, näiteks Rupert Brooke, Sylvia Plath, John Cornford ja Dylan Thomas. Kirjanduse kõrvalt olen jõudnud nautida veidi ka filmikunsti – vaatasin Mirallese soovitatud filmi Abre los ojos (Open your eyes), mis kohe mu top kümnesse lendas ning üks õhtu vaatasime tüdrukutga iiri „muusikali“ Once, mis ka päris hea oli. Aaa ja muidugi hispaania keel. Seda ma õpin kohe eriti meeleldi. Nii et jõuan siin ikkagi ka veidi kultuurne ja haritud olla :)

Maal

2009-11-04T00:48:00.000+01:00

Tuleb väga pikk lugemine, nii et esmalt minge valage endale klaasike punast hispaania veini või tehke endale üks mõnus mojito ja kujutlege end minuga Lõuna-Hispaania mägede ja metsade vahele eraldatud maamajakese terrassile metsikult vohavate viinamarjaväätide ja sooja päikese alla lõunamaist sügist nautima.

Oleme Mirallese maamajas, oma tunni aja tee kaugusel Jaénist. Maja ise asub järsul mäenõlvakul, on pisike ja lihtne, aga pisike ja lihtne hispaania stiilis, ehk valgete krohvitud seinte, marmorpõrandate, massiivsete tumedast puidust aknaluukide ja õhukeste linaste kardinatega. Aias kasvavad kõikvõimalike „tavaliste“ viljapuude kõrval ka virsiku-, apelsini- ja oliivipuud, rääkimata avokaadodest, mandlitest ja kreeka pähklitest. Puude vahel kasvavad ka uimastavalt lõhnavad maitse- ja ravimtaimed, nagu tüümian, rosmariin, eukalüpt ja piparmünt. Palju on igasugu viljasid, mida ma pole varem uneski osanud näha ning grillahju kõrval on suur põõsas mingite alkohoolsete marjadega, mille söömisest võib purju jääda.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt, kuidas ma laupäeva hommikul sellisesse idülli sattusin, kirjutan natuke ka reedestest nõiapidudest linnas.

Halloweeni hakati siin tähistama juba neljapäeval ning seetõttu olid igasugused karnevalipoed hommikust õhtuni paksult rahvast täis, linn oli täis kuulutusi kõikvõimalike teemapidude kohta ning kogu see möll pidi kestma terve nädalavahetuse. Tundus, et ei jää muud üle, kui ise ka mingiks hirmuäratavaks tegelaseks muteeruda ning esimest korda elus tõelist Halloweeni tähistada. Kristinil (eesti tüdruk, kui ma pole veel varasemalt maininud) tuli suurepärane mõte osta viikingikiivrid ning mina olin sellega kohe nõus, sest see teema sobis minu meelest meie põhjamaise päritoluga ideaalselt kokku. Triin hüppas ka meiega kampa ning reede õhtul olidki kolm viikingit veinipudelitega (küll mitte väga viikinglik jook, aga mis teha) lätlaste korteri ukse taga, et enne klubisseminekut veidi sooja teha. Valerijs on ülihoolitsev peremees ning kuigi tal endalgi eriti midagi süüa polnud, siis lõikus ta meile korralikult lahti oma viimase lillkapsa, meisterdas kõrvale dipikastmed ning ladus välja oma viimased vorstivarud – justkui oleks tapabaari sattunud. Väga tsill olemine oli, aga kui meil Valerijse toit söödud sai, siis otsustasime kella kahe paiku ikka klubisse ka minna.

„Where are we going?“ küsis kuradisarvede- ja sabadega varustatud lätlanna.

„To Heaven.“ vastasin ma klubi nime, kuhu oli plaan minna.

„I'm not sure we'll get in there.“ ütles kuradike ning keerutas oma pikka saba.

Heavenisse jõudnud, oli klubi pooleldi tühi ning vaid paar inimest peale meie olid viitsinud endale mingi halloweeniteemalise aksessuaari külge riputada. Hea seegi, et ka meie too õhtu ainult kiivritega piirdusime ning end päris mulla ja verega kokku ei hakanud määrima, et väga ehedat viikingiefekti saavutada. Aegamisi hakkas aga rahvast juurde tulema ning nende hulgas juhtus olema ka Nunnu Poisi Poe nunnu poiss, kellega oli ÜLImõnus tantsida. Tantsisime vist mingi poolteist tundi ilma puhkamata ning väga äge oli, pole ikka väga ammu nii põhjalikku tantsuhoogu sisse saanud. Peab ikka käima klubides, kus hispaanlased ka pidu panevad, mitte ainult erasmuslased, sest viimased tantsivad umbes sama „hästi“, kui eesti mehed, või noh, kui nt Joonas, Marko, Teras ja mõned veel välja arvata. Hispaanlased enamjaolt ikka suudavad rohkem ka teha, kui ühelt jalalt teise peale tammuda. Koju jõudsin viie-kuue paiku ning tuju oli hea. Eriti teades, et ees ootab mõnus nädalavahetus Mirallese maakodus.

Pärast mõnetunnist und sundisimegi end Triinuga üles ärkama ning kõmpisime Anni (eestlanna) ja Mirallese (hispaanlase) juurde (enne olid nad korterikaaslased, aga nüüd on elukaaslased). Majarahvas pakkus meile hommikusöögiks soojasid churrosid šokolaadiga, sellal kui nad ise veel viimase minuti pakkimise, hambapesu jms tegelesid. Siis jõudis Kristin ka kohale, ladusime oma tavaari pagassi ning asusime teele. See maakoht ise asub Jaénist põhja pool, mägedes. Sinnasõit juba oli mõnus, sest mida lähemale jõudsime, seda mägisemaks, kitsamaks ja kurvilisemaks tee läks ning mulle tulid meelde kõik need romantilised filmid, kus peategelased lahtise autoga mööda järskusid kaljuääri kihutavad. Meie autol oli küll katus peal ning mingit romantikat autos ei toimunud, aga lahe oli siiski.

Kui kogu eelpool kirjeldatud sulnis maaidüll oli ära imetletud, lõunasöök söödud - ning selle kõrvale muidugi paar pudelit tintot ära joodud -, mõtlesime, et tõmbame selle peo siis käima. Meil oli plaan maamajas koos Mirallese sõpradega üks korralik halloweenipidu korraldada, mojitosid teha ja siis järgmine hommik tagasi Jaéni sõita, aga otseloomulikult ei teinud me lõpuks ühtegi neist asjadest, sest Mirallese plaanid muutusid iga viie minuti tagant. Konkreetsustega harjunud eesti hingedele oli see pidev plaanide muutumine muidugi natuke vastukarva. Siiberdasime mitu korda autoga maakoha ja selle lähedal asuva „küla“ La Carolina - mis tegelikult oli umbes Pärnu suurune linn – vahet (hea, et nad üldse Tartu suurust Jaéni ikkagi linnaks nimetavad), pöörasime pea peale karnevalipoe halloweenisektsiooni, kust leidsime kõik endale mingeid lahedaid lisavidinaid, sõime siis koos Mirallese sõpradega kusagil tapabaaris õhtust ning kesköö paiku sattusime hoopis Migueli, Mirallese sõbra töö juurde ühe tüdruku sünnipäeva tähistama. Tagantjärele mõeldes üsna sürreaalne üritus – karvaste habemetega viikingid, nõiad, timukad ja verised kirurgid kusagil kõrgete lagedega lao kulunud mööbliga puhketoas pahtlilabida taolise riistapuuga šokolaaditorti lahti lõikamas. Hiljem sõitis timukas Miralles kellegi halvastimaskeeritud vampiirineiuga mingite kohalike masinatega laoruumis ringi ning teised üritasid viikingite kummist nuiadega kokteilide jaoks jääd purustada. Väga kaua me seal mis-iganes-firmas siiski ei läbustanud ning läksime La Carolina peale välja, kus igas klubis pidid väidetavalt korralikud halloweenipeod toimuma.

Lõppude lõpuks käisime aga ühest mõttetust klubist teise, kus avastasime, et MITTE KUSAGIL ei olnud MITTE KEEGI end ära maskeerinud. Meie, viikingid, olime see õhtu ikka päris kõvasti vaeva näinud, et väga usutavad ja hirmuäratavad välja näha – peale kiivrite olid meil nüüd veel pikad verised habemed, näomaalingud, suured kirkad ning mul oli mingi Mirallese laenatud hõlst ka veel (pildid orkutis) - ning leidsime end siis lõpuks täiesti tavaliste klubipihvide ja -kuttide ja suvalise klubimuusika seast. Ainult klubide dekoratsioonid andsid aimu sellest, et ideekohaselt oleks pidanud seal halloweenipeod toimuma. Ühes kohas oli peale meie veel väga šeff Frankenstein, kes aga paistis end paraku sama üksikuna ja out-of-place tundvat, nagu meiegi. Kuna ka lubatud mojitod olid see õhtu joomata jäänud, siis me end väga lõbusalt ei tundnud. Me Kristiniga leidsime lõpuks ühe vaba diivani ning hakkasime oma habemete ja kiivrite varjust klubilisi uurima ja analüüsima. Näiteks üsna üllatav oli meie kõrvaldiivani peal näha istumas ema koos kümneaastase tütrega. Teiseks põnevaks paariks oli meie lähedal seisev paar, kus kaheksasentimeetristel kontsadel seisev naine oli noor, blond, ilus ja silmnähtavalt (väga) rase ning tema kõrval seisis lühike halli peaga paks vanamees – rikas armuke, ilmselgelt! Hiljem aga nägime, et vanamees läks rääkima hoopis tolle naise ja lapsega, kes oma mornide ja väsinud nägudega meie kõrval diivanil istusid ning siis me ei saanud enam üldse pihta, mis imelik suhe nende nelja inimese vahel olla võis. Aga mis ma siin teisi kommenteerin, ilmselgelt olime just meie, kaks viikingit, kogu klubi kõige veidram paar. Kolme paiku läksime juba Mirallese suureks kurvastuseks ning minu ja Kristini suureks rõõmuks klubist ära (Ann ja Triin olid veits rõõmsamas tujus kui meie). Maamajas sain mina endale väga mõnusa toa suure-kõrge voodiga, magasin end väga hästi välja ning hommikul ärkasin juba tundega, et täna tuleb hea päev. Tuligi.

Esimese asjana läksin õue, kus avastasin, et jällegi on väga palav ja päiksepaisteline ilm nagu tavaliselt, soovisime Anniga teineteisele head novembrit, jõime terrassi peal kohvi, sõime küpsiseid ja kuulasime Beirutit, mis meie päikeselisse hommikusse ideaalse meeleolu ja tuju tekitas. Pärast seda käisime koertega metsas jalutamas ning saime teada, et nende metsade kõige tüüpilisemad loomad on metssead, kitsed, ilvesed, puumad, karvased ämblikud ja maod. Paraku aga oma lühikesel jalutuskäigul ei kohanud me kedagi neist. Hiljem läksime meie Kristiniga maja taga asuva kivi peale päevitama. Tegelikult nägi see kivi välja nagu mingi väike kaljunukk, mis mäe seest välja ulatus või midagi sellist, raske kirjeldada, mis ta täpselt oli. Igatahes see kivikamakas oli oma kümme meetrit kõrge ning et sinna saada, pidime läbi murdma mingist tihedast võsast, mis selle nõlva peal kasvas. Lõpuks jõudsime aga üles, olime küll natuke marraskil ja riided olid vaiguga koos, aga mis need väiksed sõjahaavad ikka teevad. Rääkisin Kristinile sellest, et mu meeletu merevaimustus on siin olles asendunud meeletu mägedevaimustusega ning merd ma siin ei igatse – peaasi, et mäed oleks ja siin sellega probleeme pole. Siinsed mäed pole küll nii kõrged, et neil päris lumised tipud oleks või et hingata raske oleks, aga kui Jaénist allapoole, näiteks Malagale sõita, siis kõrvad ikka lähevad rõhuvahest lukku küll ning Suur Munamägi on siinsete mägedega võrreldes ikka täielik küngas, nii et minu jaoks on need Jaéni mäed täpselt paraja suurusega. Saime heal juhul kolmveerand tundi päikese käes lesida (see oli küll esimene kord, kui ma novembris päevitanud olen) ja vaadet imetleda, kui kuulsime alt maja juurest hõikeid, et me sööma läheks. Alla minnes leidsime õnneks teiselt poolt kivi mõnusama nõlvaku, kus oli isegi sissetallatud rada ja puha, nii et ei pidanud enam kilplaste kombel läbi võsa murdma. Mirallese sõbrannad olid ka sinna grillima tulnud, nii et suurem seltskond oli jälle koos. Muide, Miralles teeb tohutult häid lõkkes küpsetatud kartuleid. Ta ei pane kartulit mitte tervena hõbepaberi sisse, vaid lõikab ta enne väikesteks tükkideks, pudistab peale tüümianit ja soola ning valab siis kogu kupatuse oliivõliga üle ja voila! Parim kartul, mida ma kunagi saanud olen. Oli jälle tüüpiline mitmetunnine sööma, kuigi me hispaanlannadega väga suhelda ei suutnud, sest üsna raske on midagi vahele öelda, kui viis inimest kiiresti hispaania keeles läbisegi räägivad ja oma sõpru taga klatšivad, nii et isegi kui oskaks midagi vahele öelda, siis ei teaks, mida öelda. Kuue paiku läksid nad aga ära ning võtsid endaga kaasa ka Kristini, kes tahtis bussiga Jaéni tagasi sõita, aga meie Triinuga ning muidugi ka Ann otsustasime Mirallesega sinna jääda, kuna ta arvas, et tal võib seal olles õppimine tõhusamalt minna kui Jaénis.

Jätsin tõelise egoisti kombel lõunasöögi nõud teistele pesta ja läksin üksinda jalutama. Kõigepealt mõtlesin sinna samasse kohta minna, kus enne Kristiniga päevitanud olime, aga sealt nägin ühte teist mäetippu (või õigemini selle sama mäe kivist tippu, mille otsas juba Mirallese maja oli), mille poole sammud seadsin. See polnud väga kaugel ning see oli piisavalt lauge, et sealt ilma suurema vaevata üles ronida, nii et lõpuks jõudsingi kohale ja istusin kõige kõrgemal asuva kivi peale maha. Võimas tunne oli seal üksinda olla ja ümbritsevat loodust vaadelda. Päike hakkas parajasti ühe teise suure mäe taha loojuma, minu pea kohal tiirutasid kotkad ning kaugelt alt karjamaalt kostus lammaste määgimist.

Kui ma tagasi majja jõudsin, tegi Miralles meile väga osavaid ja keerulisi kaarditrikke (eks ta üks nobedate näppudega mees ole, klaverit mängib ka nagu noor jumal), jõime õlut ja ajasime juttu. Miralles rääkis meile hispaania nõidadest, kellest ta kunagi uurimustöö oli kirjutanud. Ka praegu on nõiad, või tänapäeva mõistes pigem ravitsejad, Hispaanias väga populaarsed, eriti Galicias, kus nad muuhulgas mingit spetsiaalset alkoholi mingi vana rituaali järel põletavad. Sellega tuli mulle meelde, et need hispaanlased, kellega ma kevadel Rumeenias olin, olid ka sealt samast Galiciast pärit ja nemad korraldasid meile seal täpselt samasuguse rituaalse joogipõletamise, millest Miralles rääkis, nii et ka mina olen enese teadmata nõidade iidsetest traditsioonidest osa saanud. Osade nõidade seas olevat praegu popp asi oma luuavars mingi hallutsinatsioone tekitavate taimedega kokku mätsida, sellele siis alasti otsa ronida ning luuda oma jalgevahel senikaua hõõruda, kuni taimeaurud kehasse sisenevad ja siis neil on tunne, et nad lendavad.

Kui pimedaks läks, käisime koertega uuesti jalutamas ning vaatasime tähti. Saime teada, et augustis olevat seal eriti rajud tähesajud, mida Miralles oma sõpradega ümbruskonna kõige kõrgema mäe pealt vaatamas käivad, aga järgmiseks augustiks olen mina siit juba läinud. (Huuhhh, ei taha mõeldagi sellele, et ma pean siit kunagi ära minema, õudne!)

Kui tagasi koju jõudsime, tuli Mirallesele meelde, et tal on baarikapis rummi ning tegime siis pool ämbritäit (ja ma ei liialda) mojitot. Meie küsimusele, et kas ta mitte õppima ei pidanud, vastas ta nii üdini hispaanlaslikult „manjaaaana“. Kuidagi sattus jutt Eestile ja sealsetele palkadele ning Miralles ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas me nii väikeste palkade ja pensionitega üldse elada suudame. Ta ise teenib poole kohaga töötades umbes 1000 eurot kuus ning ta vanemad saavad pensionit 2500 eurot ning tema ütles selle kohta täiesti tõsiselt, et seda on liiga vähe. Samas näiteks Jaénis on hinnad umbes samad, mis Eestis, nii et sellise palga/pensioniga oleks siin lausa lust elada; ainult kinnisvara ost (samas mitte üür!) on kallis, nii et kui kusagilt endale tasuta maja sebida või siis lihtsalt korterit üürida, siis poleks hullu midagi ja Hispaanias töötada ja elada oleks päris hea. Istusime veel päris kaua terrassil, arutasime maailmaasju ja mõnus oli. Rääkisime Mirallesele eestlaste saunakultuurist. Siin on saunad umbes sama laialt levinud, kui Eesti peredes basseinid nagu Triin ja Ann ütlesid, ja et nii hispaanlaste saunad kui eestlaste basseinid on ainult „rikaste värk“ (hmm.. njahh, not necessarily, ütleks omast kogemusest). Seda, miks hispaanlased alasti rannas päevitamas ja ujumas käivad, saab väga hästi võrrelda sellega, et miks eestlased paljalt saunas käivad. Oleneb muidugi sellest, kas tegu on rahvarohke avaliku ranna või mõne privaatsema rannaga, kuhu ainult oma pere ja sõpradega minnakse - sama värk on ju ka Eestis saunadega. Näedsasiis, kui paljud kultuurilised erinevused eesti maarahvale palju loogilisemaks saavad, kui neid lihtsalt saunaskäimisega võrrelda! Kui mojitoämber oli tühjaks saanud, oli varsti aeg ka magama minna. Enne sirvisin veel ühte kunstiajaloo raamatut (El realismo y el impressionismo), mille elutoa raamaturiiulist leidsin ja läksin ilusate mõtetega magama. Ideaalne puhkus, mis ma oskan muud öelda.

Ka teie veinipudelid ja mojitod peaksid selle jutu peale juba ammu otsas olema. Tänud teile, kes te jõudsite lugemisega siiamaale välja, üritan järgmine kord lühemalt teha, et teie vaba aega mitte liiga palju raisata. Aga eks ma olen siis nagu Läti Hendrik, kes iga tühise pisiasja kirja paneb, nagu Urmet seda meest kunagi kommenteeris.

Mulle meeldib siin, sest...

2009-10-27T23:56:00.001+01:00

...siin saab oktoobri lõpus T-särgi väel niimoodi ringi käia, et palav hakkab; sest kui kell 9 õhtul loengud lõppevad, ei tähenda see mitte seda, et peab koju magama minema, vaid seda, et on aeg sõpradega kusagile baari minna ning terrassi peal istudes hea seltskonnaga huvitavaid vestlusi pidades paar tundi lõõgastuda ja 2 euroste õllede kõrvale hiiglaslikku hunnikut tausta toitu (tapasid) nautida; sest siin on mäed ja palmid ja kõik muud eksootilised asjad, mis minu jaoks nüüd juba nii koduseks ja tavaliseks on saanud; sest siin on lihtsalt kõik nii täiuslik. Ja kõige parem on see, et minu jaoks on see lihtsalt üks tavaline teisipäev.

Buenas noches

Koosviibimised inka fillidega

2009-10-26T01:27:00.000+01:00

Reedeõhtuses kirjandusloengus, kus ma parasjagu hoolimata õppejõu katastroofselt halvast inglise keele oskusest kirjanduslikku modernismi süvenenud olin, küsis üks kursavend Guillermo, kas ma õhtul peole ei taha minna – ja no miks ma poleks pidanud tahtma!

Leppisime kokku, et kohtume kell pool üksteist Burger Kingi ees. Kuna see minu kodule just kõige lähemal ei ole, siis varusin aega, ostsin poest kaasa ühe pudeli Tinto de Veranot ning jalutasin läbi reedeõhtuse linna burksibaari juurde. Ning oh imet – kuigi ma jõudsin kohale oma viis minutit varem, siis hispaania kutid olid juba enne mind seal! Mõtle siis veel, et hispaanlased jäävad igale poole hiljaks. Aga eks erand kinnitab reeglit. Guillermo tutvustas mind oma sõpradele Juanile ja Antoniole, kes on samuti inglise filoloogid, kuid kellega ma inisistisin terve õhtu hispaania keeles rääkimist, ning jäime ootama teisi tulijaid. Minu väga rõõmsaks üllatuseks oli peale minu kutsutud ka kogu see äge lätlaste-poolakate kamp, keda ma eelmine kord mainisin ning ka mõned hispaanlased, keda ma veel ei tundnud. Minek oli siis Juani ja Antonio korterisse ehk Burger Kingi naabermajja. Korter ise asus üheksandal korrusel ning elutoas kujutasid kaks seina endast maast laeni aknaid. Kui vaade tuledes linnale oli ära imetletud, võtsime mõnusalt kohad diivanitel sisse ning reastasime pudelid lauale. Tundsin end oma 1,5 liitrise plastmasspudeli lahjendatud veiniga veidi ebalevalt, kuna avastasin, et kõik teised olid ikka märksa uhkemate pudelitega varustatud – rummi, martiini, likööride ja muu kvaliteetkraamiga. Aga tinto maitses ka tol korral hästi ning õhtu sai kiirelt hoo sisse. Mingi aeg hakkasid poola poiss ja hispaania tüdruk mingil seletamatul põhjusel valssi tantsima ning läti poiss Valerijs rääkis mulle anekdoote, mis lätlastel eestlaste kohta on. Tuleb välja, et lätlased peavad eestlasi väga aeglaselt mõtlevateks/tegutsevateks inimesteks ning neil on mingi nali selle kohta, kuidas eestlane viskab järve ääres istudes neli päeva järjest telliskive vette ning viimasel päeval imestab, et küll on ikka põnev, et kandiline ese vees ümmargusi ringe tekitab. Lätlased kiitsid aga taevani Vana Tallinnat kui maailma parimat jooki ning Kalevi komme kui nende traditsionaalseid jõulumaiustusi ning mina poetasin paar head sõna Laima ja Ryanairi kohta. Koos imestasime ka selle üle, et selleks, et aru saada, kui lahedad naabrid sul tegelikult on, peab kolima Hispaaniasse. Ühel hetkel hakkasime hispaanlastega arutama poliitika üle ning tuli välja, et mitte kellelegi ei meeldi nende kodumaa ning kõik tahavad kolida kas Inglismaale või Ameerikasse või kuhu iganes – peaasi et saaks kaugele ära. Arutasime Hispaania erinevate piirkondade autonoomsuse taotlemise mõttekust ja mõttetust ning seda, kui kauaks Hispaania kuningriigina üldse püsima jääb. Lõpuks jõudsime ajalooteemade juurde ning nad andsid oma objektiivse arvamuse Nõukogude Liidust ning sellest, mis pildi on ajaloolased sellest nende jaoks maalinud. Täitsa hariv ja põnev oli. Siis aga hakkasid hispaanlannad flamenkot tantsima ning ka meie jututeemad muutusid lõbusamateks, kahju ainult, et pärast pudelit tintot ma ei suuda väga selgelt meenutada, millest täpsemalt me rääkisime, mäletan ainult seda, et hullult vahva oli. Valerijsega olid mingid muusikateemalised arutelud ning avastasin ka seda, et filoloog Antonio suureks armastuseks on kunstiajalugu nagu minulgi. Mingi aeg oli köögis mingi päris põnev kogunemine, kus Kashya meist kõigist vääääga naljaka photoshooti tegi, loodan, et saab neid pilte kunagi näha ka. Hiljem laulsime kõik andunult Eaglesi „Hotel Californiat“, hispaanlannad hakkasid omavahel vallatlema ning Guillermo kukkus mulle oma Inglismaal elava tüdruksõbra üle südant puistama. Lõpuks kadus pool seltskonda klubisse ära ning meie viskasime ennast jälle diivanite peale lebosse. Varahommikul lahkusime lõpuks ka meie ning Valerijs oli nii kena, et saatis mu koju ära, et minuga tee peal midagi paha ei juhtuks.

Laupäeval magasin kohe mõnuga - kella poole neljani päeval. Seejärel sain tegeleda kõigi nende (igavate) asjadega, milleks mul mu eelmise (igava) nädala jooksul aega polnud – koristamise, pesupesemise ja õppimisega. Kuigi õppimise käigus vaatasin ka üht päris huvitavat DVD-d, mille kunstiajaloo õppejõud Ida-Rooma keisririigi kohta andis ning tekkis meeletu-meeletu tahtmine otsekohe lennuki peale istuda ja Istanbuli põrutada. Paraku aga tol hetkel seda võimalust polnud, peab veel natuke ootama. Pärast kõiki asjatoimetusi nautisin seda, et esimest korda oli terve korter minu päralt, kuna teised olid Granadas ning sain väga kõvasti jazzi kuulata, ilma et peaksin muretsema, et see kedagi häirida võib. Premeerisin oma suuri jõupingutusi pitsaga, vaatasin Anna soovitatud filmi „Blowup“ ja läksin magama.

Ning nüüd jõuan selleni, miks ma kogu seda memuaari pühapäeva öösel kell 1:17 kirjutan. Ka täna õhtul ei pääsenud ma filmivaatamisest ja pitsasöömisest, ent seekord ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos veidi suurema seltskonnaga. Minek oli seekord siis poolakas Ula juurde, aga enne seda oli muidugi vaja üks väike poetiir teha, et mitte tühjade kätega külla minna. Teadsin, et ainuke pood, mis pühapäeval ilmselt avatud on, on Nunnu Poisi Pood. See on muidugi minu pandud nimi, sest see on üks pisike pood minu lähedal, mis on alati avatud ja mille ülinunnu poemüüjaga me päris headeks teretuttavateks oleme saanud, sest näen teda tihti ka ülikoolis ja muidu linna peal. See on muidugi äärmiselt kasulik tutvus, sest tema on mulle alati pärast kella kümmet õhtul leti alt pudeli veini müünud. Joppas ka seekord ning sain pudeli odavat veini ja hiiglasliku pakitäie krõpse sinna kõrvale. Nunnu Poiss poetas mulle kilekotti ka paar tasuta kommi, nii et saak missugune! Ula juurde tulid peale minu filmi vaatama veel mõlemad lätlased, Valerijs ja Santa, ning nende šveitslannast korterikaaslane Simone; poolakas Kashya ja üks tüdruk, kes on Lilika blond poola kaksikõde, aga kelle nime ma kahjuks ei tea/mäleta; ning hispaanlased Juan ja Antonio. Seekord ladusime pudelite kõrvale ritta ka hunnikuviisi krõpse, popcorni, pitsasid ja muud head rämpstoitu ning panime filmi peale. Aga oh õudust, oleks ma veel teadnud, et vaadatav film on õudukas! Pärast „The ringi“ vaatamist olen ma igasuguste õudukate vaatamisest loobunud, aga seekord polnud mul enam pääsu. Hakkasime vaatama filmi „El orfanato“, mis oli kambast ära tapetud lastest, kes nüüd ühes vanas majas kummitasid. Kõige hullemini paistis kartvat aga hoopis Valerijs ning mina tundsin end suure kamba vahel istudes tegelikult päris turvaliselt. Hirmsamate kohtade juures panin lihtsalt silmad kinni ning elasin kogu filmi päris edukalt üle. Pärast filmi lõppu klõpsutasime veel niisama telekanaleid, aga kuna igalt poolt tuli kas reklaam, film või seriaal, kus millegipärast näidati lapsi (mis sest, et üsna elusaid ja terveid), siis meil selleks õhtuks oli nende nägemisest küllalt ning otsustasime koju minna. Tegelikult sai aga üsna palju nalja ning täitsa vahva õhtu oli, nii et ka selle nädalavahetuse kohta võiks kokkuvõttes öelda „de puta madre“.

Nüüd ma aga ei julge magama minna ning sellepärast hakkasingi oma tegemisi üles kirjutama :D Peale selle tahan seda nädalavahetust võimalikult kaua pikendada, sest järgmisel nädalal hakkab taas pihta totaalne hullumaja kõigi minu dokumentide ja paberitega, millele ma pean jälle allkirjasid jahtima hakkama, nii et naudin tänast veel senikaua kuni silmad lahti püsivad.

Kool, kool, üli, kool

2009-10-23T12:57:00.000+02:00

Kas lebopäevad on tõesti lõppenud? See nädal on olnud üsna rutiinne ning sellega pean pettust valmistama ühele heale sõbrale, kes alles hiljuti mul MSNis rääkides südame peale pani, et mul siin olles kunagi rutiini ei tekiks. Nimelt pärast Feriat algas kool esimest korda tõsiselt pihta (enne Feriat oli niisama sisseelamine ja pidev ülelaskmine, ning viimane mitte üliõpilaste, vaid õppejõudude poolt). Kuigi ma võtan ainult kolme kursust – keskaja kunsti, inglise kirjandust ja hispaania keelt -, siis sellegipoolest pean koolis käima iga päev ja seda nii hommikuti kui õhtuti, sest iga ainet on kolm-neli korda nädalas. Kuna pausid hommikuste ja õhtuste loengute vahel on üsna pikad, siis olen alati vahepeal koju läinud ja seal niisama vegeteerides järgmist loengut oodanud ning siis jälle tagasi ülikooli kõmpinud. Tagasi koju olen jõudnud tavaliselt alles kolmveerand kümne paiku. Samas peab ütlema, et valitud ained mulle täitsa meeldivad. Kunstiajaloo õppejõud Manuel on hullult abivalmis, tellis meile (mulle ja Slovakkia tüdrukule Petrale) Granadast ingliskeelsed õpikud, et me ikka kõigest aru saaksime ning lubas eksami ka inglise keeles teha. Mulle meeldib ka tema õpetamismeetod – erinevalt enamikest TÜ kunstiajaloo õppejõududest ta mitte ei arutle ainult kunstiteoste tähenduse ja selle ümber keerleva filosoofia üle, vaid läheneb asjale ka praktiliselt ning seletab lahti igasugu terminoloogiat ning kirjeldab ka tehnikaid ja materjale. Inglise kirjandust annab üks tõeliselt stereotüüpse professorivälimusega onu, kes otsustas alustada 20ndast sajandist ning liikuda siis ajas tagasi 17nda sajandini. Mulle sobib väga hästi! Seminaritöö (või noh, siinne seminaritöö pole Eesti omadega muidugi võrreldavgi, pigem on see üks pisike research või essee vms) pean tegema James Joyce'ist ning võtsin raamatukogust just „Ulyssese“ ka, millega plaanin nädalavahetusel algust teha. Õppejõud Carmelo ise on oma ainest muidugi väga vaimustuses, aga ta ei jää õnneks oma lemmikteemade juures liiga pikalt ketrama, vaid räägib kõigest lühidalt, tabavalt ja huvitavalt, nii et kõik tähtsamad asjad saavad ikka läbi võetud. Tavaliselt on loengud õhtuti ning alati on klassiruumis selline mõnus hubane õhkkond. Ning hispaania keeles sain sellesse gruppi, kus õpetajaks on jälle see sama Sergio, kes mulle intensiivkursustki andis ning kellega ma nii mõnigi kord olen samale peole sattudes klaasi kokku löönud ja niisama mingit lolli möla ajanud, nii et see kursus on ütlematagi lahe. Ainuke halb asi on see, et see on esmaspäevast kolmapäevani kl 19.30-21.00, kui pea enam väga ei lõika ning ei viitsi enam väga kaasa mõelda. Ahjaa, selle inglanna Libby ainet ma ikkagi ei võta, aga lubasime, et we'll keep in touch ning saan possibly tema käest ka mõned kontaktid Inglismaa ülikoolides.

Niipalju siis koolielust. Ainuke veidi põnevam päev mul sellel nädalal oli neljapäev. Jõudsin inglise kirjandusest kella kaheksa paiku õhtul koju, siis tuli Martina meile ning sõime koos õhtust. Pärast seda sain kokku oma hispaanlannadest sõbrannadega, kellega läksime ühte sellisesse baari, mis natuke meenutas Tartu Maailma või Tallinna Nokut. Nii et kas mulle meeldis? Ooo jaa! Ise ka ei tea, kuidas ma selle koha alles nüüd avastasin. Pärast seda läksin üle pika aja jälle Sal y Pimientasse, kus oli järjekordne erasmuslaste pidu, kus enamuse aja tsillisin inglise filoloogidest lätlaste ja poolakatega. Väga-väga mõnus seltskond! Loodetavasti teeme nendega nädalavahetusel ka koos midagi, et oleks teile midagi põnevamat kirjutada.

Lõpetuseks üks luuletus, mida Carmelo meil lugeda soovitas. Tasub mõelda nende sõnade üle.

Rudyard Kipling

If you can keep your head when all about you

Are losing theirs and blaming it on you;

If you can trust yourself when all men doubt you,

But make allowance for their doubting too;

If you can wait and not be tired by waiting,

Or, being lied about, don't deal in lies,

Or, being hated, don't give way to hating,

And yet don't look too good, nor talk too wise;

If you can dream - and not make dreams your master;

If you can think - and not make thoughts your aim;

If you can meet with triumph and disaster

And treat those two imposters just the same;

If you can bear to hear the truth you've spoken

Twisted by knaves to make a trap for fools,

Or watch the things you gave your life to broken,

And stoop and build 'em up with wornout tools;

If you can make one heap of all your winnings

And risk it on one turn of pitch-and-toss,

And lose, and start again at your beginnings

And never breath a word about your loss;

If you can force your heart and nerve and sinew

To serve your turn long after they are gone,

And so hold on when there is nothing in you

Except the Will which says to them: "Hold on";

If you can talk with crowds and keep your virtue,

Or walk with kings - nor lose the common touch;

If neither foes nor loving friends can hurt you;

If all men count with you, but none too much;

If you can fill the unforgiving minute

With sixty seconds' worth of distance run -

Yours is the Earth and everything that's in it,

And - which is more - you'll be a Man my son!

Härjavõitlus

2009-10-19T00:24:00.000+02:00

Jõudnud oma veerand tundi enne härjavõitluse algust areenile ning end betoonist istme peal sisse seadnud, hakkasin uudistama teisi inimesi, kes peale minu seda julma lõbu sinna nautima olid kogunenud. Kuigi valdav enamik tundus koosnevat keskealistest ruuduliste flanellsärkide ja kaabudega meestest, siis leidus seal ka palju noorpaare (loodetavasti küll mitte oma esimesel kohtingul), vanapaare ning lastega peresid. Inimesed olid rõõmsad, elevil, imesid ootusärevalt oma sigarette, näksisid kodust kaasa võetud küpsiseid ning nii mõneski seltskonnas ringles ka kangema alkoholiga pudel või siis õllepurgid - justkui oleks algamas Hispaania laulupidu või midagi taolist. Mina nihelesin oma betoonkamakal ning ei teadnud, mida mõelda ja mida oodata. Olin üsna viimasel minutil üldse minna otsustanud ning seda ainult kaalutlustel näha üht igivana Hispaania traditsiooni ning saada osa sellest rikkalikust kultuurist, kuhu elama olin tulnud.

Varsti hakkas orkester rõõmsalt pasundama ning esimene härg lasti areenile. Kohmetult lonkis ta liivase platsi keskpunkti ning imestas huilgava ja kisendava rahvamassi üle, kes teda igast küljest ümbritses. Seejärel ilmusid välja neli liibuvates sätendavates kostüümides meest, toreerot, kelle ülesanne oli ilmselt segaduses loom vihale ajada. See seisnes selles, et nad keksisid oma roosat keepi liputades mööda areeni ringi ning härg ajas neid taga. Mulle tundus, et need samad toreerod, kes 500 kilogrammi kaaluva terve - veel vigastamata ning nõrgestamata - härjaga ilma ühegi relvata silmitsi seisid, olid seal võitluses kõige vapramad mehed. Seejärel algas klassikalise härjavõitluse esimene osa, kus areenile sisenesid kaks ratsanikku, kelle hobused olid kaunistatud mingi uhke paksu keebitaolise riidetükiga. Roosade keepidega toreerod meelitasid härja hobusele võimalikult lähedale, et ratsanik saaks odaga härja selgroogu haava torgata. Piinades härg surus selle peale aga oma sarved hobuse keebi sisse ning kuigi see uhke materjal oli ilmselt mõeldud selleks, et hobune viga ei saaks, siis härg kogu oma jõuga suutis hobuse ikkagi pikali maha lükata. Kui ratsanik oli oma oda lõpuks suutnud härja seljast välja sakutada ning esimene verejuga hakkas ohtralt mööda härja külge alla voolama, sundis ta oma hobust jälle jalgu alla võtma ning galopeeris siis uhkelt areenilt minema. Algas teine osa, kus kordamööda jalutasid areenile toreerod, kelle ülesandeks oli härja selga kuus pikka ora lüüa, mis üht otsapidi lihasse kinni pidid jääma ning teist otsapidi terve võitluse ajal härja kehast välja pidid rippuma. Ent mitte kunagi ei rünnatud härga selja tagant või külje pealt ega üritatud teda üldse kuidagi üllatada: toreero ja härg seisid ringis vastamisi, silm silma vastu, võimas loom vihaselt hoogu võtmas, tema relvadeks sarved ja meeletu jõud, tema vastase relvaks kavalus ja kaks teravat ora. Kui härg toreero poole sööstis, pidi viimane õigel ajal reageerima, et ise puutumata jäädes elegantse hüppega oma relvad härjale selga pista ning siis vaatama, kuidas ta haavatud looma eest põgeneda suudab. Aga alles siis, kui härjale oli osaks saanud seitse sügavat torkehaava ja kui tema must läikiv karv polnud enam mitte must vaid punane, algas kolmas osa, kus ta pidi vastu astuma matadoorile (matador - „tapja“ hisp. keel) ning kõik teised toreerod lahkusid areenilt. Matadoor oli riietatud kuldsesse tikanditega kaunistatud liibuvasse kostüümi ning nägi välja rohkem nagu iluvõimleja kui lihunik. Oli näha, et matadoor peab valdama teatud kõnnakut, teatud hoiakut, ta peab end nii härjale kui publikule näitama stoilise rahu, vankumatu enesekindluse ning muretu elegantsiga. Matadoor ei tohi kunagi karta ning mitte kunagi võtta hirmunud poosi, isegi mitte siis, kui kontroll härja kätte läheb ja ta metsiku jõu ja kiirusega mehe poole sööstab. Käes oli matadooril mõõk ja punane keep, millega ta härga mõnda aega mööda areeni ringi jooksutas. Nagu me teame, siis matadoori eelis härja ees on see, et viimane peab oma vaenlaseks enda ees lehvivat keepi, mida ta iga hinna eest rünnata üritab ning ta ei tule selle pealegi, et tegelik vaenlane seisab vaid loetud sentimeetrid riidetükist eemal. Lõpuks on matadoori ülesanne härg kahe mõõgapistega tappa. See härg aga nii õnnelik ei olnud. Saamatu matadoor pidi teda üsna pikalt lõikuma ning mitu korda mõõka vahetama, enne kui loom alla andis ning maha varises. Seejärel läks maaslebava looma juurde üks toreerodest, kes mingi lühikese pistoda taolise noaga mitu sügavat hoopi talle sarvede vahel andis. Krampides väänlev õnnetu loom, üritamas veel viimast jõuetut vastupanu osutada, sai lõpuks kõrvulukustava aplausi saatel rahu ning suri. Matadoor tegi oma tavapärasel elegantsel kõnnakul areeni peal auringi ning sisse juhatati kaks hobust, kelle rakmete külge surnud loom kinnitati ning kes siis vilina ja huilete saatel areenilt minema lohistati, nii et pikk verine liivarada temast maha jäi.

Üks kaabuga mees minu ees oli vaatemängust täielikus eufoorias ning karjus matadoorile eriti emotsionaalseid kiidusõnu. Väike poiss tema kõrval plaksutas rõõmsalt ning naine minust paremal avas järgmise küpsisepaki. Minul käis pea ringi ja ma ei kavatsenudki sellele suurele triumfile aplausiga kaasa elada. Aga see oli alles esimene härg. Orkester tõstis trompetid jälle huulile.

Järgnevad härjad olid suuremad, agressiivsemad ja kiiremad ning õnneks olid ka järgnevad matadoorid osavamad, kuna suutsid loomale kiirema lõpu peale teha. Kogu võitluse ajal sai ainult üks inimene viga – relvitu roosa keebiga toreero, kellele härg oma sarved kõhtu torkas ning kes siis areenilt minema kanti. Kuigi enamus ajast oli mul härgadest kahju ning ma elasin kaasa rohkem loomadele kui inimestele, kes loodusseaduste järgi seal võitluses nõrgemad peaks olema, siis sundisin end ratsionaalselt järeldama, et tegelikult tahab härg inimest ära tappa täpselt samapalju kui vastupidigi. Mõtlesin ka sellele, et kas on parem seista oma vastasega silmitsi ning oma elu eest võidelda või istuda kümme aastat loomaaias puuris või siis mõnes lihafarmis, kus sa võib-olla kordagi elus päikest ei näe ja kus sind lõpus ikka tapalavale viiakse. Võib-olla on parem terve elu õnnelikult elada ja kakskümmend minutit piinelda kui terve elu piinelda ja kiirelt surra. Internetist uurides sain ka teada, et võitlusareenile saadetakse ainult kõige tugevamad ja võimsamad loomad, kelle kasvatuse ja arengu peale erilist rõhku pööratakse. (Ja tegelikult pole härjavõitluse härjad üldse härjad, vaid pullid, ehk siis neilt pole midagi ära lõigatud, nii et kogu eestikeelne terminoloogia selle sündmuse kohta on veidi mööda, aga asja selguse huvides kasutame ka edaspidi siiski sõna härg.)

Faktid härjavõitluse kohta (Internetist)

Härgasid on juba iidsetel aegadel austatud ja kummardatud ning sellele viitavad ka koopamaalingud, millel tihtipeale on kujutatud just härga. Härja tapmine oli suur asi, sest ta oli suurim ja võimsaim loom, keda inimene toiduks ja kehakateteks küttis. Härjavõitluse traditsioonid ulatuvad Rooma, kust ta aegamisi jõudis Hispaaniasse, kus ta tõeliselt hoo sisse sai. Üks populaarsemaid härjavõitluse piirkondi on Andaluusia, kus asub ka Jaén. Klassikalises härjavõitluses nagu see, mida mina nägin, võitleb kolm matadoori, igaüks kahe härjaga. Matadoor kannab hirmkallist, 18. sajandi disainiga rüüd ning härg peab surema kaheksateistkümne minuti jooksul. Hobused, kelle pealt toreero odaga härjale esimese haava lööb, kannavad endal seljas paksu kaitsvat riiet, ent see võeti kasutusele alles 1930ndatel. Enne seda suri härjavõitlusel rohkem hobuseid kui härgasid, kuna viimane enesekaitseks oma sarved hobusele sisse lõi. Toreerod ja matadoorid võivad härga relvaga torgata ainult siis, kui ta nendega silmitsi seisab ja ta neid rünnata üritab. Väga harva õnnestub härjal matadoor tappa, kuid kui härg on võitluse jooksul väga silmapaistvalt esinenud, siis kas peakohtunik või matadoor võivad „võidu“ anda loomale ning ta ellu jätta. Lõpliku otsuse teeb aga võitlusel kohal viibiv veterinaar, kes peab otsustama, kas pärast odade ja orade tekitatud vigastusi saaks härg veel normaalselt elada. Vanasti peeti härjavõitlust omamoodi religioosseks rituaaliks, sest must, tugev ja sarviline loom sümboliseeris saatanat ning härja jooksutamist mööda areeni saab võrrelda ka rituaalse tantsuga. Tänapäeval on härjavõitluse populaarsus väga madal, ainus koht, kus populaarsus langemise asemel tõusutendentse näitab, on Ameerika Ühendriigid. Hispaanias pakub see huvi rohkem vanemale generatsioonile ning noored paistavad sellele pigem vastu olevat. Samas on nii Hispaania matadoorid kui võitlushärgade kasvatajad sama rikkad ja kuulsad kui nende parimad jalgpallurid. Härjavõitluse vastu protestivad paljud loomakaitseorganisatsioonid ning muud loodusaktivistid. Silmitsedes rahvast enda ümber, olen sunnitud järeldama, et paljude nende jaoks oli kogu see vaatemäng pigem lõbusa spordi nautimine kui austusavaldus traditsionaalsele rituaalile.

Kas teie teate, mis asi on talisman?

2009-10-15T00:44:00.000+02:00

Eeva kommenteeris, et peab mulle vaesekesele Dan Browni asemel ikka mingit paremat kirjandust saatma. Palun väga, laske aga käia! Olgugi, et Brownil on hiilgav fantaasialend jne, siis endiselt suudab ta mind imestama panna, kui lolliks ta oma publikut ikka peab, et ta isegi väga elementaarseid asju lahti seletab. Mõned (üksikud) pärlid:

Lk 97

IIIX885

"They appear to be numbers."

"The first is a Roman numeral."

"Actually, I don't think so. The Roman numeral IIIX doesn't exist."

"How about the rest of it?"

"I'm not sure. It looks like eight-eight-five in Arabic numbers."

"Arabic? They look like normal numbers."

"The normal numbers are Arabic!"

/---/

Lk 98

"The whole tattoo looks almost... runic."

"Meaning?" Sato asked. (Sato on seal raamatus CIA kõige kõrgem juht, kes "possessed an off-the-chart IQ")

"The letters of runic alphabets are called runes and were often used for carving in stone."

/---/

Lk 103

"If what my father told me is correct, then this package contains something of substantial power. A talisman, of sorts." Did he say talisman? By definition, talisman was an object with magical powers. Traditionally, talismans were used for bringing luck, warding off evil spirits, or aiding in ancient rituals. /---/

Küll need rumalad ameeriklased saavad nüüd targaks - neid pühendatakse ju lausa nii iidsetesse saladustesse, nagu rooma ja araabia numbrid ning ruunid ja talismanid. Aga mis seal ikka, hoolimata kõigest, mida Dan Brown oma kirjutamises valesti teeb, tahan ma ikkagi teada, mis seal raamatus edasi saab, nii et päris lootusetu asi ikkagi pole. Asja soodustab muidugi ka see, et jäin haigeks ning peale meie maja ainsa mitte itaaliakeelse raamatu lugemise polegi mul midagi teha, nii et aitäh, Triin. Meil on siin terve laatsaret koos, sest esmalt jäi haigeks Agata ning tema järel rivis ka Stefania ja mina. Mingi viirus ilmselt möllab, sest 30 kraadise kuumuse käes pole küll väga kerge nohusse ja kurguvalusse jääda ja noh, teada on, et mina olen igasugu viirustele alati väga ahvatlev märklaud olnud. Triin on ainuke õnnelik, kes meist terve on ning ta on ka nii armas, et tõi meile poest teed, mett, puljongit jne.

Pärast nuudlisuppi ja kuuma piima meega vaatasime Bernardo Bertolucci "Viimast tangot Pariisis". Filmi kõrvalt puudusid ainult vein, šokolaad ja Anna, kellega ma olen harjunud prantsuse filme koos vaatama. Aga film ise oli muidugi tasemel. Pole midagi muud öelda kui et Bertolucci! - ei vea kunagi alt ning elamus on garanteeritud.

Feriast ja muust

2009-10-13T22:50:00.000+02:00

Pühapäeva öö oli päris põnev. Esmalt sain kesköö paiku kokku Demi ja ta itaallastest sõpradega, aga kuna esimest korda hakkas mul siin olles öösel lühikeste varrukatega külm ning pealegi tungis uni peale, mõtlesin koju magama minna. Seal sattusin aga hoopis teed juues Triinuga meie järjekordse jutusoone peale. Meil kohe kuidagi ei õnnestu jutustada kümme minutit või pool tundi, vaid unustame end alati mitmeteks tundideks igasugu asjade üle arutama. Ka seekord istusime kahekesi köögis ning küpsiste ja aurava tee seltsis said igasugused põnevad teemad läbi võetud. Kella kolme paiku oli mul niisiis uni läinud ja päris soe oli olla, nii et mõtlesin siis esimest korda pidutseda nagu hispaanlane – minna välja alles kell kolm hommikul. Sain uuesti kokku Demiga ning läksime vaatasime selle kurikuulsa Feria siis üle. Kuigi Feria tegevused (keskaegne turg, etendused jms) toimuvad üle kogu linna, siis kõige suurem ala, kus on püsti lõbustuspargid ning erinevad peotelgid, on ühe suure platsi peal minu kodu lähedal ning muidugi on kõik üritused tasuta. Kõik linna klubid ja pubid ja baarid on siia omale telgi püsti pannud – tuleb tuju, lähed meinstriimiklubisse, kui tahad, lähed kahe sammuga jazziklubisse, sealt jälle rokiklubisse või näiteks d'n'b klubisse, kui aga peaks mingi eksootilisema stiili isu olema, siis kindlasti leidub seal ka mõni aafrikarütmide klubi ning otseloomulikult on meeletult palju kohti, kus saab kuulata hispaania muusikat kõigist kümneditest ning Shakira ja Juanes on siin niisama popid kui Eestiski. Proovisime ka mõned lõbustuspargi atraktsioonid järele ning kella kuue paiku läksin koju ära. Mis seal salata, eks see üks suur Hispaania joomapidu ole ning midagi väga kultuurset selle ajaloolise laada juures ei tundu vähemalt öötundidel küll olevat. Aga eks joomapidusid ole ka vaja. Eile tegin terve päeva tublilt tööd ning õhtul läksime vaatasime vanalinnas toimuva keskaegse turu üle. Põhimõtteliselt oli see midagi taolist nagu Hansapäevad Eestis, ainult et palju lõbusam ja elavam. Keskaegsetesse kostüümidesse riietatud linnategelased (kodanikud, narr, mingi Quasimodo taoline ahelates hull ning igasugu muud vahvad sellid) tegid muidugi šõud – laulsid, tantsisid, mängisid pilli, hoidsid rahva tuju ülal. Hiljem läksime jälle tagasi sinna ametlikule feria alale, kus nägime oma õpetajat Sergiot ja tema sõpru, kes meie hispaania keele oskust seal kell 2 öösel siis „eksamineerisid“. Hiljem tantsisime päris kõvasti saksa tüdrukute ja itaalia poistega ja oli fun.

Täna sain oma teise tõlketekstiga ühele poole („Manor Place'i holokaust“) ning siesta asemel vaatasime Triinuga „Brünot“. Meeldis! Kunstiliselt võttes on ta ju lihtsalt üks tänapäeva performance ning fuck those, kes ütlevad, et see mõnitab geisid ja vähemusgruppe – see mõnitab neid, kes mõnitavad geisid ja vähemusgruppe. Aga muidugi – vaielge vastu! Teatavasti mulle meeldib selliste filmide ja teemade üle arutada. Pärast rasket filmivaatamist nautisin mittemidagitegemist, rääkisin Raigo ja Annaga MSNis ning andsin tilkuva südamega kõik oma sularaha meie korteriomanikule, kes meie elamise eest tasu tuli nõudma. Polnud väga isu välja minna, millest muidugi mu itaallastest (loe: peoloomadest) korterikaaslased üldse aru ei saanud. Katsu sa siin seletada, mida tähendab „ei viitsi“! Enda arust pole ma veel kunagi varem elus nii palju pidu pannud kui praegu, aga mu uute sõprade jaoks on seda ikkagi liiga vähe. Aga ei. Täna lähen ma voodisse Dan Browni raamatuga, mida me Triinuga kordamööda ikka lugeda üritame. Aga lubasin endale, et varsti ostan ka oma esimese hispaaniakeelse raamatu.

PS. Kokkuvõte äärmiselt põnevatest faktidest Eesti kohta, mis ma siin kuulnud olen: Eesti on väike riik Balkani poolsaarel, kas kusagil Sloveenia kõrval või siis lihtsalt Sloveenia teine nimi. Pealinn on Riia, riigikeel on vene keel ning ma vist ei pea mainima, et lund sajab seal aasta läbi.

Paul en España. SPV*

2009-10-11T19:50:00.000+02:00

Eile hommikul kell 8.30 seisin, jalad vees, rannas, vaatasin päikesetõusu ning Vahemere laine oleks mu rannal lebava plätu peaaegu et endaga kaasa viinud.

See nädal (02.10-10.10) ei lähe mul vist kunagi meelest.

Esmalt lennujaamast tuleva bussi ootamine ülehinnatud kohvi juues Malaga bussijaamas ning kauaoodatud ekstaatiline taasnägemine. Seejärel kodust kaasavõetud võileivad kusagil palmi all pargis ning hommikune kosutus merevees. Pärast keskpäeva paiku kultuurseks hakkamist ja Picasso muusemist kunstilaksu saamist mõnus lõunasöök pisikeses romantilises välikohvikus ja sellele järgnev poolemeetriste jäätiste söömine katedraali ees asuva purskkaevu äärel. Pikad jalutuskäigud Jaéni kivistel kitsastel tänavatel ja suurtes rohelistes parkides; jalgsimatk kõrgele mäe otsa vanadesse lossivaremetesse ning kaljuäärel päikeseloojangu ajal pikniku pidamine. Hommikused turulkäigud ja mõnusad kooskokkamised; ülikooli poolt korraldatud banketil renessanss-stiilis palazzo sammaste vahel tasuta veini, õlle, singi, juustu ja oliivide nautimine; vanalinna restoranis härja selgroo söömine ja hiljem hämaras araabia teekohvikus vesipiibu tõmbamine. Christani sünnipäeval talle seitsmes eri keeles sünnipäevalaulu laulmine; Hispaania „Fast ja Furiousil“ itaalia sõpradega eesti viina joomine ning klubis, martiiniklaas käes, mõnusate latiinorütmide saatel õõtsumine (kes oleks arvanud, et ma Pauli kunagi veel sellisesse kohta saan?!), aga ka minu toa privaatsuses biitlite järgi „tantsimine nagu lollakad lapsed“, nagu Katriin selle kohta oleks öelnud. Ning ei saa mainimata jätta ka saksa pubis istumist ja seal sõjafotograafia ja vanade ameerika filmide üle arutamist, nagu ka ühe väikese moodsa galerii avastamist kesklinnas ning kõikvõimalikke pikki arutelusid kunsti ja muude ilusate asjade üle. Aga need varahommikused nägemiseni-ütlemised lennujaamades pole mulle kunagi meeldinud.

Päästsin oma plätu kurja laine käest ära ning läksime Melanie ja Steffyga - kes olid nii toredad, et olid viitsinud kell 5 hommikul lihtsalt selleks üles tõusta, et Paul autoga tagasi Malaga lennujaama viia - kesklinna kondama. (Muide, Melanie ja Steffy elavad nüüd koos, meie juures elab uus Itaalia tüdruk Agata ning Christian kolis Dadi ja Gütbjörgi juurest Martina juurde – et teil kõik ikka selge oleks.) Hommikune Malaga oli tühi ja kõle, nii et suundusime tagasi randa, kuhu jäime terveks päevaks. Ei pea vist mainima, et enamuse päevast polnud ma just kõige õnnelikum. Õnneks tegi Steffy mp3 mängijast kuulatud „Let it be“ tuju jälle heaks ning mõtlesin, et Hispaanias olles ja Vahemere soolases vees ulpides lihtsalt ei tohi õnnetu olla. Sel ajal kui päike jälle loojuma hakkas, olin juba täitsa lõbus ning pidasime mere ääres asuvas restoranis väga mõnusa õhtusöögi maha. Siin olles olen avastanud, et koos söömine on parim viis inimesi paremini tundma õppida (järelikult on veel eriti tore, et ma endale superkokast poisi olen leidnud!). Siinkohal tahan teile jutustada ümber ühe tõeliselt ägeda saksa vanaema (senise!) eluloo, kellest Steffy meile õhtusöögil rääkis. 15-aastasena oli vanaema üksinda Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale põgenenud, elanud kolm aastat nunnakloostris ning seal medõeks õppinud. 18aastaselt oligi ta haiglasse tööle saanud, kus oli kohtunud endast 18 aastat vanema arstiga, kes muidugi oli abielus pereisa. Noor kuum medõde lõi aga Arstil pea nii sassi, nii et sellest loost sai aastakümneid kestev õnnelik abielu, kuni neli aastat tagasi Arst ära suri. Ainuke tüli olevat neil olnud siis, kui vanaema oli sõnagi lausumata kolmeks nädalaks üksinda Sahara kõrbesse matkama läinud. Paar kuud pärast mehe surma leidis vanaema aga endale Internetis chattides uue kuti, temast kaks aastat vanema tüübi, muidu laevakapteni, aga hobikorras jalgratturi (sõidab iga päev 40 km rattaga), kellega nad nüüdseks juba nelja koos oldud aasta jooksul igal pool maailmas ringi on reisinud. Sel aastal sai üks neist 70 ning siis olid nad sellise peo maha pidanud, kus olid mõlemad kella kolmeni hommikul joonud ja tantsinud. Peale selle on vanaema üheks lemmiktegevuseks lastelastega suitsetamine ja neile kõikvõimalikes elulistes asjades nõu andmine. Steffyle on vanaema õpetanud, et elus peab tegema kõike seda, mida sa tahad teha, isegi siis, kui need asjad tunduvad esmapilgul võimatud olevat; tuleb haarata kinni kõigist võimalustest, olla õnnelik ning mitte lasta end muserdada halbadest asjadest. Kolme nädala pärast sõidab ta siia Steffyle külla ning kuna ta on muidugi varem korduvalt Hispaanias puhkamas käinud, siis oli ta juba esitanud pika nimekirja kõigist baaridest ja pubidest, kuhu nad kindlasti minema peavad.

Pärast selle ja paljude muude huvitavate lugude vahendamist lõpetasime oma õhtusöögi ühe hiiglasliku tiramisuga ning sõitsime tagasi Jaéni. Tüdrukutega koos roadtrippides olen täheldanud seda, et alati satume autoraadiost kuulama vanu armastuslaule ja neid täiest kõrist kaasa laulma. Päris lahe. Kui ma lõpuks koju jõudsin, kukkusin kohe voodisse ning magasin kella kaheni päeval. Täna jõudsin lõpuks jälle tõlkimise kätte võtta, aga hiljem peab üle vaatama Feria, ehk terve nädala kestva suure festivali igasuguste traditsionaalsete vaatemängude, karnevalide, pidude ja kontsertidega. Räägiti, et sel ajal peaks ülikool ka ära jääma, nii et tõotab põnev nädal tulla.

*Oleksin ju võinud sellest nädalast Pauliga palju pikemalt ja põnevamalt ja ilusamalt kirjutada, aga kõige kaunimate mälestuste jaoks kehtib vaid Ilmar Kruusamäe ateljee seina peal ilutsev elufilosoofia – Sõnu Polegi Vaja. Vaadake parem pilte, kui Paul need kunagi valmis saab.

Täna juba parem

2009-10-01T17:17:00.000+02:00

Uskumatu kui efektiivselt tõlkimine raamatukogus olles läheb! Kuna mul oli loengute vahel neljatunnine paus, otsustasin koju mitte minna ning raamatukogus tööd teha. Ning päris kiirelt ja mõnusalt on siiani läinud. Võib-olla aitab kaasa ka see, et ma jõudsin teise teksti juurde, kus pean tõlkima hullumeelse mõrvari poolt saadetud armastuskirju. Päris põnev. Ootan juba, mis edasi saama hakkab.

Igaljuhul tahtsin teile öelda, et nüüd tuleb blogipidamisse ilmselt väike paus sisse, kuna homme sõidan Malagale Paulile vastu! Kes veel ei tea - kuigi ma eeldan, et kõik teavad -, siis Paul on see Inglismaal tegutsev fotograaf, kes mulle hirmsasti meeldib ja kes mulle nüüd siia külla tuleb. Nii et järgmisel nädalal ei jää vist noormehe, töö ja loengute kõrvalt eriti aega kommunikatiivne olla. Sorri.

Head nädalavahetust ja olge mõnusad! Ja filoloogid - vaadake, et saate need metsikud rebased ikka korralikult ära ristitud!

Halb päev

2009-09-30T18:23:00.000+02:00

Alati ei ole ma siin väga õnnelik, eriti näiteks siis, kui lähen hommikul kooli ja siis tuleb välja, et loeng jääb ära ja koju minnes hakkab vihma sadama, aga mul pole vihmavarju kaasas. Olen õnnetu siis, kui korterikaaslane hakkab mind itaalia keeles sõimama, et miks ma temalt ei võinud küsida, kas ta ka pesu tahab pesta, enne kui ma "täiesti tühja" masina tööle panin ja miks ma kogu aeg oma läpaka laadijat seinas pean hoidma, kuna see võtab ju nii palju elektrit (jah, tean küll, et võtan kõike liiga palju südamesse, aga what you gonna do!). Eriti kurb olen siis, kui mu arvutis ei avane sõprade poolt kingitud CD, mille kuulamist olen juba kuu aega oodanud ja ka siis, kui tean, et keegi kusagil kaugel vajab mind, aga ma ei saa midagi teha ega kuidagi aidata. Rääkimata veel täiesti mustast masendusest neil kordadel, kui vaatan oma kontojääki ning tean, et pean lähiajal ostma 60eurolised inglise keele õpikud mrs Libby seminari jaoks. Ja muidugi ka siis, kui olen oma tõlketeksti ühe lause või ühe paragrahvi juures tund aega pead murdnud ning see, mis lõpuks välja tuleb, pole ikka veel täiuslik; nagu ka siis, kui üritan netist otsida eestikeelset terminoloogiat 20nda sajandi alguses kasutatud tööriistade kohta, aga ei leia midagi kasulikku.

Kuu aega Hispaanias - jee!

Võimatud Hispaania söömad!

2009-09-29T01:03:00.000+02:00

Tüüpiline lõuna- või õhtusöök meie korteris, juhul kui otsustame süüa koos, kestab VÄHEMALT kaks tundi, süüakse VÄHEMALT kolmes käigus, toidu kõrvale juuakse VÄHEMALT poolteist liitrit veini ning KINDLASTI virisevad selle kahe tunni lõpus kõik kooris, et kõht on nii täis, aga ALATI jätkub ruumi mahlase meloni ja/või šokolaadikoogi jaoks, ning KAHTLEMATA saadakse iga sööma ajal järjest lähedasemateks sõpradeks.

Homme on mul jogurtidieet.

Toredad uued tuttavad ja kallid vanad sõbrad

2009-09-28T18:03:00.000+02:00

Esmalt tahan ka öelda veelkord suure aitäh'i Eevale, kellelt sain täna väga-väga armsa postkaardi!!! Nii lahe oli midagi postkastist enda nimele leida - lugesin selle kümme korda järjest läbi ning seejärel läks ta kohe seinale!

Praegu keevad üleüldse igasugused head emotsioonid totaalselt üle ääre, aga üritan hoida oma sõrmi suurest erutusest värisemast ning proovin kirjutada rahulikult oma tagasihoidlikust nädalavahetusest.

Reede õhtul oli siis esimene ametlik pidu kõigile erasmuslastele, kus üks pool rahvast olid poolakad (jutt, et kollane rass vallutab maailma on täielik jamps – hoopis poolakad on need, keda iga riigi väikelinna klubidest leida võib!) ning teine pool itaallased. Siiski leidus ka mõningaid üksikuid hispaanlasi, kes olid põnevaid välismaa elukaid uudistama tulnud ning minu suureks rõõmuks ka kaks lätlast, mõlemad inglise filoloogid, kellele ei pidanud esimese asjana seletama hakkama, mis imelik asi see Estonia küll on. Peo tegi eriti lõbusaks see, et sangriat müüdi ühe euro eest ning peale selle toimus veel üks vahva mäng, mille „auhinnaks“ oli tasuta chupito ehk shot mingit kangemat kraami. Nimelt sai igaüks endale sildi nimega, keda ta sel õhtul esindab (nt Marge Simpson) ning ta pidi klubirahva seast leidma oma partneri (nt kellegi, kes oli Homer Simpson), temaga sõbraks saama ning siis koos baarileti äärde minema ning oma tasuta napsu kätte nõudma. Mina olin niisiis „Lilo“ ning minu partneriks juhtus olema väga-väga armas kreeklanna „Stitch“. Muidu oli pidu nagu pidu ikka, seekord paraku uusi huvitavaid tantse ei õppinud ning aeg möödus pigem uute inimestega vesteldes. Avastasin ka seda, kui kerge on rääkida hispaania keeles mitte-hispaanlastega: inimestega, kes ei räpi - nagu Triin ütleks - sulle megakiirusel Lõuna-Hispaania dialektis joru ette, vaid kes räägivad rahulikult, aeglaselt ja hääldavad kõik sõnad otsast lõpuni välja. Mis nii viga hispaania keeles suhelda!

Laupäeva hommikul tegime korteris suurpuhastuse, mina käisin pärastlõunal jooksmas ning läksin õhtul varakult magama. Peab tunnistama, et kogu see võõrkeeltes suhtlemine ning pidevalt uute inimestega kohtumine võtab omajagu energiat, nii et laupäeva õhtuks oli mul kõikvõimalikest uutest-põnevatest seiklustest täielikult kopp ees ning tahtsin ühe õhtu lihtsalt rahulikult üksi veeta ning mitte midagi teha. See osutus väga õigeks otsuseks, sest juba järgmisel päeval tundsin, et patareid said tõepoolest täis laetud ning olin nüüd jälle sotsiaalseks eluks ning igasuguste keelebarjääride murdmiseks valmis.

Pühapäeva hommiku veetsin Dan Browni uut raamatut lugedes - lihtsalt sellepärast, et see on ainuke raamat, mis meil siin korteris üldse on ning kuna Triin oli oma hispaanlastest sõpradega kusagil maal, siis napsasin selle paariks tunniks endale. Üks inglise kirjandusprofessor ütles kunagi, et Dan Brown on suurepärane jutuvestja ning täiesti kohutav kirjanik, ning nüüd - esimest korda D. B. loomingut inglise keeles lugedes – saan professori pointile sajaprotsendiliselt pihta. Seejärel pidasime Stefania, Melanie ja Martinaga, kes on saanud meie igapäevaseks külaliseks, maha pika-mõnusa lõunasöögi. Õhtul oli plaan minna oma uue itaallasest sõbra Demiga salsakursusele, ent kui kaardi järgi väidetavasse tantsukooli kohale jõudsime, leidsime ainult halli betoonseina ning trellidega kinnilöödud ukse. Polnud väga rauakangutamistuju, nii et otsustasime lähitulevikus mõnele teisele kursusele minna ning seekord veetsime tantsimise asemel kolm tundi hoopis ühes kohvikus hispaania keeles juttu ajades ja kohvi juues. Esimesed pool tundi oli ikka väga raske soravalt suhelda, ent kui lõpuks hoo sisse saime, jutustasime kõik jutud ja kogu eluloo maha. See oli ka esimene kord, kui suutsin kellegagi suhelda veidi kõrgemal tasemel kui et „minu nimi on Liisa ja ma olen eestlane ja bla-bla-bla“. Ega keeleliselt soravaks see vestlus ka kolme tunni möödudes ei muutunud, aga enesekindlus rääkimisel kasvas kõvasti. Tuletan meelde, et Demi näol oli tegu mitte-hispaanlasega, kellega oli märgatavalt kergem rääkida kui siinsete kohalikega. (Vaimusähvatus! Mõtlesin just välja kohmaka mutatsiooni äraleierdatud vanasõnast „kaks pead on ikka kaks pead“, nimelt: „kaks lolli on ikka parem kui üks tark ja üks loll“. Kas pole ma mitte geniaalne?! )

Ent nüüd minu jaoks kõige rõõmustavam uudis (see, mis mu emotsioonid üle ääre keema pani): lõpuks tagasi koju jõudes ning mailboxi kiigates leidsin e-maili oma vanalt kirjastajalt, kes saatis mulle tööd!!! Selle uudise peale kargasin ma (vähemalt) viis minutit korteris suurest rõõmust ringi ning kallistasin kõiki, kes mulle tee peale ette jäid. Saadetud tekst on loomulikult intellektuaalselt palju stimuleerivam kui idiootsete noortesarjade subtiitrid, mille tõlkimisega kevadel tegelesin (kuigi jah, ka sealt saadud kogemus on ikkagi hea!) ning seega olen praegu ülimotiveeritud seda tööd tegema – ja hästi tegema! Nii et sel nädalal – ei mingeid fiestasid, ei mingeid chupitosid-sangriasid-tintodeveranosid, vaid annan endast parima, et võimalikult hea tõlge produtseerida.

PS! Kallistused mu kõige vanemale sõbrale, kes Sa minuga eile õhtul üle pika aja uuesti ühendust võtsid! Lahe oli tunda, et meievaheline telepaatia pole kusagile kadunud ning et saame ka praegu rääkida sama vabalt nagu neil pikkadel pidžaamaõhtutel viiendas klassis ;) Tõestasid mulle seda, et ilusad mälestused võivad üle elada ka aastatepikkuse mittesuhtlemise ning kunagi pole hilja vanu suhteid üles soojendada. My coyote forever!

tüüpiline neljapäev (ehk siis jälle Sal y Pimientas)

2009-09-25T15:06:00.000+02:00

Ma sattusin – täiesti kogemata - kõige ägedama õppejõu tundi ever! Tegelikult vedasin end eile õhtul kell 18.30 kooli hoopis selleks, et minna oma esimesse kirjandusloengusse, ent tuli välja, et see jäi ära. Kuid kuna olin pärast niigi üliväsitavat päeva kulutanud 40 minutit kooli kõmpimiseks, mõtlesin, et lihtsalt tagasi koju ronimise (sõna otses mõttes) asemel võiksin seal olles siis midagi kasulikku teha. Teadsin, et Triinul ja Annil algas samal ajal samuti üks inglise keele seminar, mille nad lihtsalt oma keeleoskuste arendamiseks võtsid ning otsustasin nendega seal ühineda. Õppejõud oli päris ehtne inglane (vau!) Elizabeth Adams ("Call me Libby, cause I might not react to Elizabeth"), kes välimuselt meenutab TÜ ameerika kirjanduse õppejõudu Reet Soola, ehk siis selline ekstravagantne vanamutt selle sõnapaari kõige vingemas tähenduses. Esimest korda elus mõtlesin seda õppejõudu jälgides, et tahan ise ka inglise keele õpetajaks saada ning sama ägedalt õpetada nagu tema (seni polnud õpetajakarjäär mu esimeste valikute hulgas olnud). Kuigi selle aine ametlik nimi on „Inglise keel edasijõudnutele“, siis aine ise kui selline oli minu jaoks ikka täielik naljanumber. Tunni alguses saime lehe, mille pidime järgmiseks korraks ära täitma ning toon siinkohal mõned näited küsimustest:
1)How are you feeling at the beginning of this new academic year (6 adjectives)
2)How do you feel when someone speaks English to you?
3)Do you ever read in English for pleasure?
4)Do you ever watch English speaking films in original version?
5)When you have to write something in English do you just start writing or do you write it in Spanish first?
6)When you have to say something in English do you say it spontaneously or do you plan what you are going to say first?
7)....
Peale selle peame veel kirjutama 150 sõnalise jutu oma hobidest ja iseloomujoontest.
Kordan: inglise keel edasijõudnutele!
Ilmselt on ta siis arvestanud, et sellise tasemega tudengitega on tal siin tegu (peale selle olime meie eestlased veel ainukesed, kes julgesid terve tunni jooksul suud lahti teha), aga ega see ei teinud õppejõudu ennast vähem huvitavaks. Ma pigem jälgisin tema ülimõnusat õpetamismaneeri ning lausa sulasin, kui sain üle pika aja esimest korda nautida tõeliselt kaunist briti aktsenti. Pärast tundi tuli välja, et mrs Libby oli see aasta Eestis käinud ning tunneb väga hästi Krista Vogelbergi ning Enn Veldit (see informatsioon siis filoloogidele. Kellele need nimed võõrad, siis need on meie lektorid Tartu ülikoolis) ning üleüldse oli ta Tartust ülisuures vaimustuses. Ma pole veel päris kindel, kas mul on mõtet seda ainet võtta, ent samas tuleks see võib-olla kas või selles mõttes kasuks, et saaks vähemalt korra nädalas ennast motiveerida väga korralikku inglise keelt rääkima ning samal ajal ka kuulata väga korralikku inglise keelt. Peale selle ei teeks head suhted inglasest õppejõuga ka mu tulevikuplaanidele kuidagi kahju.

Koolist koju jõudnud, avastasime oma rõõmsaks üllatuseks, et Melanie on juba õhtusöögi tegemisega alustanud. Enne söömist jõudsin aga veel osta piletid Inglismaale (13-22 november – London, here I come again!) ning paanitseda selle üle, kuidas raha kogu aeg küll niiiiiiiiiii ruttu otsa saab! Aga no pasa nada, nagu hispaanlased selle peale ütleksid - milleks siis veel kulutada, kui mitte reisimiseks. Pärast mõnusat pajarooga sättisime end tšikkidega valmis ning asusime islandlaste Gütbjörgi ja Dadi (mul pole õrna aimugi, kas nende nimed kirjutatakse tegelikult ka nii, aga loodame!) poole teele, kus meid ootasid juba peale pererahva veel Alejandro, Christian, Martina, Carina ja Michael. Sinna jõudes ei suutnud ma ära imestada, kui nunnu üks korter olla võib, ent hiljem tuli välja, et sellel nunnundusel on ka päris krõbe hind. Sel õhtul saime igatahes teada, et Dadi on maailma parim peremees, sest oli valmis meisterdanud mõnusad mojitod ning peale selle veel ülihea mitmekihilise magustoidu vaniljekreemist ja vaarika toormoosist. Rääkimata mõnusast islandi muusikast ja küünlavalgusest. Mmm... huvitav, kas võib neile täna uuesti külla minna? Jõudsime paar tundi kokteilitada, aga siis oli aeg juba (jälle) Sal y Pimientasse minna, et ära kasutada kõik need tasuta jookide lipikud, mis mulle aja jooksul kogunenud on. Paraku jõudsin seal juua ainult kaks sangriat ning lipikuid jäi ülegi, aga ega see ka meie viimaseks peoks ei jäänud! (Kuigi oleks üsna tark peale Soola ja Pipra ka mõningaid teisi vürtsikaid lokaale külastama hakata.) Millegipärast jäi eilsest õhtust eriti eredalt meelde see, kuidas me kaheksa tüdrukuga kooris üürgasime täiest kõrist kaasa laulda maailma kõigi naiste lemmiklaulu „It's raining men!“ ning ka seik, kui Yao helistas, et turvamehed ei lase teda kaasatoodud hiiglasliku napsuvaruga kluppi sisse ning nüüd on meil vaja aidata tal kogu kraam kähku ära tarbida. Head sõbrad nagu me oleme, ei jätnud me teda selles osas sugugi hätta. Samal ajal üritas Martina meile mingit põnevat nalja rääkida, aga keegi ei saanud aru, kas nali oli tüdrukust (she), lambast (sheep), laevast (ship) või krõpsudest (chips). Tagasi sisse minnes kargasime Carina, Gütbjörgi, Alejandro, Michaeli ja Dadiga mingit kankaani tantsida ning mõtlesime igasugu põnevaid enneolematuid tantsuliigutusi välja (loe: väga tobedaid) ning meil oli lõbus. Mingi hetk aga kadus islandi paar koju (magama, jahmmm) ning hispaania tšikid avastasid, et klubis on (kuumad?) saksa ja šveitsi poisid ning pärast seda me oma sõpru enam väga palju ei näinud. Korraks tekkis mul veel mõte järgmisesse klubisse edasi minna, aga kuna ma Triinu ja Anni kätte ei saanud, siis mõtlesin, et päris hea plaan on koju magama ka minna. Aga et kokkuvõttes võiks öelda, et päris vahva õhtu oli.

Praegu lõpetasime just Triinuga hommikusöögi (kell on 15:03) ning hakkan nüüd vaikselt seda Elizabeth Adamsi antud kodutööd tegema (kui ikka oskan!). Täna õhtul on vist mingi ametlik erasmuslaste tervituspidu ning kui hästi läheb, siis õnnestub pühapäeval salsakursusele minna.

Estoy feliz

2009-09-24T17:21:00.001+02:00

Paul tuleb järgmine reede siia! :)))))))))))))

suvi tuli tagasi

2009-09-23T15:49:00.000+02:00

Lõpuks ometi on Jaén aru saanud, kus kohas ta geograafiliselt asub ning see nädal on möödunud mõnusas 27-30 kraadises soojuses. Kuni oktoobrini peaks elavhõbe termomeetris vähemalt kusagil 25 kraadi ümbruses voolama, nii et mantli- ja saapaostu võib rahuga edasi lükata. Tänu mõnusale ilmale pole mul nüüd enam mingit ettekäänet mitte jooksmas ka käia, nii et täna laen oma mp3 mängija verivärskeid patareisid täis (jah, olen ajast maha jäänud, mul polegi veel iPodi!) ja teen staadionil mõned ringid. Aga seda hiljem.

Praegu lõpetasin just oma kunstiajalookonspekti tõlkimise. Loengus on suht raske millestki üldse aru saada, aga õnneks kasutab õppejõud ka Powerpointi, nii et minu eilne loengutegevus koosneski esitluse pealt kõikide asjade mahakirjutamisest, mille ma siis praegu ära tõlkisin. Kõige hullem kusjuures polnudki, oli ainult umbes 20 sõna vaja järele vaadata ning siis loksus kõik muu ka väga loogiliselt paika. Homme on mul ka esimene ingliskeelne loeng, nii et saan siis Hispaania ülikooli inglise keele taseme ka järele vaadata. Aine iseenesest tõotab tulla huvitav, kuna katab inglise kirjanduse alates Alexander Pope'ist ja tema kaasaegsetest kuni kahekümnenda sajandini. Samas ei kujuta ette, kuidas on võimalik 400 aastat kirjandust ühe semestriga kokku võtta, aga eks ole näha. Inglismaa ja inglise kirjandus ja inglise kunst on just midagi sellist, millest olen viimastel päevadel väga palju mõelnud. Minu elevusele ja unistustele Inglismaal elamisest lisas täna õli tulle Väike Valge Varblane, kellel on sarnased tulevikuplaanid. Hea on teada, et on mõttekaaslasi ning koos on plaanide tegemine ikka kuidagi kindlam kui päris üksinda. Eriti veel kui on lootust koos Mõttekaaslasega Londonis korterit üürida! Olen alati eelistanud utoopilisi unistusi ja kaugete plaanide tegemist kategoorilisele hetkeselamisele ning seisukohale, et etteplaneerimine on kas ohtlik või siis lihtsalt mõttetu. Mis mõtet on siis üldse praegugi midagi teha, kui pole mingit positiivset sihti, mille poole liikuda. Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, polegi vast kõige olulisem. Kui kõik läheb halvasti, siis tegelikult midagi läheb ikkagi hästi. Järgmine aasta pean muidugi Eestisse tagasi minema ning ülikooli seal ära lõpetama, aga karta on, et järgmiseks sihtkohaks saab just nimelt London.

Aga tagasi Hispaaniasse. Eile käisin siin esimest korda kinos. Filmiks oli „Malditos Bastardos“ („Inglourious Basterds“), mida olin tahtnud juba Eestis vaatama minna, aga tookord see ei õnnestunud. Väga hea film oli, aga kardan, et pean selle uuesti inglise keeles üle vaatama. Suht imelik oli kuulata hispaania keeles rääkivat Brad Pitti. Eelistan ikkagi originaali :) Pärast kino läksime Triinuga Martina juurde, kus olid juba kohad sisse võtnud Stefania, Melanie ja Christian. Martina elab ühes boheemlaskorteris, mis on minu meelest jumalast tšill, nii et ma ei saa aru, miks Martina selle kallal kogu aeg vingub. Eks teda häirib see, et tema korterikaaslased on maniakaalsed ahelsuitsetajad, nii et läbi paksu suitsu on suht raske näha, kus mis on, aga korterit ennast see minu meelest koledamaks ei tee. Üks tema korterikaaslastest töötab aga jäätisepoes ning tõi meile igasugu mõnusaid jäätiseid maitsta, nii et tänu sellele andestasin mina suitsetamise sedamaid! Mingi hetk sadasid sinna sisse ka kaks hispaania kutti – üks pikkade mustade juuste ning mustade kõrvarõngastega metallistivälimusega tüüp ning teine rastapatside ja triibulise kampsuniga hipi. Kuulasime hispaania etnorokki, mängisime kaarte ja mina üritasin kogu selle suitsu sees normaalset hingamist jätkata. Christian soovitas hispaanlastel rääkida aeglasemalt ja ilma andaluusia aktsendita (siin Jaénis, nagu kogu Andaluusiaski, jätavad nad sõnade lõpust s-tähe ära ja nende "e" olevat rohkem kinnisem kui mujal, aga mina sellel väga vahet ei oska teha), mille peale püüdlikud noormehed üritasid meiega rääkida nagu lasteaialastega. See oli muidugi väga tore, sest niimoodi saime enamikust jutust aru ka.

Lõpuks kodu poole asutades õnnestus meil Stefaniaga ära eksida! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest Martina elab siit umbes viie minuti tee kaugusel, aga meie tulime koju oma pool tundi. Vähemalt eksisime ära kusagil rikkurite kandis, nii et saime imetleda ilusaid maju ja aedasid ning lõpuks leidsime ikka õige tee üles ka.

Täna oli koolist vaba päev, nii et veetsin hommikupooliku linnast sünnipäevakaarti otsides. Täitsa lõpp, aga siin ei müüda lihtsalt KUSAGIL sünnipäevakaarte. Ühes suures kaubanduskeskuses mõned olid, aga need olid ka ainult lastele mõeldud, nii et lõpuks otsustasin osta üldse postkaardi. Seekord leidsin ka koha, kust marke osta, nii et loodan, et see jõuab õigeaegselt sünnipäevalapseni.